Ühel jõululaupäeval, ehk oli see umbes kuus aastat tagasi, juhtus, et mulle tuli kallale korralik gripilaadne haigus. Too aasta oli sarnaselt tänavusele üsna lumevaene ja välistemperatuur kõikus nulli ümber. Tavaliselt oleme perega jõululaupäeva tädi juures veetnud, kuid sel korral jäeti mind koju ennast tohterdama. Seltsiks sain endale Harry Potteri seeria eelviimase raamatu, mis oli julgelt üle viiesaja lehekülje pikk. Sisustasingi terve õhtu ja öö lugemisega. Raamatu panin käest alles pool kaheksa hommikul, mil see läbi oli. Kui silmad raamatult tõstsin, märkasin, et väljas sajab laia lund ning samas kostis õuest ka üsna kahtlasi hääli.
Vaatasin aknast välja ja nägin, et viiekorruselise maja ees asuval haljasalal harrastasid mitu rõõmsas tujus naabrit mingit sumomaadluse sarnast spordiala. Ju siis rõõmustas ja innustas ilusa laia lume nägemine ka neid, kuid vaevalt et naabrid sarnaselt minule öö otsa raamatut olid lugenud. Kui neil üksteisega maadlemisest siiber sai, võeti vastaseks ette haljasalal asunud hõbekuused. See maadlusmatš lõppes nii kuuskedele kui ka naabrimeestele siiski vigastusteta.
Kolme mehe müttamine esimese jõulupüha hommikul kell pool kaheksa, millega kaasnesid valjud hõiked ja kommentaarid, ei ärritanud varajasel hommikutunnil kedagi majaelanikest, vähemalt ei läinud keegi lustijaid keelama.
Edasi otsustati ühiselt valmis meisterdada üks korralik lumememm. Et lund oli veel vähe, oli arvestatava palli kokku veeretamiseks tarvis maha kõndida üsna pikk maa. Pärast seda, kui peomeeleolus naabrid olid pisikesele haljasalale umbes tosinkond ringi peale teinud, kuid lumepallid ei tahtnud kuidagi kasvada, avastas üks pidulistest, et tal on sokid märjad. Peeti valjul häälel nõu ning otsustati, lumememme tegemist saab jätkata ka hiljem. Koos mindigi tuppa kamraadi sokke vahetama, kuid lumememme meisterdamist tol päeval enam ei jätkatud.
See hommikune vaatemäng oli üks meeleolukamaid jõulupühade hommikuid minu elus ning kehv enesetunne oli nendeks hetkedeks täielikult ununenud.
i
EILI KOITLA
