Mineviku mäletajal tasuvat küll enda silmi hoida, ent mis sa teed, kui mälu korras ja üks pilt teise järel lööb ette. Näiteks 2001.aasta südasuvel suurtes päevalehtedes ilmunud rohkem kui 30 teadlase, kirjaniku, kunstniku ja näitleja toetuskiri presidendikandidaat Peeter Tulvistele. Või üle 60 vallavanema, volikogu esimehe ja muidu toreda inimese toetuskiri Arnold Rüütlile. Neid aeg-ajalt ilmunud kirju oli teisigi ja teistelegi kandidaatidele. Ja tore oli, et rahva parimad pojad lõid kaasa vabariigi uue presidendi väljaselgitamise ürituses ja osa neist tegi seda lõpuks vahetult ka valimiskogus. Mis sest, et too oli veel eelmiste (1996.a) valimiste ajal uute toomhärrade ja nende kirjatsurade poolt halvustavalt ?põlluks? ristitud.
2006. aastaks olid mainitud toomhärrad rahvast juba nii kaugenenud ja enesekindlust täis, et otsustasid juba ette ? ?põllule? me ei lähe ehk siis valime presidendi Riigikogus. Asja ette võtnud seltskond kiidab seejuures pea iga päev, et põhiseaduse kohaselt peabki just riigikogu presidendi valima. Kuna on lihtne küsida ? kas kahed presidendivalimised valimiskogus polnudki põhiseaduspärased ?, siis tasub mõtiskleda selle üle, miks säärast juttu räägitakse. Kõik saab paika, kui kõrvutada senist presidendivalimisetendust varasematel kordadel toimunuga ja vastus lausa kukub sülle ? tänavu on poliitikud presidendi tegemise täielikult usurpeerinud (enda kätte võtnud), sest arvamused-pakkumised mujalt neid ei huvita. Juba mitmendat kuud toimetatakse nii, nagu põhiseaduses olekski vaid jutt üksnes poliitikutest ja mitte ühestki teisest inimesest. Veelgi enam ? ka 99% meie uute parteide uutest liikmetest on kõrvale jäetud, ehkki enamikel erakondadel on nende programmides juttu ka osalemisest presidendivalimistel. Sedapuhku on eesmärgiks olnud presidendi tegemine väga kitsas ringis.
Sestap ei võtnud viie erakonna ladvikud kokku isegi mitte oma erakondade volikogusid, konverentsidest-kongressidest rääkimata (mäletate veel, kuidas Tunne Kelam jäi 2001.aastal paarikümne häälega alla Peeter Tulvistele Isamaaliidu kongressil!). Napilt kümmekond tegelast igast viidatud erakonnast nuputas välja kokku 12 kandidaati ja… Võinuks pärast sedagi küsida kas nimesid või arvamust teadlastelt, ärimeestelt, kirjanikelt, vallavanematelt ? nendel omad ühendused ja liidud olemas. Kus sa sellega, isehakanud presidenditegijad nuputasid aga isekeskis edasi, aegajalt saadi kokku – igast pundist kolm, tehti teatavaks väljapraagitute nimed ja ? mindi jälle nuputama. Sihukese nuputamise lõpptulemus oli ette teada ? võitsid … poliitikud! Ehkki esialgsete kandidaatide hulgas oli ka inimesi kõrvalt ehk selgelt mittepoliitikuid. Olid ka endine ja praegune ülikooli rektor ? praagiti välja. Nende mainimine annab põhjust mõtiskleda ka nuputamise köögipoole üle ja jällegi ei tule üllatuda ? esimestena kukutati läbi selgelt tugevad kandidaadid, sest ammutuntud tõde ütleb, et keskpärast juhti suudavad kamandada paljud. Teisisõnu ? säärast eelvalikut tehes näitasid selle tegijad selgelt, et tahavad ise otsustajateks jääda, s.t kontrollida tulevast presidenti.
Mis aga puutub viie erakonna ladviku sõelale jäänud kandidaatidesse, siis mul kui välispoliitika asjatundjal tekib küll küsimus ? kas valiku tegijail piisas kandidaatide ametitest või vaeti ka kriitiliselt kandidaatide välispoliitilise tegevuse vilju? Kuna midagi teada ei antud, söandan suu lahti teha. Mõistagi algab välispoliitika naabritest ja, mis siin salata, nii Toomas Hendrik Ilves kui ka Ene Ergma on ?osanud? endale Läti ja Leedus ?nime? teha. Kas abide ?tarkusest? või ise, pole oluline. (Et see pole niisama probleem, olgu lisatud, et ühe naaberriigi president ei käinud tervelt viis aastat ametlikult visiidil Eestis). Riigikogu endine juhataja lõi aktiivselt kaasa kaks aastat kestnud Balti Assamblee ?reformis? ehk katses suruda Eesti tahe peale Lätile-Leedule, mille luigelauluks osutus riigikogu juhatuse ühepoolne otsus BA rahade kärpimiseks. Ilvese kuulsad ?äraminekud? Baltikumist Põhjalasse jäävad küll eelmise sajandi lõppu, ent küsimusi tõstatavad ka tema värskemad väljaütlemised. Näiteks kui Eesti-Vene piirileping soojenes tema käe all viis aastat, siis kas praeguses situatsioonis on tema poolt ikka tark algul arvustada Riigikogus ratifitseeritud lepingut, et siis rääkida koguni mingi uue piirilepingu allakirjutamisest (vt Molodjoz Estonii, 1. 02. 2006). On põhjust küsida selgitusi ka mõlema kandidaadi Ida-Euroopa teemaliste avalduste kohta tulenevalt sellest, kuidas seal on toimetanud president Arnold Rüütel. Teisisõnu ? on vaja mitte kitsas ringis rehkendusi, vaid tõeliste kandidaatide olemasolu, nende sisulisi debatte ja kõrvutamise võimalust. Pealegi ei maksa unustada, et põhiseaduse järgi saab presidendikandidaadi nimetada vaid 21 riigikogulast ? sel aastal pole asjad veel allkirjade kogumiseni läinudki, aga juba on 10 ?presidendikandidaati? mängust väljas!? Tõde ongi selles, et presidendi valimised ei saa kujuneda väikse grupi isikute äriprojektiks teha kambakat autoriteetidele ja võimekatele, nagu see sedapuhku sündis. Täna pole raske mõista, mis juhtunuks, kui Rüütel oleks survele järele andnud ja lubanud oma nime poliitmängurite käsutusse. Targemad oleksime vaid niipalju, et uue, grupile kuuleka presidendi nimi oleks teada. Nüüd siiski on alles võimalus, et riigikogus ja valimiskogus toimuvatel valimistel saab ka rahvas suu lahti teha. Põhiseaduse järgi valitakse ju presidenti ikkagi temale.
Toomas Alatalu
Riigikogu liige, Rahvaliit
