Tartu poolt tulles paremat kätt, kollase maja teisel korrusel, vaatega otse maanteele, asub Põltsamaa Kirbuturg. Ettevõte, mille omanik Anne-Liis Sepp pöörab igapäevategemistes tähelepanu keskkonnateadlikkuse tõstmisele ja seeläbi natuke ka maailma parandamisele.
Hommikul kell 10.06, mil kirbuturg on lahti olnud täpselt kuus minutit, võtab Anne-Liis mu trepi peal vastu. Parajasti on tal käsil koristamine ning nagu tavaks saanud, alustab ta koridori trepist. Mopiga agaralt siuh ja säuh lastes jõuab ta esimese korruseni, tööriiete kaupluse ukse taha, pöörab siis otsa ümber ja siirdub koristusringile keskusesse. Keskuseks kutsub ta hellitavalt seda sama kirbuturgu.
Tränatuba ja sotsiaalmeedia
Vee ära vahetanud tuleb Anne-Liis mopi ja ämbriga kirbuturu uksest sisse ning asub taas koristama. Seda põhjusel, et pühapäeval ja esmaspäeval on keskus suletud ning seega kulub teisipäev suuresti just mopile ja lapile. „Kolm tundi koristamist pole midagi erilist,“ nendib ta lühidalt, kui mopiga mööda vuhiseb.
Alustab Anne-Liis tagumisest toast, mida ta hellitavalt tränatoaks kutsub. „Siin on kõike muud peale riiete. Enamasti käivad siin mehed, kuna nemad ei viitsi riideid otsida, tulevad nad siia tuppa. Tihtipeale külastavad nad seda kord nädalas ja vaatavad, mida uut toodud on,“ selgitab Anne-Liis. Aeg-ajalt imestab ta isegi, mida põnevat tränatuppa saabub. Sealt leiab kõike: multikeetjast kraanikaussideni välja. Lausa matkaauto WC, kui hästi otsida. „Vahel mõtled, et kes neid asju küll tahaks, aga igale potile leidub kaas,“ räägib Anne-Liis.
Kuus minutit hiljem, kui tagumine tuba on puhtaks kraamitud ning esimesed kliendidki teenindatud, otsib Anne-Liis üles telefoni, et sotsiaalmeediasse reklaampostitus teha. „Tahan kirjutada, et täna on meil külaline. Inimesed on väga uudishimulikud. Olen tähele pannud, et kui panna üles oma tegemisi keskuses või midagi isiklikust elust, siis nende vaadatavus on kordi suurem,“ teab Anne-Liis. Ühtlasi peab ta kinni ka turunduslikust nipist, et inimene peab sotsiaalmeedias ettevõtet viis korda nägema enne, kui ta otsustab viimaks päriselt kohale tulla. Kibekiire postitus tehtud, jääb aega muuks.
Kümne päeva pärast ehk 15. oktoobril tähistab Põltsamaa Kirbuturg kolmandat sünnipäeva. Anne-Liisi käes on keskus olnud seitse kuud. Varem on omanikke olnud üks. Põhjust, miks kirbuturg otsustati just Puhu risti teha, võib vaid oletada. „Eelmine omanik nägi siin suurt rendipinda ning Põltsamaal ei olnud ühtegi kirbuturu-nimelist poodi, järelikult oli siin potentsiaali,“ mõtiskleb Anne-Liis.
Ning potentsiaali on. Sest just hea asukoht on põhjus, miks satub siia lähemalt ja kaugemalt tulijaid. „Pärast harkjalal reklaami panemist maja ette, tuleb selle peale iga kümnes külaline. Palju käib teelisi ja linnast jalutajaid,“ räägib Anne-Liis. Kuid ka bokside rentnike seas ei ole ainult põltsamaalased, vaid ka näiteks tallinlasi, isegi Otepäält. Ka külastajate arvu üle ei saa kurta. Enim käiakse laupäeviti ja teisipäeviti ning nädalas võib läbi käia umbes sadakond ja rohkem külalist.
Tulevikus vähem bokse ja kleidirent
Praegu on Põltsamaa kirbuturul 89 boksi, lisaks vitriinid. Samuti saab boksirentija tahatuppa viia kuni viis suuremat asja ja väiksemaid asju rohkem. Ent ideid on Anne-Liisil palju. „Tulevikus tahan bokse vähendada ning teha neist riiulid. Tihti on nende järgi küsitud, sest tahetakse müüa väiksemaid asju: maale, käsitööküünlaid või muud. Soovin, et inimene tuleks siia ja tal oleks huvitavam,“ mõtiskleb Anne-Liis. Ühtlasi tahab ta tulevikus tegeleda ka peokleitide rendiga.
Boksi saab rentida kas nädalaks, kaheks või terveks kuuks. Hinnatase on keskmine: nädal maksab 8, kaks nädalat 15 ning terve kuu 25 eurot. Tulevikus soovib Anne-Liis seada ühele rentnikule piiranguks kolm kuud, et kaubas oleks vaheldust. Hinna sees on 40 riidepuud ja hinnasildid. „40 riidepuuga ei pane oma boksi liiga täis. Olen alati püüdnud seletada, et kui boksis on liiga palju asju, siis külalisel ei ole ruumi riideid vaadata,“ õpetab Anne-Liis.
Riiete hinnatase on samuti tasukohane. Keskmiseks hinnaks 3–5 eurot. Nüüd, sügisel, mil rohkem müüakse jopesid, kerkib ka hind, ent siiski jagub igale rahakotile midagi. „On kaht sorti inimesi: ühed, kes tahavad asjadega teenida, teised, kes soovivad asjadest lihtsalt lahti saada,“ räägib Anne-Liis. Sellest sõltub tihtipeale ka toodete hind.
Peamiste vigadena, mida inimesed kirbukas asjade müügiga teevad, on oskmatus hinda määrata ning oma riideid kriitilise pilguga vaadata. „Asjad peavad olema puhtad ja terved.“
Kuid üheks suurimaks sooviks on Anne-Liisil läbi kirbuturu tõsta inimeste keskkonna teadlikkust. Astutud on pisikesi samme, näiteks võib ostetud kauba paluda pakkida kinke- või paberkotti. See sai alguse ühest kliendist. „Üks naisterahvas tuli ja küsis, kas meile kinkekotte saab tuua. Et tal oli neid omajagu kogunenud ning nendega pole midagi peale hakata. Siis ta tõigi. Ma ise ei ole üldse kilekoti sõber ja kannan alati riidest kotti kaasas,“ räägib Anne-Liis. Nii võib kodust üleliigsed paber- ja kinkekotid kõik Põltsamaa Kirbuturule viia, et need taas ringlema saaks. Ja muidugi on taaskasutus lisaks populaarsuse kasvule tõstnud ka inimeste teadlikkust keskkonnaprobleemidest.
Mis on taaskasutuse mõte
„Olen mõelnud käia koolides rääkimas taaskasutuse mõttest ja sellest, et taasringluses olev pluus ei ole kuidagi halvem ketipoodide omadest,“ nendib Anne-Liis, kes avastas taaskasutuse enda jaoks seitse aastat tagasi, seda üsna lihtsal põhjusel.
„Seitse aastat tagasi, pärast keskkooli lõppu tulin Põltsamaale E-Piima tööle juustuvalmistajana. Minu elukaaslane elas Põltsamaa vallas ja ostsime linna korteri. See aga vajas kõvasti remonti. Tol ajal sain head palka, mida asusime nullist ehitama. Naisena tahtsin ka iseendale midagi oma palgast lubada, aga palju ei raatsinud, sest tahtsime ruttu kodu valmis saada. Suvel ehitasime ja ülejäänud aasta kogusime raha, saime igal aastal teha ühe ruumi. Tänaseks oleme seal seitse aastat elanud ja nüüd hakkab vaikselt valmis saama,“ räägib ta. Selleks, et midagigi endale lubada, avastas Anne-Liis taaskasutuspoed, kust soodsa hinnaga häid leide sai. Nüüd panustab ta sellesse, et ka teised inimesed mõistaks, et keskkonnateadlikkust tuleb arendada ja tarbetult ei tasu asju kokku osta.
Kell 11 asub Anne-Liis tootepilte tegema. Selleks tuleb üle vaadata, mis varem postitatud ning noppida boksidest välja parimad leiud. „Internetis vaatavad inimesed fotod ära ja siis kirjutavad või helistavad mulle. Lõunal või õhtul tullakse riietele järele. Üles panen igast boksist neli asja,“ õpetab Anne-Liis. Enim lähevad poiste riided, sest neid liigub turul üsna vähe.
Ent ka tootepildid pole niisama klõpsutamine ja valimatult üles laadimine. „Pilti peab sättima, et ta oleks müügikõlbulik. Selle tegin varakult selgeks, et foto peab hea olema, muidu pole sel mingit mõtet.“
Kell 14 on järjekordne hetk postituseks. Seekord valib ta välja kõrvarõngad. Sätib need valgele taustale ja klõpsutab fotod. Üles laetud, jääb aega koristamiseks. Energiline Anne-Liis teeb kõike: koristab, turundab, pildistab ja on psühholoog. Seda viimast rolli ei tasu alahinnata.
„Mind motiveerib see, kui kellelgi läheb hästi,“ ütleb ta selle peale. Tõdedes, et mõnikord kui inimestel on mured, mõtleb ta nende peale lausa hilisõhtuni välja. „Ma ei ole suutnud seda veel välja lülitada,“ nendib ta.
Jutukatest klientidest ja toredatest mõttevahetustest kirbuturul puudust ei ole. Nii leiab üks teel olnud härrasmees endale püksirihma ning bussijuht plaadi, mida reisijatele mängida. Pikema jutuajamise käigus selgub, et tegemist on teeneka kartulikasvatajaga, kes näinud häid ja halvemaid aegu, kuid rõhutab, et värske toit on kõige alus. Räägime kalakasvatusest, toidust, esemetest, prügisaartest ja kilekottidest. Kõigest, mis elus oluline.
Ja kui täna veel pole taaskasutuse ja kirbuturu mõte iga põlvkonnani jõudnud, siis vähemalt Põltsamaal Puhu ristis tehakse sellega kõvasti tööd. Teadlikkust saab tõsta vähehaaval, ikka üks inimene korraga.
KERTTU-KADI VANAMB
