Kui jälgida lõppeva aasta Eesti meediat, siis näeme, et tervishoiuprobleemidest on kirjutatud ja räägitud vist märksa rohkem kui varasematel aastatel. Missuguseid järeldusi teeksite arstide tööolude ja patsientide ravimistingimuste üliaktiivsest käsitlemisest?
Sissejuhatuseks selgitaksin, kuidas ma ennast Eesti tervishoiu- ja meditsiiniküsimustega kursis hoian, sest ehk arvatakse, et olles aastaid Soomes töötanud, tunnen sünnimaa olustikku pinnapealselt. Tegelikult loen interneti vahendusel pidevalt eestikeelset ajakirjandust. Olen viimastel kuudel välja printinud ligi poolsada meditsiini- ja tervishoiuteemalist artiklit. Aeg-ajalt Eestis puhkamas ja eakat ema külastamas käies olen tervishoiu käekäigu üle arutanud oma heade sõpradega: arsti ja filosoofi Valdar Parve, uroloog Peeter Teeääre, onkoloog Mart Eiseniga ning mitmete tuttavatega Jõgevalt, Tallinnast ja kodulinnast Tartust.
Analüüsides infot, mida tean, söandaksin öelda, et Eesti tervishoiusüsteem on sügavas kriisis, mis järjest süveneb. Tegelikult polegi see enam kriis, vaid hoopis krahh. Olukorda, kuhu on sattunud arstid ja haiged, pean ma täielikuks maitselageduseks ja hoolimatuseks eesti rahva suhtes, kelle arv niigi väheneb ja seda eriti maapiirkondades.
Stressis inimesi on Eestis 87 protsenti. Igal aastal diagnoositakse üle 20 000 uue psüühikahäire, 300 psüühiliselt häiretega inimest võib Anti Liivi andmetel sooritada igal hetkel kuriteo ja osutuda seejuures ehk süüdimatuks!
Psühhiaater Airi Värniku andmetele viidates puudub Eestis vaimse tervise poliitika kõige algsemal kujul.
Teie enda artikleid on tänavu ilmunud ajalehtedes Postimees, Terviseleht ja Vooremaa. Keda aga teistest meedikutest, ajakirjanikest või poliitikutest peate mööduval aastal tervishoiuteema kõige tugevamaks analüüsijaks, kriisitunnuste tabavaks väljatoojaks?
Selleks sulemeheks on minu õpetaja, Eesti ühe nimekama psühhiaatri ja karskustegelase Heiti Kadastiku poeg, ajalehe Postimees eestvedaja Mart Kadastik. Mul on hea meel, et vahepeal vaid ajakirjandusega seotud majandus- ja äriküsimustega seotud meediajuht on taas ise kirjutama asunud. 18. novembri Postimehes on Mart Kadastik kirjutanud artikli “Eesti tervishoid kollapsi eel”. Kadastik kirjutab: “Niisugusel absurdsusel põhineb Eesti meditsiini rahastamine. Kuni puudub poliitiline tahe Eesti meditsiini süvakriisi märgata, seni pillub haigekassa kulusid ühest kastist teise, ajades vaid arste omavahel tülli. Riigieelarves meditsiinile ettenähtud 5,1 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ei suuda ära hoida Eesti tervishoiu kollapsit lähiaastatel.”
Olen Mart Kadastiku seisukohtadega täielikult nõus. Ta on meditsiini viletsuse suurepäraselt esile toonud. See pole mitte hirmujutt, vaid aruka mehe reaalse ohtu tunnetamine. Tundub aga, et probleemidesse pole jõudnud süveneda peaminister Juhan Parts, kes ajakirjanduses on süüdistanud arste paanika tekitamises. Kui meie lugupeetud peaminister ei taha nõu küsida meedikutelt, tehku seda kasvõi oma kassilt Miisult. Vanas Egiptuses peeti ju kassi üheks targemaks ja andekamas loomaks.
Võib-olla on arstid aga enda huvide kaitsmiseks ise vähe või liiga hilja häält tõstnud, häirekella löönud?
Psühhiaater Arvo Haug, kes on kuulunud ka Riigikogusse, on öelnud, et arstid on üldiselt piisavalt kannatlikud ja tagasihoidlikud inimesed, kes tahavad tegelda eelkõige oma erialase tööga. Nii on paljude oma sisemuses sotsiaalsete probleemide üle südant valutavate meedikute hääl tõesti avalikkuses vaikseks jäänud. Tundub ka, et poliitika pole paljude arstide tugevam külg. Tänasesse Riigikogusse on valitud oma erialal tugevad arstid ja arstiteadlased Urmo Kööbi ja Toomas Tein. Kahjuks olen nende seisukohti meditsiinipoliitikast harva kuulnud või pole nad suutnud oma arvamusega üldsuse tähelepanu äratada.
Samas ei saa öelda, et arstid on Eesti meditsiini käekäigu kujundamisest kõrvale jäänud. On meedikuid-poliitikuid, kelle põhihuvi tundubki olevat pidev reformimine ja ümberkujundamine. Nendeks on näiteks endised sotsiaalministrid Toomas Vilosius ja Tiiu Aro, Andres Kork. Kuidas nende reformid välja kukkunud on, teame tänase Eesti tervishoiuolukorra põhjal vägagi hästi.
Milline on aga Teie hinnang praegusele sotsiaalministrile Marko Pomerantsile ?
Usun, et Marko Pomerants oli tubli maavanem Lääne-Virumaal. Ta on endale nime teinud harrastusluuletajana ja võib-olla kunagi saab temast tuntud poeet. Meditsiinis on ta lausa mööda pannud. Televisioonis on teda raske vaadata. Endine sotsiaalminister Heikki Nestor on ilusasti võrrelnud olukorda Eesti ja Soomes: Soomes on palgakulud haiglakuludest 80 protsenti Eestis 50 protsenti. Soomes on palgad neli korda suuremad, kõik muu on sama hinnaga.
Võtame aluseks Soome kulusuhte ja teisendame selle Eesti kuludele: 80 krooni palgaks Soomes /4 = 20 kr palgaks Eestis. 20 krooni muudeks kuludeks Eestis = 20 krooni muudeks kuludeks Eestis. Nii ongi Eestis 50/50 täiesti loomulik suhe.
Meditsiinikriisi tagamaade käsitlemine viib ikka ja jälle rahapuuduseni. Mida oleks meil õppida tervishoiu rahastamisest arenenud välisriikides?
Nojah, Eestis raha lihtsalt ei eraldata. Kuhjaga, lõpmatuseni raha pole üheski riigis. Teame aga, et Ameerika Ühendriikides eraldatakse sisemajanduse koguproduktist meditsiinile 12 protsenti, Rootsis 8 või 9 protsenti., Soomes 7,3 protsenti, Eestis aga nagu juba käesolevas intervjuus rääkisime kõigest 5 protsenti.
Kas sellest võib järeldada, et välisriikide tervishoiusüsteemis on vaid õnnelikud ajad olnud?
Seda mitte. Oluline on aga teada, kuidas kriisist üle saada. Olen tutvunud erinevate riikide sotsiaalelu ja tervishoiukorraldustega. Näiteks Norra meditsiin oli vahepeal ääretus kriisis. Norras tehti aga otsus, et meditsiini rahastamisel läks rahakott uuesti riigi kätte.
Oma kriisi on üle elanud ka Suurbritannia meditsiin. Ühegi riigi tervishoiukorraldust ei tohiks aga teistes maades täpselt matkida. Tähtis on, et asjad pannakse paika riigi ja rahva majanduslikku olukorda ning traditsioone arvestades. Nii on see Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Põhjamaades jm.
Eestis ei muutu midagi, kuni jätkub mitte kuhugi viiv kemplemine Haigekassa rahade jaotamise ümber ja kestavad muudki valuküsimused kiirabi virelemine, hooldushaiglate võrgustiku puudumine, kuigi kunagi lubati meile ühe endis ministri ajal Tampere ülikooli projektitöös, et Prantsusmaa ehitajad tulevad meile hooldushaiglaid ehitama, perearstinduse probleemsus jne. See, mis meditsiinist on ajakirjanduses kirjutatud, on alles jäämäe tipp.
Kui kaua veel kestab üks tervishoiukriisi jõulisemaid tagajärgi ? Eesti meedikute totaalne välismaale tööle siirdumine?
Igal aastal läheb pensionile 125 arsti, keda peaks asendama sadakond ülikooli lõpetajat. Paljud arstid on aga Eestist lahkumas või peavad ärasõiduplaane. Soome riik andis 2003. aastal tegevusloa seitsmekümnele Eesti arstile. Kokku olevat Eestis kohvreid pakkimas 700 või 800 meditsiinitöötajat. Ma isegi imestan, miks nad seda varem ei teinud.
Võrdleksime ehk Teie Eestist lahkumist ja tänaste kodumaiste arstide välismaale tööle siirdumist?
Mina lahkusin Eestist 1991. aastal. Samal ajal siirdusid välismaale mitmed andekad arstid südamekirurg professor Toomas Sullingu meeskonnast. Tollal oli äraminek piisavalt raske, sest Eesti ei kuulunud Euroopa Liitu. Praegu lähevad välismaale aga mitmed noored meedikud, kellel praktiliselt töökogemus puudub.
Tuleb tunnistada, et ega välisriikides ei saa arstidel kerge olema. Soome võetakse näiteks tööle kolmekuuse katseajaga, Inglismaal on töötamise eelduseks perfektne inglise keele oskus.
Räägiksin veel ühest tendentsist. Et kõige raskem ja pingelisem on Eestis töötada arstidel, kes tegelevad vahetult haigete ravimisega, jätavad mitmed meedikud praktilise meditsiini ja siirduvad teadus- või administratiivsele tööle. Nii süveneb aga veelgi tegevarstide nappus.
Mida võiksite öelda välismaiste arstide ühiskondliku positsiooni kohta?
Soomes on üldsuse silmis kõige autoriteetsemateks isikuteks president, peaminister, parlamendiliikmed. Kolmandal-neljandal kohal on ühiskondikult positsioonilt arstid, ennekõike kirurgid. Samas on ennast arstina teostada välismaal raske. Tean, et Saksmaal on arstiteaduskonda sissesaamine väga kerge, arstina töötamine bürokraatiatingimuste tõttu aga väga raske.
Kas võib loota, et kunagi tulevad välismaale tööle suundunud arstid Eestisse tagasi?
Kardan, et need, kes on välisriikides oma võimeid rakendada suutnud, jäävadki pikemaks ajaks või kuni pensionilejäämiseni välisriikidesse tööle, sest siis on nad majanduslikult kindlustatud. Mindki on vahetevahel Eestisse tööle kutsutud. Mulle meeldib väga oma sünni- ja noorusaastate linn Tartu. Igatsen sinna ikka tagasi. Hubane on praegune kodulinn Jõgeva. Hea, et tänaseni on säilinud ka Jõgeva haigla, kus töötab oma töösse pühendunud arste, meditsiiniõdesid ja velskreid. Eestis töötada pole mul võimalik, sest nii ma ise kui ka pere jääks majanduslikult keerulisse olukorda.
Soomes hindan kõrgelt ka omaarstisüsteemi, mille põhimõte on, et arst vastutab isiklikult talle kinnitatud piirkonnas elavatest inimeste eest. Kõige tähtsam: arst on kohustatud tegema kõik selleks, et kõik temale määratud inimesed saaksid nüüdisaegset ravi kiiresti ja kättesaadavalt vastavate temale eraldatud ressursside piirides ja arst tiimitöö liikmena koordineerib patsiendi suunamist eriarstide juurde ja jätkab võimalikult kiiresti diagnoosijärgset ravi.
Välismaal püüavad end teostada ka paljude seal töötavate spetsialistide lapsed. Minu poeg ja tütar, kes õpivad Soome kõrgkoolides, loodavad välismaal ka tööd leida.
Kuidas on arstidel aega ja võimalusi oma tervise hoidmiseks ?
Ma arvan, et viiekümneaastast arsti taastusravile saata on hilja. Arstid peaksid hakkama tõsiselt oma tervisele mõtlema neljakümnendatel aastatel või isegi varem. Väga vajalik on tegelda harrastuste ja liikumisega. Muidu söövad mured nagu rooste rauda.
Arstiteadus on osa Eesti kõrgharidusest. Kuidas hindate Eesti kõrghariduse olukorda tervikuna?
Tartu Ülikooli lammutamise katsed ja plaan rajada nii-öelda Tallinna Ülikool rikastele ja ilusatele teeb kurvaks. Kardan, et minu hea sõber ja korvpallitreeningute kaaslane, Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ei suuda ka üksi midagi rahajõmmide vastu. Ülikooli õppejõudude palgatase ei vasta kaugeltki enam tänapäeva ühiskonna nõudmistele.
Võib-olla võiksime siiski jääda optimistideks ja uskuda, et ka Eestis on tervishoiukriis mööduv nähtus?
Kriise on ikka olnud, sest elu kulgebki tavaliselt tõusude ja mõõnadena, igaüks elab oma elu Vargamäel. Näiteks kõigub aeg-ajalt positiivsuse ja negatiivsuse skaalal ka inimese meeleolu. Psühhiaatrias tuntakse seda nähtust bipolaarse meeleoluhäirena. Kui aga ühiskonnas hakkavad asjad tugevasti üle kivide ja kändude käima, siis on tegemist juba ohtliku astmega, millele peab reageerima väga otsustavalt ja kiiresti.
Kuidas suhtute ise siiski võimalusse Eesti meditsiiniolusid parandama tulla? Näiteks kui mõni erakond pakuks teile sotsiaalministri portfelli, kuidas reageeriksite?
Administratiivtöö pole mulle kunagi meelepärane olnud. Kui aga tervishoiuküsimuste üle otsustajad nii riiklikul kui ka omavalitsuste tasandil küsivad minult nõu, annan seda oma teadmistest ja kogemustest lähtudes meeleldi. Ainsa eestlasena olen lõpetanud Tampere ülikooli täienduskursused hüpno- ja pühhoteraapia erialal 1992-1995 ja lõpetamas Helsingis Ben Furmani Psühhoteraapiainstituuti lahenduskeskse psühhoteraapia erialal.
Kurb, kui rahvas väärib oma saatust, mis ka demograafide arvates pole eriti hiilgav. Sotsialismi eksimused ja erakapitaliga kaasnevad kriisid on rängad Siit lähtudes võiks tõdeda, et nii, nagu bioloogiline evolutsioon on ka kultuuriline evolutsioon ja tsivilisatsiooni püsimine ettenägematute tulemustega juhuslike asjaoludega jätkuv protsess. Pole olemas seadusi, mille põhjal saaks seda protsessi prognoosida ja kontrollida.
Maailmas eri riikides psühhiaatrina töötanuna ja koolitust saanud inimesena loodan väga, et meie praegustest vigadest õpitakse. Soovin, et jõulud tuleksid igasse Jõgevamaa perre rahulikuna ja kõik oleksid ikka terved.
JAAN LUKAS
