Algas see ju kõik pehmetes toonides ja tagantjärele võib öelda, et mõningase inimliku alatooniga. Korrati üle meile kõigile teadaolevaid asju, et Rüütel on endine, sest ta oli komparteis juhtival kohal, et ta ei oska inglise keelt, eriti tuleb kahjuks see, et ta oskab vene keelt. Ta on pole enam noor ja noorus ei tule ju iial tagasi. Ta peaks oma vanust häbenema, sest uues Eestis ei maksa vanade kogemus ja tasakaal noorte energia ja tarkuse kõrval mitte kui midagi. Aga Reiljan ja Savisaar ei teinud neist vihjetest ega otseütlemistest välja. Samuti ei muutnud oma meelt eesti rahvas.
Seejärel pakuti rahvale meeleparandamise eesmärgil mitmeid avalike küsitluste kokkuvõtteid, muidugi koos seletustega, et Rüütli poolt on veel vaid vanad, vähese haridusega ja väikese sissetulekuga inimesed või päris luuserid. Kahetseti, et neid on liiga palju, isegi nii palju, et rahvale ei saa veel anda õigust presidendi otsevalimiseks. Seepärast tuleb president senikaua valida kõverat teed pidi.
Päris huvitavaid etendusi andis parteiülese presidendi valimise parteidevaheline seltskond. Usutavasti teadsid kõik osapooled, et see sellest küll mingeid küpseid vilju välja ei kooru. Teadis ka televaataja, milline osa sellest pundist pidas seda algusest peale vaid tribüüniks, kust võib oma Rüütli-vastasust demonstreerida ja rahvast agiteerida suhteliselt viisakal kombel. Ainult Veskimägi eelistas esinemist ebaviisakal moel.
Veel ühe katse Rüütlit mustata ja tema toetajatele ?aru pähe panna? tegi Andrus Kivirähk, keda tunnustatakse autorina, kes on ise endale kätte võidelnud õiguse avaliku sõna abil ja karmi naljana tõrvata keda tahes, alates vaesest sulist kuni Kõigevägevama ja Kolmainsuseni. Ta on intelligent, ei määri sealjuures oma käsi, sest ta teeb musta tööd mustatöö kinnastega. Antud juhul aga oli asi naljast kaugel.
Edasi otsiti juba abi või tõmmati kaasa ekstremistid, narkomaanid ja lihtsalt närukaelad, kes on alati olnud valmis raha eest või enese näitamiseks tegema seda, mille kohta tavakodanik ütleks, et see ei lähe mitte.
Kas pole siis närukael see, keda saab saata laste peole, panna seal käituma inimväärikust alandavalt ja selle avalikul kirjeldamisel lisama tegelikkuse pähe veel oma haiglasi fantaasiaid? Kas ei ole sedasama iga ajakirjanik, kes niisugust alatusega segatud räpast valet tõena pakub ja ülima silmakirjalikkusega lisab, et ta teeb seda südame sunnil ja Eesti heaolu nimel? Sellist, inimlikkust tapvat Eestit pole paljud meist iial tahtnud ega hakka kunagi tahtma.
Seejärel tõstatas äärmuslaste seltskond avalikul kontserdil oma sinimustvalget hinge ja ihu katva punase särgi esiküljele trükituna retoorilise küsimuse: Kaua veel! Ja tagaküljelt võis lugeda vastuseks: Kommarid ahju! Ahjuajajad ei tahtnud Rüütlit ahju ajada üksinda, vaid ikka parajas meeldivas seltskonnas ehk nagu öeldi: koos grupi seltsimeestega. Ülikooli õpetatud semiootikud leidsid konteksti- ja tervikanalüüsi abil, et selles pole ei kuritegu ega väärtegu, aga kuna see siiski tegu oli, siis järelikult heategu. Juudid ahju! oleks muidugi teine asi ja hoopiski iseasi.
Õudne, et meil on närviarste, keda tuleb karta, et nad sind näiteks sõnavääratuse pärast avalikkuse ees solgiga üle kallavad. Kas ei ole siin tegemist valikulise mälukaotusega, nimetatagu seda mis tahes moel, et unustatakse mitte ainult arsti-, vaid igasugune inimlik eetika oma (poliitiliste) tõekspidamiste pärast? Kas me peame nüüd hakkama ka perearsti otsima maailmavaatelisel alusel? Kas ka Eestis on vene ajal närviarste kasutatud hullumajja saadetud teisitimõtlejate meelsuse ?ravimiseks?? Kas see polnud nüüd hoopiski katse teist inimest sõnaga tappa? Tahaks neile küsimustele vastust saada. Muide, on ehk päris loomulik, et seda ja eelpool toodut taluma pidanud inimene võib aja jooksul hakata ilmutama mõningaid väsimuse tundemärke, olgu ta siis president või presidendi kandidaat. Isegi kõrvaltvaatajal on valus ja väsitav.
Taagepera teab ajaloost (18. augusti Päevaleht), et mõned riigijuhid on olnud liiga vanad ning pole seetõttu suutnud kogu endale võetud koormust taluda ja koormat kanda seaduses kehtestatud ametiaja lõpuni. Ta aga ei tuletanud meelde, et USA-s on olnud ka kombeks tulistada tina nende pihta, keda sõnadega tulistamine pole tapnud.
Jääb küsimus: kas me peaksime neile ja ilmselt veel jätkuvatele alatustele alistuma, et säästa Rüütli elu ja tervist? On ju tema senised ja kogu rahvale teadaolevad teened nii suured, et mis tahes katsed neid pisendada on jäänud tulemusteta.
ARVO SIRENDI
