Kuuskümmend aastat tagasi 1956. aasta 16. augustil avaldas Mustvee rajooni ajaleht Oktoobri Tee artikli “Pulmad kolhoosis”, milles oli kirjeldatud kahe noore inimese ühise elutee pidulikku algust. Leheloo (autoriks oli märgitud M. Org) nõukogulik paatos ajab tänapäeva lugeja muidugi muigama, ent nüüd, kuuskümmend aastat hiljem võib öelda, et 11. augustil 1956 abiellunud Silvia ja Endel Sööt on elanud koos sisuka elu.
Kuidas leheloos siis nende pulmapäeva kirjeldatakse?
“Oli laupäeva pärastlõuna. Kui lühike tööpäev oli lõppenud, askeldas partei ja komsomoli rajoonikomitee ruumides rohkesti inimesi. Kõigil oli rutt.Valmistuti pidulikuks sündmuseks. (…)
Endel Sööt ja Silvia Habakukk olid otsustanud ühendada oma eluteed ja registreerida siin ruumides abielu. Selleks see tore vastuvõtt organiseeritigi.
Saabus oodatud noorpaar. Noormees ja tema käevangus neiu astusid mööda lilledega ülepuistatud vaipa. Nad võtsid istet punase linaga kaetud ja lilledega kaunistatud laua taga. Silvia ja Endli hinges valitses erakordne enesetunne. Tuli ju üle elada esmakordselt elus see õnnelik moment, mil ühinesid nende eluteed.
Perekonnaseisuaktide büroo juhataja Milvi Soo registreeris ametlikult noorte abielu. Nende soovile vastu tulles oli koostatud vastav akt, mis ette loeti.
“Jah,” kostsid Endel ja Silvia abieluaktis toodud andmete tõesuse kohta. Faktide kinnituseks andsid nad ka oma allkirjad.
“Kallid abiellujad! Alates käesolevast momendist moodustate teie juba perekonna,” rääkis M. Soo. “Perekond aga pole mõeldav ilma ühise koduta. Kõigele sellele rajanebki teie edaspidine elu, hea käekäik. Teie perekond ja lapsed on meie tulevik. Teie lastest saavad meie ühiskonnale kasulikud kodanikud.”
Sobivalt valinud
Abielutunnistuse andis noorpaarile kätte rajooni täitevkomitee sekretär Rudolf Nõmm. Lisaks sellele andis ta isalikku nõu: “Teie isiklikus elus on nüüd toimunud suured muudatused. Tutvusest kasvas välja armastus. Kõiki rõõme ja muresid jagate edaspidi koos. Tulevikuplaanide arutelule pühendate nüüd ühiselt nii mõnedki õhtutunnid. Kõik isiklikud tagasihoidlikud säästud panete oma kooselu ülesehitamisele. Olete teineteist sobivalt valinud. Elage hästi!”
(…) Komsomoliorganisatsiooni nimel õnnitles noorpaari ja andis üle lilli L. Martensoo.
“Olge edaspidi sama tublid ja töökad komsomoli kasvandikud, kui olite seni. Kasvatage väärikas nõukogude perekond.” (…)
Ühiselt jäädvustati pulmapäev fotodel.
Noorpaar istus, süled täis lilli, “Pobedasse”. Ja sõit läks kodu poole. Üks kaskedega masin järgnes teisele. Hakati kiirustama koju, et jätkata pulmapidu. (…) Pulmalauas söödi, joodi, kostsid lõbusad laulud ja pillilood, läks lahti tants. See tähtis päev jääb abiellujaile kauaks meelde. Sündmus oli nendele kahele noorele muudetud tõeliselt kauniks pidupäevaks.
Sellised pulmad õigustasid end, sest abiellujad on töökad nõukogude noored. Endel Söödi juhtimisel läheb ühismajand ülesmäge. Silvia Sööt töötab õpetajana. Nad väärivad töökaaslaste austust, lugupidamist.”
Küllap see, et peigmees oli vaatamata oma noorusele (aastaid oli tal vaid 25) juba kolhoosi, täpsemalt Ulvi kolhoosi esimees, andiski kuuskümmend aastat tagasi põhjust Söötide pulmapeost lehes kirjutada. Nii et seltskonnaajakiri Kroonika polnud sugugi esimene, kes prominentide pulmalood Eesti ajakirjandusmaastikule tõi. Tänapäeva lugejale tuleb ilmselt selgitada ka seda, et Mustvee rajoon, kuhu Ulvi piirkondki kuulus, eksisteeris aastatel 1945-1959 ning laupäev polnud 1950. aastatel veel sugugi puhkepäev, vaid tavalisest veidi lühem tööpäev.
Omaksed Siberis
Kuidas abiellunud noored omavahel tuttavaks said, sellest lehelugu vaikis. Tegelikult olid asjad aga nii, et Rõngust pärit Endel majutati Ulvile tööle tulles oma tulevase ämma juurde Arumäe tallu, sest seal oli vaba elamispinda. Peretütar Silvia töötas siis küll juba Kudinal õpetajana, ent käis loomulikult vahel ka kodumail. Ning varsti muutusid kodus käimised sagedasemaks…
Otse loomulikult vaikis lehelugu ka sellest, et Endli pere – ema, isa, vanaema, õde ja vend – olid Siberisse küüditatud. Endel ise pääses, sest oli Jänedal koolis. Pulmas sai Endli lähedastest viibida vaid õde Ilme, kes lasti vahepeal Siberist “puhkusele”, ent pidi pärast ikkagi sinna naasma.
Pulmas oli üle saja inimese: kutsutud oli praktiliselt kogu Ulvi kolhoos, samuti Silvia töökaaslased Kudinalt. Pikk laud oli paigutatud läbi kahe toa ja nõud terve küla pealt kokku laenatud, aga ikkagi tuli süüa kahes vahetuses. Kui ühed sõid, ajasid teised õue peal juttu, jõid koduõlut ja kuulasid lõõtsamängu. Vahepeal pesti nõud ja siis tuli teine vahetus sööma. Teiseks peopäevaks oli osa rahvast koju läinud, nii et siis mahtus rahvas juba ühekorraga laua taha ära. Kui aga kolm seltsimeest parteikomiteest esmaspäeval majandijuhti ja tema noort kaasat õnnitlema tulid, polnud lauale enam midagi panna, sest kogu toit oli ära söödud.
Ehkki abielusõrmuseid peeti tollal kodanlikuks igandiks, tõi Silvia vend Heino need Tallinnast ikkagi ära. Ja nagu selgus, väga viltu nende peale ei vaadatudki. Ka valget kleiti ja loori toona ei soositud, nii et Silvia pulmakleit oli helesinine. Suurematest kingitustest on Söötidel meeles plaadimängija: selle kinkis Ulvi kolhoosi rahvas.
Leheloo lõpus on öeldud, et Endel Söödi juhtimisel läheb majand ülesmäge. Nagu enamik jõgevamaalasi teab, läks tema juhtimisel hiljem ülesmäge ka Kuremaa sovhoostehnikum. Vaatamata kõrgele eale tegeleb ta praegugi marjakasvatusega. Silvia Sööt on aga teinud tuumaka elutöö nii õpetaja kui ka tantsujuhina. Sündimata ei jäänud ka “ühiskonnale kasulikud kodanikud” ehk lapsed: 1960. aastal täienes pere tütar Ene ja 1965. aastal poeg Suleviga. Raamatukogutöötajast tütar Ene oligi see, kes perearhiivis säilinud leheloo vanemate pulmadest siinkirjutaja kätte toimetas ning vanemate mälestusi vahendas.
RIINA MÄGI
