Viiskümmend aastat tagasi andis president Arnold Rüütel EPA rektorina üliõpilastele oma esimesed lõpudiplomid. Need said 37 veterinaari, teiste hulgas ka kauaaegne Jõgeva veterinaararst Enn Angerjärv. Sealt alates käivad Rüütlilt esimestena diplomi saanud igal aastal Eestimaa erinevates paikades koos. Tänavu saadi kokku Põltsamaal. Alustati Adavere tuuliku juurest, uudistati Aleksandrikooli ja lõpetati lossihoovis.
„See on vahva traditsioon,” tunnistab Otepääl ettevõtjana tegutsev Ilmar Metsanurk. „Meie kunagine kursusevanem Madis Aidnik pani sellele aluse 1969. aastal ja kuigi Madis ennast enam kahjuks meie hulgas pole, kestab ilus traditsioon edasi.”
Arnold Rüütli käepigistusega Eesti Põllumajandusakadeemia lõpetanud alustasid septembris viiskümmend aastat tagasi enamjaolt tööd kolhoosides ja sovhoosides. Jõgeva alevikus elav Enn Angerjärv alustas 1. septembril tööd Bolševiku kolhoosi peaveterinaararstina. Ja tegi seda tööd järgnenud üheksa aastat, enne kui edukas majand vägisi Jõgeva näidissovhoosi külge traageldati.
Üks arst majandis
„Algus oli päris raske, sest olin tööl üksi. Maal oli inimesi palju, ka loomapidajaid. Esimeseks sõiduvahendiks oli külgkorviga mootorrattas, hiljem sain endale juba sõiduauto. Majand oli suur, kuid heal järjel. Bolševiku kolhoos oli rajoonis siis suurim hobusekasvataja, olles seal I klassi tõumajand. See tegi ka veterinaari töö vastutusrikkaks,” meenutab Angerjärv.
Tema sõnul oli sellest kõigest võimalik üle käia tänu EPA koolist saadud heale haridusele.
„Meil olid maaülikoolis väärt õppejõud. Eredamalt on meelde jäänud sellised mehed nagu histoloog Julius Tehver, anatoomia õppejõud Elmar Vau, sisehaigusi õpetanud Johannes Kaarde, patoanatoomiat andnud Vassili Ridala, kirurgia õppejõud Elmar Säre või parasitoloog Jüri Parre. Samuti paljud teised. Meie kursustest tegi aga ühtehoidva kollektiivi kursuse vanem Madis Aidnik, kes lõpetas ülikooli cum laude ja hiljem töötas EPA-s dekaanina.”
Angerjärv meenutab, et tugevad majandid elasid neil aegadel juba hästi. „Kõik sõltus muidugi majandijuhist, kui hästi ta suutis inimesi kaasata. Aga ärksaid inimesi elas siis maal palju, kõrgkoolidest noori spetsialiste aina tuli. Eks Vene ajal jagati mõlemat, nii präänikut kui ka piitsa. Tänapäeval tundub vahel, et präänik on ära unustatud.”
Pärast Bolševiku kolhoosi liitmist 1978. aastal Jõgeva näidissovhoosi külge, sündis Angerjärve meenutusel tõeline suurmajand. „Maad oli üle 20 000 hektari, 2600 lehma, 15 000 siga, 150 hobust. See püsis kuni 1992. aastani, mil moodustati Jõgeva Riigimajand.”
Angerjärve sõnul kasvas aastatega oluliselt töömaht, kuid tublisti täienes ka kaader. Nii oli riigimajandis kõrgajal vetosakonnas tööl kümme inimest: kuus veterinaararsti, kolm velskrit ja üks abiline.
Andis mitmekülgse aluse
Viiskümmend aastat tagasi lõpetanud kursust kiidab ka hiljem aastaid õppejõuna töötanud Toivo Järvis. „Meie kursuse tugevust näitab alates 1972. aastast toimuvad kokkusaamised. Seda vaimu oleme suutnud tänaseni koos hoida. Samuti teeb head meelt, et veterinaarhariduse tase, mida Tartus on aastakümneid antud, on jätkuvalt kõrgel tasemel. Me oleme konkurentsivõimelised ka rahvusvahelisel tasandil,” kiidab Järvis, kes ise on kirjutanud kaante vahele mahuka ajaloolise ülevaateraamatu „Meenutusi. 170 aastat loomaarstiõpet Tartus”.
Otepääl elav Ilmar Metsanurk on lisaks veterinaaritööle ajanud lilleäri, kuid nüüd kasvatab Naha järve ääres viinamarju ja kaupleb veiniga.
„Iga asi tuleb omal ajal ja mulle on need elumuutused kõik justkui ülevalt poolt ette söödetud ja mina olen need vastu võtnud,” räägib Metsanurk.
Nüüd Piistaojal talu pidav Ethel Nummert kinnitab, et nende kursus on jäänudki sõbralikuks ja ühtehoidvaks pundiks. „Meie kokkutulekud on alati väga oodatud. Läbi nende avastame Eestimaal uusi paiku ja näeme vanu häid kaaslasi. Veterinaarina töötasin 33 aastat, kuid alles nüüd tunnen kodutalus toimetades end õiges kohas olevat,” räägib Nummert.
Viiskümmend aastat tagasi EPA kooli lõpetanud Paul Parts lisab, et nende kursust iseloomustab kindel soov ja tahtmine kord aastas koos käia. „Ainult korraldaja leidmisega on vahel raskusi, sest need nimed kipuvad korduma. Nii olen mina kursusekaaslasi vastu võtnud neljal korral. Kindel on aga see, et järgmisel aastal kohtume taas.”
Ka Paul Partsil on seljataga põnev töökarjäär, mis päädis kümne aastase tööperioodiga suures EKSEKO seavabrikus.
„Kunagi kui Vambola kolhoosis veterinaarina alustasin, ei olnud tööl päeva ega öö vahet. Aga see oli ka EPA-st tulnule kõvaks kooliks, mis aitas elus alati hakkama saada. Ega muidu poleks suures EKSEKO-s suutnud ka vastu pidada,” räägib Paul Parts.
TIIT LÄÄNE
