Puhu ristis, Tartu poolt tulles paremat kätt, jääb pruunikas kivimaja. Hoone, kus ühe katuse alla on sattunud palju häid lambaid. Neist ühes, teisel korrusel olevas Puhu-risti söögimajas süttivad tuled juba varahommikul kell 5.
Just kell viis tuleb söögimajja tööle pagar Diana. Seejärel juba kõik teised. Linnas räägitakse legende rohke koorega vastlakuklitest ja lihapirukatest. Aga selleks, et teada saada, mismoodi need maitsevad, tuleb ise kohale minna.
Ostmas käiakse isegi Põlvast
„Aastatega on kliendid tekkinud. Kes on pikemal sõidul ja varemgi meie juures käinud, teavad, et siit saab lihapirukaid. Siis astutakse ikka sisse,“ nendib Diana. Selgub, et isegi Põlvast käiakse Puhu risti küpsetisi kaasa ostmas. Rääkimata tortidest, mida magusasõbrad lausa sisse hingavad.
Kell 9 on söögimaja uksed avatud. See tähendab tiheda tööpäeva algust. Teise korruse trepp on käänuline ning kohale minnes tundub, et aeg on üksjagu tagasi läinud. Päris nõukaaega. Kui tänapäeval saab igal sammul glamuuri, siis mõjub Puhu-risti söögimaja just kui sõõm värsket õhku. Ja see on üksjagu taotluslik. „Kui algul siia tulin, siis mõtlesin, et nii ei lähe. Olgugi et meil on ühtteist vaja muuta ja koridori remontida, siis saalis ei muudaks ma midagi. Tahamegi rõhutada nõukasöökla miljööd. Selliseid kohti on nii vähe,“ nendib söögimaja perenaine Moonika Janvest.
Kui hommikuks saab menüüst valida putru ja omletti, siis päevapeale võtavad menüüs koha sisse toekamad toidud. Kõik, muide, valmivad söögimaja naispere käe all sama päeva varahommikul. „Oleme kliendid vist ära poputanud,“ naerab teisipäeval köögis toitu tegev Svea. Sama arvab ka Moonika.
Hellitust ja poputust saavad tõesti kõik. Unustage ära viimseni kaalutud kartulid, lihalõigud ja salatid. Hella käega jagatakse täidist pirukatesse, kartuleid taldrikule ja kallatakse heldelt üle kastmega. Salati võib endale julgelt mitmete valikute seast juurde valida. Hind seejuures jääb mõistlikuks. „Kuna alt poest saame keredena liha, siis saamegi hea hinnaga toitu pakkuda,“ räägib Moonika. Ühtlasi tõdeb perenaine, et Puhu-risti söögimaja moto on üks: panna klientide taldrikule just see päris ise tehtud kodune toit. Ja see on põhjus, miks inimesed lähedalt ja kaugelt end iga päev Puhu risti lõunale sätivad.
Toitlustatakse suuri ja väikseid ettevõtteid
„Paljud kliendid on siin aastaid käinud. Meie peamine klientuur on möödasõitjad ja rekamehed,“ nendib Moonika. Lisaks toitlustatakse lähedal asuvaid suurettevõtteid nagu Palmako ja Felix, samuti mitmeid väiksemaid asutusi.
Teisipäeva ennelõunal, täpsemalt 11.30, potsatavad köögis askeldava Svea ette esimesed tellimused. Enim armastavad söögimaja külastajad šnitslit ja kotlette. Sellele järgnevad marineeritud liha, erinevad pajatoidud ning sült ja makaronid. Kartulist soovitakse enim friikartulit, teisel kohal troonib üleküpsetatud kartul. Muide, ka friikartulid saavad oma vormi just Maarika käe all, kes kõik kooritud kartulid kärmelt ära lõigub. Sest kõige kiirem lõunaaeg on tulemas.
„Pakume iga päev kaht suppi. Oleme katsetanud ka püreesuppidega. Mehed on armastama hakanud just kõrvitsapüreesuppi. On teetöölisi, kes armastavad seda väga ja kui selle menüüsse paneme, siis tellivad nad seda rõõmuga. Oleme neid ikka harjutanud ja nunnutanud,“ naerab Moonika. Ka taimetoitlased ei pea nälga kannatama, sest tellida saab juurviljavokki, vahel harva tehakse ka köögiviljakotlette. Värskete ja kodus kasvatatud juurviljadega kostitab söögimaja üks kohalik naine, kes aeg-ajalt toob eriti suuri porgandeid ja suvikõrvitsaid.
Punkt kell 12 algab lõuna. Nii voorib katkematu inimeste hulk Puhu-risti söögimaja uksest sisse ja välja. Svea hoiab kindlat närvi ning rahulikku meelt. Ajakirjanik peab taas tahes-tahtmata nentima, et mõiste „kiire“ on ametilt erinev. Väga erinev.
Hingepausi tegemata tuleb kõik tellimused täita. Just kui liinil jõuavad taldrikutele erinevas vormis kartulid, kaste ja soovitud liha. Kuhi tellimuste laual ei näi ega näi lõppevat, kuid igaüks on sellega harjunud. Tundub, et inimesed peavad lugu kohapeal söömisest, sest kaasa ostetakse vaid üksikud praed.
Ettevalmistused uueks päevaks
Poolteist tundi hiljem saabub vaiksem hetk. Maiu ja Maarja loevad tšekid kokku. 130. „Rahulik päev,“ nendib Svea. Keskmiselt käib tööpäeval söögimajast läbi 160–170 inimest. Vaieldamatuks rekordiks on 230 praadi ühes päevas.
Kuid rahulik hetk ei tähenda jalgade seinale panemist. Moonika kaob kiirelt lattu, et järgmiseks päevaks ettevalmistusi teha. Maarika lõigub näiteks keset kööki sibulaid. „Nutke teie ka!“ ütleb ta teistele, kui need vaikselt pisaraid pühivad ja omaette nohisevad. Esimene ämbritäis kooritud, toob Maarika välja teise. Seejärel asub ta liha kallale, mis läheb uue päeva varahommikul nendesse samadesse kuulsatesse lihapirukatesse.
Moonika sätib end päeva lõpuks köögist välja ning asutab brüleekreemi tegema. Ka kõik magustoidud, olgu selleks tort, kook või keefiriga segatud kama, valmivad samuti töökate naiste käte all. „Teeme napooleoni ja Brita kooki, need meeldivad klientidele eriti,“ rõõmustab pagar.
Töökäte puuduse üle ei saa Moonika kurta, kuid tõdeb samas, et vaja oleks usinat ja töökat kokka. „Oleme siiani hakkama saanud. Tüdrukud on nii tublid, et vajadusel asendavad üksteist. Ja mina proovin nii palju kui võimalik ka kaasa aidata,“ ütleb Moonika.
Päev lõppenud ja esimesed ettevalmistused tehtud, seavad viimased end koduteele, et uuel päeval tagasi tulla. Ikka kell viis.
KERTTU-KADI VANAMB
