Hommikuks oli torm vaibunud ning mõned asjalikud vanamemmekesed pühkisid luudadega tänavaid või koristasid hoovidest tormi poolt laiali pillutatud esemeid, et kõik jälle puhas oleks. Mari aga ei teinud väljas midagi, vaid jutustas emale-isale, kes õhtul ilusti koju olid jõudnud, kõigest, mis vanemate äraolekul juhtunud oli. Ta kutsus ema akna juurde ning küsis:?Näed sa seda maja??
?Jah,? vastas ema, ?sinna kolisid uued inimesed elama.?
?Kas sina juba tead?? ehmus Mari.
?Tean. Ma pole neid näinud, aga tean. Ülle, kes ennem selles majas elas, rääkis mulle.?
?Aga mina nägin, emme. Üks mees ja üks naine. Väga sõbralikud,? jutustas Mari.
Veel samal pärastlõunal läksid Mari ja ta ema, lillekimp ja kommikarp käes, naabritele külla. Tüdruku ema rääkis alati, et uusi naabreid tuleb hästi vastu võtta. Naise nimi, kes oli üle tee elama asunud, oli Pille. Pille kutsus Mari ja ta ema tuppa ning pakkus neile kooki. Varsti küsis Pille:
?Kas te mu pojaga juba olete kohtunud??
?Pojaga? Kas teil on poeg?? uuris Mari.
?On. Ta on hetkel isaga linnas, kuid küll sa teda pärast näed. Talle meeldib õues mängida.?
?Mulle ka,? rõõmustas Mari.
Mari oli endale alati õde või venda tahtnud ning seepärast oli ta väga rõõmus, kuuldes, et tema kodukanti on kolinud mõni uus laps, kes temaga võib-olla mängida tahaks.
Hiljem kodus logeles Mari terve õhtupooliku oma toas. Tal polnud enam tükk aega nii igav olnud. Isegi tormi ajal oli tal millegagi tegelda või millestki mõelda. Nüüd, oma suures toas passides, tundis ta aga nii meeletut igavust. Nukkudega kodu mängimisest või kriitidega joonistamisest ei tulnud midagi välja. Mari ei suutnud mitte millegagi tükk aega järjest mängida. Tüdruk mõtles ainult uuest naabrist. Mitte sellest sõbralikust naisest ega suurt kasvu mehest, vaid nende pojast. Mari nimelt ei kannatanud oodata, mil teda näeb.
Kella kaheksa paiku tuli ema Mari tuppa. Nad istusid voodil ja lobisesid nad niisama tühjast-tähjast, kuni ema tütre pesema saatis. Kui Maril puhas öösärk seljas oli ja juuksed ööseks kahte patsi punutud, saatsidki ema ja isa tüdruku voodisse. Isa jutustas muinasjutu Punamütsikesest ja ema laulis unelaulu. Vanemad kustutasid toast tule ja lahkusid, jättes enda järel ukse pisut lahti, et väike valgusekiir tüdruku tuppa paistaks.
Maril ei tulnud und. Ta ainult pöörles voodis, käis paar korda vett joomas, kõndis majas ringi. Und ei tulnud ikka.
Järgmisel hommikul ärkas ta selle peale, et kuulis õuest poisi naeru ja pallimütsatusi. Mari jooksis akna juurde ja vaatas välja. Vaatepilt oli küllaltki jahmatav.
Kui sa tahad teada, miks vaatepilt nii jahmatav oli, osta järgmise nädala laupäevane Vooremaa! )
