Kas jäite rahule sellega, kuidas lavastaja Tõnis Lepp ja Tabivere harrastustrupp teie teksti tõlgendasid?
?Üldjoontes küll. Näitlejad olid tublid. Lavastaja polnud, tõsi küll, kasutanud kogu minu kirjutatud teksti: lugu oli tegelikult pikem ja keerulisem ning konfliktiderohkemalt lahti kirjutatud. Ent ega lavastaja kogu teksti tavaliselt kasutada saagi, ikka tuleb midagi kärpida. Paraku jäid kärpimise tagajärjel välja ka algtekstis olnud viited kaasajale.?
Ega see teie loomingus ometigi esimene näitemäng pole?
?Ei. Umbes aastal 1978 võitsin ma koguni üle-eestilisel näidendivõistlusel teise preemia, kusjuures esimest auhinda toona välja ei antudki. See näidend ? ?Parunid? ? on trükis ilmunud, lavale tõi selle omal ajal aga vaid Tartu Vilde-nimeline rahvateater.
Estraadinäitemänge olen kirjutanud aga õige mitu tükki, neist kõige ?rasvasem? tükk oli ?Viimane rong?, millega Eino Baskin, Ines Aru, Helle-Reet Helenurm jt päris pikka aega mööda Eestit tuuritasid.
Mulle endale läksid sedalaadi toodangust kõige enam hinge need kavad, mida me Jüri Aarmaga kahekesi esitasime: mina olin tekstide, tema muusika autor. Kuna algmaterjali autorid ja esitajad olid ühed ja samad inimesed, oli kindel, et kõik nüansid saavad välja toodud ning rõhud on õiges paigas. Neis kavades oli päris teravat ja kurja ?pihtapanemist?.?
Kas teie loomingulises köögis on praegu palju padasid tulel?
?Ei ole. Kirjutan vähe, sest pole nagu õiget väljundit. Minule pakub kirjutamine huvi siis, kui teksti järele nõudlust on. Nagu ?Saadjärve saamise loogagi? oli ? Tabivere harrastusteater tellis ja tõi tüki kohe ka lavale.
Tõsi, hiljuti kirjutasin siiski ka ühe raamatu, millest ma praegugi ei tea, kas see trükivalgust näeb. See on nimelt kombeaabits, mis sisaldab 33 lihtsat, aga olulist tarkuseiva, mille kõik inimesed kolmanda ja kolmekümne kolmanda eluaasta vahel omandama peaksid. Mulle endale see raamat meeldib, aga kirjastus, kellele seda pakkusin, vastas, et neil on ühelt teiselt autorilt just samalaadne asi ilmumas.
Veel teen praegu väikest inventuuri aastatel 1975?1986 ?Meelejahutaja? saates eetris olnud raadiosket?ide hulgas. Detsembris, kui Eesti Raadio oma 80. sünnipäeva tähistab, saab raadiokuulaja nimelt valikut ?Meelejahutaja? sket?ide kullafondist uuesti kuulda. Valiku püüan teha nii, et esindatud oleks võimalikult suur hulk ?Meelejahutaja? trupis kaasa teinud näitlejaid ning et lood oma ülesehituselt võimalikult erinevad oleksid.
Nii et nalja poole pealt tegelen vanade asjadega, vaba Eesti nöökimiseks pole ma vaeva näinud.?
Miks?
?Ühest küljest vist sellepärast, et iga Riigikogus istutud päevaga kaotasin umbes ühe promilli oma huumorimeelest. Kui arvestada, et olin seal ühtekokku kuus ja pool aastat, siis ei saa mul naljataju enam just palju alles olla.
Teisalt muutub inimene vanemaks saades üha enesekriitilisemaks ega julge iga lollusega enam lagedale tulla. Ja kolmandaks: Eesti elu on võrreldes nõukogude-aegsega nii võrreldamatult heaks muutunud, et eesti inimene huumorit enam eriti ei vajagi. Kunagi oli see kui ravim või päästepaat, nüüd aga vaid üks mitmekümnest huvitavast elunähtusest, ent mitte olulisem kui purjetamine või purjutamine. Tavainimene saabki oma naljaisu ükspäinis lehesaba-anekdootidest täis. Seepärast ma kaasaegse nalja tegemist väga tõsiselt ette pole võtnudki.?
RIINA MÄGI
