Möödunud esmaspäeval — sel tõeliselt tuisusel päeval — toimus Betti Alveri muuseumis traditsiooniline kirjanduspäev, seekord Betti Alveri abikaasale Heiti Talvikule pühendatud. Selleks, et mõista Alverit, ei saa kuidagi mööda vaadata Talviku mõjust tema valikutele, hoiakutele, nägemisselgusele.

Alver ja Talvik on ainulaadne luuletajapaar nii eesti kirjanduses kui ka maailmas. On haruldane, et koos saavad elada ja luua kaks nii tugevat loomingulist natuuri. Tavaliselt kipub olema ikka nii, et kahest üks tegeleb rohkem majandamisküsimustega, et teine pühenduda saaks.

Heiti Talviku uurimisega on juba aastaid tegelnud Mart Orav. Uurimistöö tulemustest on kokku saamas monograafia. Oma põhjalikkuse tõttu ei ole Orav söandanud käsikirja veel trükki anda. Samas sai seda Alverist ja Talvikust kõneleva lavastuse “Võlg” kokkupanemisel kasutada Katrin Saukas, kes oli selle eest Mart Oravale sügavalt tänulik. Mart Orav ja Katrin Saukas olidki Alveri muuseumis toimunud kirjanduspäeva külalised.

Mart Orav püüdis oma ettekandes “Katse tabada Heiti Talvikut” vastata küsimusele, kes oli Heiti Talvik ning kuidas kajastus ta elulugu luuletustes ja luule elus. Selleks, et mõista üht tähelepanuväärsemat eesti luuletajat, tuleb teada ta päritolu, natuuri omapära ja suhtlemiskeskkonda. Heiti oli pärit haritlasperest, majanduslikult olid nad kindlustatud. Talviku isa töötas Tartu Ülikoolis kohtumeditsiini professorina, ent tundis samas tõmmet ka kaunite kunstide suunas, oli tundlik ja heitlikult vastuolulise siseilmaga. Orav kirjeldas päris pikalt tema iseloomu ja eripära.

Sarnasus isaga

“Kõige kummalisem oli tõdemus, et isa Siegfriedi kirjeldus kordas peaaegu sõna-sõnalt Heiti kohta öeldut,” ütles Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru. “See puudutas nii tundlikkust, suhtumist naistesse, vaevlemist vastuolude käes kui ka teravat eneseirooniat.”

Heiti ema Elfriede oli absoluutse kuulmisega pianist, sensuaalne ja kohati tumemeelsusesse kalduv. Pere elas Pärnus, Heiti aga resideeris talviti koos isaga Tartus. Väga tabavalt on Heiti Talvikut portreteerinud tema kaasaegsed ja sõbrad Harald Parrest, Aleksander Aspel ja Bernard Kangro. Näiteks nimetab Parrest Heitit vaimuaristokraadiks, sõprade hulgas oli üks tema hüüdnimesid Heiti von Habsburg. “Tema loobumine elu mugavustest ja akadeemilisest karjäärist ning täielik pühendumine luulele on andnud alust võrdlusele sõduri või mungaga. Päris suur osa Talviku luulest on prohvetlik, ta näeb näiteks oma loomingus ette Teise maailmasõja apokalüptikat. Heiti Talviku abielu Betti Alveriga on omaette teema. Päris kindlalt võib väita, et Talvik inspireeris Alverit oma sisemise põlemise, harituse ja eeskujuga. Heiti Talvik on selles mõttes luuletajaks olemise musternäide, et tegelikult pole võimalik eristada tema isiklikku elu ja luulet. Need on üks tervik,” võttis Mart Orava ettekande kokku Toomas Muru.

iii

Harjumatu situatsioon

Katrin Saukase jaoks oli kirjanduspäeva publiku ette tulek natuke harjumatu ning nõudis väikest eneseületustki: ilma kostüümi ja grimmita silmast silma inimestega rääkida on midagi muud kui see, millega näitleja iga päev harjunud. Samas tekkis siira ja avatud olemisega Saukasel publikuga väga hea kontakt. Kuulaja sai hea ülevaate sellest, kui keeruline ja põhjalik on ikkagi lavastamise protsess. Näitleja ja lavastaja peab väga täpselt aru saama, mida ta mängib, kelle nimel räägib. Ta peab aru saama, kuidas tegelane mõtleb. Katrin Saukas tõi näiteks, et ta on kaua tahtnud esitada Gustav Suitsu luulet, aga lõpuks aru saanud, et pole mõtet, sest ta ei oska mõelda nii, nagu mees mõtleb.

“Võlga” lavastades tõusis Saukase silmis järjest enam esiplaanile Talviku roll Alveri elus. Ei olnud võimalik mõista poetessi, mõistmata tema suurimat innustajat. Kõigist Alveri tegemistest — kuni tema surmani — kumas läbi tema suhe Heiti Talvikuga.

Talviku kohta materjali kogudes sattus Saukas esimest korda elus KGB arhiivi. Esimeseks üllatuseks oli seal see, et tüdinud olekuga arhiivitöötaja ei olnud Talvikust midagi kuulnud ja uuris, et kas ta ikka tõesti suri Siberis. Hiljem selgus, et toimikus polnud Talvik kirjas mitte oma üldtuntud nime, vaid hulga vähem tuntud kodanikunime — Talviken — järgi. Niisiis oli Katrin Saukas sunnitud tõdema, et mitte miski siin maailmas ei ole enesestmõistetav.

Saukast üllatas ka Talviku toimikust leitud ülekuulamise protokoll.

“Nad arutasid seal ülekuulamistel vene kultuurilugu: umbes nii, nagu oleks neil olnud plaanis koos Puškinit tõlkida. Talviku tekstid on nii avatud, et ajavad lausa marru! Ja kaugel sellest, et Talvik poleks mõistnud, mida sellised jutuajamised talle maksma võivad minna. Talvik oli arukas mees ja ta käitumine täiesti teadlik. Ta teadis täpselt, mis on selliste avatud kõneluste tagajärg,” ütles Katrin Saukas.

Ühtäkki hakkas ta tundma, et ta ei saa ise kogu selle materjaliga hakkama, et miski või keegi peab talle appi tulema. Ja siis tuli talle — ikka sealsamas KGB arhiivis — ootamatult meelde Saint-Exupery “Väikese printsi” peategelane. Temaga seoses hakkasid Saukasel äkki pildid silme ees jooksma ja ta kirjutaski Väikese Printsi lavastusse sisse. “Kui tagantjärele teada sain, et “Väike prints” ilmus täpselt Heiti Talviku surma-aastal, siis oli mul küll imelik tunne,” ütles Katrin Saukas. “Nii et need seosed seal lavastuses ei ole konstrueeritud. On asju, millest ma ei saa veel isegi päris täpselt aru, miks nad nii on. On ka asju, mille olemus saab meile selgeks alles hiljem.”

Huvitav on märkida, et Katrin Saukas ja Mart Orav kohtusid möödunud esmaspäeval Jõgeval näost näkku esimest korda: senini olid nad suhelnud e-posti teel. Et Orav andis oma monograafia teksti kasutada inimesele, keda ta isiklikult ei tundnud, näitab suurt usaldust.

Kirjanduspäeva kolmas planeeritud esineja Indrek Hirv ei pääsenud lumetormi tõttu Tallinnast liikuma, ent temaga on Jõgeva publikul võimalus kohtuda reedel, 12. detsembril kell 18. Ta oli nõus meile esinema koos Vahur Kubjaga, kes mängib sel õhtul muuseumis klassikalist kitarrimuusikat.

HELI JÄRV