Euroopa Liiduga liitumisega samal ajal (1.05.2004) jõustunud Jäätmeseadus käsitleb probleemtoodetena tooteid, millele laieneb tootja vastutuse põhimõte. Nende toodete tootjad ja maaletoojad on kohustatud tagama neist tekkinud jäätmete tagasivõtmise ja nende nõuetekohase käitlemise korraldamise, kattes samas kõik sellega seotud kulud.
Olulisemad probleemtooted on mootorsõidukid ja nende osad (sh rehvid), elektri- ja elektroonikaseadmed, patareid ja akud. Elektri- ja elektroonikaseadmete osas eristatakse veel seadmeid kümnes kategoorias ? seega on probleemtooteid ning nendega seotud ettevõtjaid väga palju.
Tootja vastutus
Samas mõjutab tootjate tegevu(setu)s väga laialdaselt nii ettevõtjaid kui ka eratarbijaid, kes kõik soovivad nende valduses hinnaedu kahjulike, kuid odavamate materjalidega toodete tootjad, siis kui nüüd suunatakse sellest tekkivad kulud tootjatele, annab see neile ka võimalusi oma üldkulusid kontrollida sel teel, et kahjulikele ainele leitakse ehk tootmise mõttes kallimaid, kui jäätmekäitluse osas hoopis odavamaid alternatiive. Ka selles mõttes on tootja vastutuse põhimõte tulevikku vaadates ülioluline.
Tootja vastutusega kaasneb aga oluline küsimus: kuidas jagada kulud tootjate vahel? Küsimust ei oleks, kui iga tootja võtaks tagasi just nende toodete jäätmeid, mida ta ise turule on toonud. Praegu aga kogutakse ju jäätmetena tooteid, mis on toodud turule umbes 5-15 aastat tagasi ? kellele suunata need kulud? Jäätmeseadus lähtub selliste ?ajalooliste jäätmete? kulude katmisel põhimõttest, et need tuleb jagada tänaste turuosaliste vahel proportsionaalselt iga ettevõtja (või ettevõtjate ühenduse) turuosale.
Siit ka esmane järeldus ? peab olema võimalik välja selgitada, kes on turuosalised ja milline on nende turuosa teatud probleemtoodete osas, ja seda ei saa teha näiteks ettevõtete käibe vms näitaja alusel. Lisaks peavad tootjad andma vastava EL direktiivi alusel nt elektri- ja elektroonikaseadmete osas, mis on turule toodud pärast 13.08.2005, nn finantsgarantii nendest konkreetsetest toodetest tekkinud jäätmete käitlemisel. See tähendabki, et tulevikus hakkab oma toodete jäätmete eest vastutama iga konkreetne tootja, samas eeldab see loomulikult kontrollivõimalust, kas ja kuidas selline garantiinõue on täidetud.
Tootja vastutuse põhimõtte vältimatu lisaprobleem on nn ?jänesed? (ingl k freeriders) ehk tootjad, kes tegelikult ei osale probleemtoodete käitluse korraldamisel ega maksa sellega seonduvaid kulusid ja kes järelikult saavad turul konkurentsieelise. Seetõttu on tootja vastutuse põhimõtte oluline osa ka võrdse konkurentsikeskkonna tagamine.
Kohustus registreerida
Nende asjaolude tõttu tehtigi 2005. a suvel jäätmeseadusse täiendus, millega nähti ette probleemtoodete registri loomine. Eelnõu kinnitati Vabariigi Valitsuse määrusena jaanuaris 2006. Tänased turuosalised on kohustatud ennast registreerima kas eraldi või kollektiivselt ehk nn. tootjavastutusorganisatsioonide (TVO) kaudu.
Oluline teema EL kontekstis on tootja mõiste rakendamine kogu Euroliidu ulatuses ? ühelt poolt on see kaupade vaba liikumise eeldus. Teisalt, kui käsitleda ilma igasuguse vaheta Eestis otseselt tegutsevaid (s.t siin registreeritud) tootjaid ja kõikide teiste liikmseriikide omasid, siis tähendaks see vastavate kohustuste mittetäitmisel kohtumenetlusi vastava tootja asukohariigis. Selleks pole aga jaksu ka mitte Eestist palju suurematel liikmesriikidel.
Seetõttu lähtub probleemtoodete register põhimõttest, et sinna registreeritakse vaid Eestis registreerituid isikuid. Kuna nendeks võivad olla ka tootjavastutusorganisatsioonid, siis nende liikmeid või kliente ei piiritleta kuidagi. Seega saab mõne teise liikmesriigi tootja olla registreeritud Eestis vaid tootjavastutusorganisatsiooni kaudu ? selline on ka näiteks Soome lahendus samas küsimuses.
Oluline küsimus probleemtoodete registri osas on andmete avalikkus. Kui tootjad peavad tekkivad kulud toodete osas jagama vastavalt turuosale, siis on tegelikult kaks põhimõttelist lahendust: juhul kui registri andmed ei oleks avalikud, ei jääks tootjatel üle muud, kui eeldada registrilt (riigilt) kulude jagamise funktsiooni täitmist.
Kui andmed aga on avalikud, siis peavad sellise kulude jagamisega saama hakkama tootjad ise. Sel põhjusel ongi probleemtoodete registri andmed avaliku teabe seaduse kohaselt avalikud ning riik ei tegele tootjatelt probleemtoodete käitlemiseks raha kogumise ega ka mitte tootjate omavaheliste ?arveteklaarimisega? probleemtoodete käitlemise kulude osas.
Näitena sellest probleemist sobiks võimalik olukord, kus ca 60 % toodete turuosaga tootjavastutusorganisatsioon kogub tegelikult 90 % vastavate toodete jäätmetest, sest keegi teine ei püüagi selles osas midagi teha ? järelikult on tal alus ?ülemakstud? jäätmete käitlemise tasu teistelt tootjatelt sisse nõuda. Ja see saabki toimuda probleemtoodete registri andmete alusel.
Oluline eeldus on siinkohal riigipoolne järelevalve tootjate üle, seda nii registreerimise osas laiemalt kui ka edastatud andmete õigsuse osas. Siiski eeldab tootja vastutuse põhimõte tegelikult nn naabrivalvet tootjate endi vahel ? kui konkurent vilistab nähtavalt kohustustele, saades sellest konkurentsieelise, siis on asjakohane sellest teada anda pädevatele asutustele. Just sellisel vesternfilmi ?kaardilauas on kõigil käed laua peal?-põhimõttel toimub tootja vastutuse põhimõtte rakendamine ka mujal Euroopas.
Tootja vastusega seotud kohustusi võivad tootjad täita nii iseseisvalt kui vastavate tootjate ühenduste ehk TVO-de kaudu. Põhimõtteliselt peab igal tootjal või tootjate ühendusel olema ülevaade, millega on tegemist: milline on nende endi hinnanguline turuosa, sellele vastav jäätmete kogus ja sellega seotud jäätmekäitluse kulud, samuti selliste jäätmete tegelik kogumise ja käitlemise korraldus.
Loomulikult ei saa olla ka lahendus, et kogutakse midagi ainult suuremates linnades ehk seal, kus kogumine on odavam. Seepärast on tootjatel kohustus esitada nende toodetega seotud jäätmete käitlemise kava, vältimaks tulevikus masendushüüdeid: kui me vaid oleks teadnud, mis see kõik tähendab!
Tootjad ja tootjate ühendused on probleemtoodete kogumise osas esitanud varem üsna vastakaid ja ka seadusega mitte kooskõlas olevaid seisukohti. Näiteks rehviettevõtjate ühenduse seisukohad, et kogumist ei alustata mitte igas maakonnas (või minimaalselt 50 km raadiuses iga valdaja elukohast) ja et vastuvõtul piiritletakse üleantavate jäätmete kogust vms, on selges vastuolus asjakohase seadusandlusega. Seetõttu on registreerimise eelduseks ettevõtja või tootjavastutusorganisatsiooni sisuline jäätmekava, mis peab näitama registreerimise taotleja tegelikku arusaamist kohustuste täitmisest.
Tootjavastutusorganisatsioonid
Probleemtoodete register on seega alles loomisjärgus ja paljud probleemid alles vajavad selgitamist. Tänavu kevad-talvel registrit käivitades ei ole Eesti Euroopa Liidus esimeste ega ka viimaste hulgas. Ülalkirjeldatud probleemid on aga sarnased pea kõikjal EL-s ja kindlasti korrastub olukord ka Eestis umbes aasta jooksul.
Selle oluliseks eelduseks on ka tootjate võime tegelikuks koostööks, mis väljendub ennekõike tugevate ja tootja kontrollitud tootjavastutusorganisatsioonide loomises. Näiteks võiks tuua MTÜ Rehviliit või MTÜ EES-Ringlus, mille liikmed (kes ka kontrollivad organisatsiooni tegevust) katavad üle poole vastavate toodete turust.
Samas on näha tegutsemas ka ?tootjavastutusorganisatsioone?, milles turuosa mõttes tootjaid peaaegu polegi ja mis koosnevad peamiselt ambitsioonidest. Siiski on selge, et ilma tootjate kontrollita (s.t üldjuhul liikmeks olemiseta vastavas MTÜs) ei saa tootjavastutusorganisatsioon tegutseda. Esimesed musta huumori näited (peidame suure PR-kampaania käigus kogutud elektroonikaromud metsa’) on juba käes…
Võib-olla peab tootjavastutusorganisatsioonides osalemise kogemus tulema Eestis tegutsevatele tootjatele läbi kibedate kogemuste? Aga võib-olla saaks seda veel ka vältida….
Eks aeg anna arutust ja probleemtoodete register tegelikku ülevaadet. Loodetavasti käideldakse probleemtooteid siiski probleemideta.
PEETER EEK,
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja
