“Vanemas eas selline rändlinnu rütm sobib hästi, hoiab vaimu virge,” leiab Ott Kurs ning ütleb, et viimasel ajal edeneb tal eriti hästi sibulate kasvatamine. “Puuviljad, marjapõõsad, päris suur muruala, peenramaad oleme küll järjest vähemaks jätnud,” selgitab ta.
Mõneti sarnaneb rändlinnuga ka Ott Kursi senine elu, kui silmas pidada tema töid ja tegemisi, rohkeid huvialasid ja uurimisvaldkondi, mis on kaasa toonud arvukalt pikema- ja lühemaajalisi reisimisi, uurimismatku, suhtlemist paljudes keeltes. Peale poliit-, haldus- ja kultuurigeograafia ning geograafia ajaloo on Ott Kursi köitnud kohanimed, keelenüansid, oskussõnad jms, eriti aga rahvusvähemused. Seepärast on ta võtnud ette teekondi kõige enam just nn ääremaadele, et uurida sealsete inimeste elu, tegevust ja kujunemislugu. Alustades Eestis elavatest vähemusrahvustest, on Ott Kurs lähemalt uurinud soomeugri rahvaid kuni Siberini välja, teinud põhjalikumat tutvust Krimmi ja vahemeremaadega, veetnud pikemalt aega Andaluusias ja Granadas ning teinud uurimiskäike veel paljudesse paikadesse Euroopa ja Euraasia vähemusrahvaste juurde jne.
Ilmametsast laia ilma
Mustvees olles liigub Ott Kurs ringi peamiselt jalgrattal, kulgedes kõige enam kodu, raamatukogu ja infopunkti vahet, et vaadata üle oma e-post ja pidada sidet kirjasõpradega üle maailma. Koju pole veel jõutud internetti sisse seada. Professorit ja maailma näinud inimest ei oska selles sõbraliku olemisega mehes miski aimata. Pigem meenutab ta tagasihoidlikku rannameest, viimasel ajal on koguni habemel pikaks kasvada lasknud, nagu paljudel siitkandi meestel kombeks. Põline selle kandi mees ju Ott Kurs tegelikult ongi ning abikaasa Aili on üles kasvanud koguni Mustvee linnas.
Möödunud nädalal oli professor Kursil Mustvees viibimiseks omamoodi põhjus. Nimelt oli raamatukogu rahvas organiseerinud raamatukogupäevade puhul Ott Kursi kohtumise lugejatega, et kõnelda tema hiljuti trükist tulnud raamatust “Rajamaade rahvaid”, mis ilmus sarjas “Eesti mõttelugu”. Juttu ongi selles just ääremaadest ja nende rahvastest. “Peamiselt varasemate materjalide põhjal,” täpsustab autor ise. Seepärast viibki raamat lugejat mõttelisele rännule Koola poolsaarest Lapimaale, vadjalaste, ingerlaste, marilaste jt juurde, Permi, Musta mere äärde, Türgimaale, Afganistani, Hispaaniasse, Vahemere rannikule jne. Muidugi põigatakse ka Peipsi äärde ja Mustveesse. Sissejuhatuses kõneleb Ott Kurs pisut ka endast ja oma elukäigust. Nagu ta ise tunnistab, on temalt peale mõne raamatu ilmunud erineva kaaluga töid neljateistkümnes Euroopa ja Euraasia keeles ning peale selle on talle alati rõõmu pakkunud tõlkimine. “Seni olen eestindanud põhiliselt maateadusliku sisuga artikleid ja mõned raamatud kuuest keelest,” ütleb ta.
Huvi maateaduse ja ajaloo vastu ütleb Ott Kurs endal pärit olevat juba lapsepõlvest. Kõige enam arvab ta selle kaasa saanud emapoolselt vanaisalt Johannes Neiderilt. “Isapoolses suguvõsas oli rohkem praktilist vaimu, ema poolt aga lugemishuvi. Minu jaoks olid huvitavad just vanad raamatud. Eks see minevikku pööratus näitab, et inimene on ebapraktiline,” muigab ta.
Lapsepõlv möödus “ebapraktiliseks” kujunedes mõne kilomeetri kaugusel Peipsist kunagises Rüütli külas, mis praegu kuulub Ranna küla alla. Talu nimi oli Ilmametsa, Oti vanavanaisa, ilmaennustamise pärast tuntud Ilma Märdi ehk ristinimega Mart Kursi järgi. Ilmametsast käis Ott kuue kilomeetri kaugusel Ranna koolis. Praegu kunagisse lapsepõlvekoju enam õiget teed ei viigi, on vaid magistraalkraavid. “Tegelikult oli mul veel teine nimi ka – Valdeko. Nõukogude seadused võtsid selle ära, ei lubatud kahte nime. Kes olid kavalamad, panid sidekriipsu vahele, siis jäid küll mõlemad alles,” märgib Ott Kurs.
Enamik elust õppimisele
Keskkooli läks Ott esialgu Kiviõlisse, kuhu isa oli vahepeal sunnitud pagema sellepärast, et oli kunagi kuulunud Kaitseliitu. “Jalgratastega läksime Mustveesse, sealt “suslaga” Sondasse, siis edasi jälle ratta peale ja Kiviõlisse,” räägib ta. Seejärel pandi poiss linnakooli ehk Tartusse. Mustvee mõistes oli linn ikka Tartu. On praegugi ning bussiühenduse üle ei saa samuti kurta.
Palju mu elust on kulunud õppimisele,” tunnistab Ott Kurs. “Kirjutanud olen rohkem just vanemas eas. Oleks pidanud tegelikult varem ennast kirjalikult väljendama hakkama, aga ikka arvasin, et enne peab targaks saama.”
Soome keel sai hakatuses suhu raadio abil, seejärel kirjutades ja rääkides. “Soome on pakkunud alati huvi ja eeskuju, kuidas seal on suudetud iseseisvus säilitada,” tunnistab Ott Kurs. Soomes on ta eesti uuel iseseisvusajal ka õppejõu ametit pidanud ja sealsete kolleegide ning sidemete kaudu jõudnud ka mitmete teiste keelte, maade ja rahvaste juurde. Soomlased on Kursi tegemisi ka kõrgelt tunnustanud, nimetades ta ühena vähestest eestlastest Helsingi Ülikooli audoktoriks.
Enesetäiendamine ja huvi viisid tulevase professori omal ajal ka Bakuu ülikooli õppima, tudengina Pent Nurmekunna juurde ida keeli omandama. Suurimaks õpetajaks ja eeskujuks peab ta aga Paul Aristet, kelle juures ta ennast täiendas rootsi keele alal ja kellega koos uurimisretkedel viibis ning loendamatuid huvitavaid vestlusi pidas. Ometi polnud Ariste talle otseselt eriala poolest õpetaja. Hingesugulus ja ühised huvid sidusid mehi omavahel küll. Samasugust soovi tegelda mitmete asjade ja uurimisaladega, väikerahvaste, kohanimede ja muu sellisega on Ott Kurs tundud endas Aristega sarnaselt kogu senise elu jooksul.
Usbekikeelne tänukõne turkmeeni aktsendiga
“Keelte oskusaste on ju erinev. Osades keeltes loed, mõnedes loed ja kirjutad, mõnedes loed, kirjutad ja räägid,” kinnitab Ott Kurs, kui talt küsida, mitut võõrkeelt ta valdab. Siiski tunnistab, et kirjavahetust peab praegu soome, saksa, inglise, vene ja hispaania keeles. Suudab hakkama saada ka rootsi, norra, taani, prantsuse, pisut ka türgi keelega, valdab araabia ja heebrea tähestikku jne. Ta on asutanud Tartu Ülikooli juurde ka türgi keele kabineti, mille mitmete üllitiste seas on ka ta enda koostatud eesti-türgi ja türgi-eesti turistisõnastik, kaasautoriks Hagani Gayibli. Viimane tuli omal ajal Tartu Ülikooli, õppis ära eesti keele ning võttis endale ka eesti naise ning elab Eestimaal praegugi. Turistisõnastiku kaasautorlus oli mehele ka üks eeliseid Eesti kodakondsuse saamisel.
Nagu elu on õpetanud, jõuab huvi ja hea tahte korral ühe keele abil teiseni. Nii võib ka Ott Kurs öelda, et on jõudnud vene keele kaudu poola- ja bulgaariakeelse kirjanduse lugemiseni, et omavahel lähedasi skandinaavia keeli saab samuti hõlpsamini ära õppida. Eri tasandil ja erimoodi muidugi. Taani keelt olevat näiteks kirjutada tunduvalt lihtsam kui rääkida. “Taanlaste kohta ju öeldakse, et nad räägivad nii, nagu oleks piip suus ja teeksid kurguharjutusi.”
Elus on Ott Kursil keeltega seoses ette tulnud mõndagi. Türgi keele abil on ta näiteks suhelnud kirgiisi karjustega. Ükskord on tulnud tal aga pidada lühike usbekikeelne tänukõne. Hiljem olid kuulajad öelnud, et olnud tunda väga tugevat turkmeeni aktsenti.
Möödunud kümnendi teisel poolel kujunesid Ott Kursil tihedamad suhted Hispaaniaga, eriti Granadaga ning sealsete kolleegidega, kus ta on viibinud mitmel korral ning järjest elanud sada päeva. “Granada meenutab mulle lapsepõlvekodu oma tasase ja madala maaga,” leiab ta.
Seniste loendamatute reiside, retkede ja käikude seas pole professor Kursil olnud ühtegi turismireisi. Kõik on olnud tööreisid. Emeriitprofessorina on ta praegu Tartu Ülikooliga seotud lepinguliselt ning tunnistab heameelega, et nii jääb huvialadele rohkem aega.
VAIKE KÄOSAAR
