Möödunud neljapäeval Jõgevamaal visiidil olnud Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna politseiprefektuuri juht Tarmo Kohv nentis, et Lõuna-Eestis on häbiväärselt palju purjuspäi roolikeerajaid ning leidis, et alkolukk peaks saama igas reisijateveoga tegelevas firmas kohustuslikuks.
Praegusel ajal on aktuaalne Eestis vastselt lõppenud streigilaine. Kuidas mõjutasid möödunudnädalased streigid politsei tööd?
Tarmo Kohv: Ega see otseselt politseitööd mõjutanud pole. Me monotoorime seda olukorda, kuid vähemalt Lõuna-Eestis oli kõik korras ning liigseid probleeme sellega ei tekkinud. Hea on tõdeda, et meelelahutusettevõtted on olukorda positiivselt ära kasutanud, kasvõi kinod, kes streigipäevadeks piletihindu langetasid. Muidugi oleme mõistvad politseiametnike suhtes, kellel oli streigi ajal probleeme lastehoiuga ning mõningatel juhtudel lubasime töötajatel sel päeval ka lastega kodus olla.
Jõgeva jaoskonna ülem Ivar Dubolazov: Mingeid plahvatuslikke rikkumiste tõusu küll neil päevil polnud, ja õnneks ei olnud ka erilisi probleeme alaealistega.
Sel aastal on Jõgevamaal olnud juba kaks traagilist liiklusõnnetust, kus hukkus kolm inimest. Milles võib selle kurva fakti puhul asi olla?
Tarmo Kohv: Must ei ole see aasta olnud liikluses mitte ainult Jõgevamaal, vaid ka mujal Eestis. Ma olen korduvalt rõhutanud seda, et liiklusõnnetuse ärahoidmiseks peame me kõik midagi ära tegema. Politsei osakaal liiklusõnnetuste vältimisel on maksimaalselt neljandik. Ülejäänu sõltub ennekõike liiklejatest ja tee- ning ilmastikuoludest. Kui need kolm faktorit on korras ja toimivad, siis ka olukord liikluses muutub. Lõuna-Eesti eristub kahjuks selles osas, et siin on joobes juhte vabariigi keskmisest rohkem. Möödunud aasta absoluutne rekord oli Lõuna-Eesti kuues maakonnas ühe nädalavahetuse jooksul tabatud viiskümmend kaks joobes juhti. Tavaliselt on see arv kuni viisteist. Kusjuures õnnetusi juhtub ka joobes jalakäijate ja ratturitega. Viimasel ajal on suurem osa hukkunutega liiklusõnnetusi juhtunud kõrvalteedel.
Ivar Dubolazov: Möödunud aastal tabasime me maakonnas rohkem joobes juhte kui 2010. aastal ning palju on tabatud kriminaalse ehk suurema kui 1,5-promillise joobega juhte. Kui võrrelda möödunud aastaid, siis 2011. aastal oli kuni septembrini maakonnas liikluses hukkunute arvuks null, kuid aasta lõpuks oli see number kuus. Tänavu kahe esimese kuuga on hukkunuid paraku juba kolm. Ka kõrvalteed teevad meile muret, Palamuse teel, kus juhtus kahe hukkunuga liiklusõnnetus, ongi üheks näiteks.
Kuidas on olukord muutunud Tallinna-Tartu maanteel?
Tarmo Kohv: No nüüd on sinna üles pandud üsna palju kiiruskaameraid, et liiklust rahustada, ja need täidavad ka oma ülesannet. Kuid nüüd on tekkinud teine probleem. Maanteel liigub inimesi, kes sõidavad mingi hirmu tõttu lubatud piirkiirusest tunduvalt aeglasemalt, vahel umbes
Milliseid kampaaniaid on politseil plaanis lähiajal läbi viia?
Tarmo Kohv: Praegu paneme me põhirõhku ikkagi turvavarustuse kasutamise kontrollimisele. Varsti on kevad käes ja tänavatel liiguvad jalgratturid ja mootorratturid. See kiiver pole nii kallis ja ebamugav asi, et selle kandmist eirata.
Ivar Dubolazov: Kampaaniate korraldamine on vajalik, sest inimesed muutuvad lohakaks ning ei pea reeglitest ja nõuetest kinni. Selle aasta algul on liiklusjärelevalves pööratud tähelepanu sellele, kuidas inimesed kasutavad turvavarustust. Järelevalve on näidanud, et meil on ikka väga palju ilma turvavarustuseta sõitjaid nii esiistmel kui ka tagaistmel, seega on näha, et inimesed muutuvad lohakaks. Seda näitas möödunud aasta praktika, mil kampaania ajal, kui igal pool räägiti, et kontrollitakse turvavarustuse kasutamist, leidus inimesi, kes turvavööd ei kinnitanud ja ise veel tunnistasid, et on kampaaniast kuulnud ning olid teadlikud, et politsei turvavarustuse kasutamist aktiivsemalt kontrollib. Sellisel juhul ei saa me ka ju ainult näpuviibutuse ja noomimisega piirduda, vaid trahvikviitung tuleb välja kirjutada. (Esmakordselt turvavöö mitte kasutamisega vahele jäänule määratakse trahviks kuni 200€, korduval turvavööta sõiduga vahele jäämisel on trahviks kuni 400€. Juhul kui alla 16-aastane pole sõidukis nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud, on esmakordsel vahelejäämisel trahvi suurus kuni 400€ ning korduva rikkumise korral on see juba kuni 800 €-toim.)
Tarmo Kohv: Laiskus!
Joobes juhtimine on Eestis probleemiks ning viimasel ajal on hakatud kaaluma alkoluku paigaldamist autodesse. Mida teie sellest ideest arvate?
Tarmo Kohv: Ma usun, et igale mõistusega autojuhile on selge, et joobes autorooli ei minda seega alkoluku kasutussevõtmisest ei tohiks tekkida mingisugust probleemi. See ongi ju tavapärane, et inimene istub rooli kaine peaga, selles küsimuses ei ole ju mingisugust kosmost, seega ei ole tarvis alkolukku karta. Mina arvan, et alkolukk on igati mõistlik. Ma ei taha küll kellegi poole näpuga näidata, kuid ma ei suuda mõista seda, kuidas saavad olla näiteks koolibusside juhid vindisena roolis. Ma arvan, et me jõuame kunagi sinna, kus igas autos on alkolukk olemas. Võib-olla tuleks nende paigaldamisel alustada sealt, kus on oht kõige suurem ehk ühistranspordist. Mina ei tahaks küll ühtegi bussi minna, kui selle juht on purjus. Siinkohal olekski alkolukkude paigaldamine bussifirmadele kasvõi imago kujundamise mõttes kasulik, selle abil saaksid nad end reklaamida kui ettevõtet, kus on sajaprotsendiliselt kained juhid.
Kas teie arvates tuleks siis alkoholilukk muuta seadusega kohustuslikuks?
No autot peab juhtima kaine peaga, see on selge ja seega pole ju takistuseks ka alkolukk autos. See on ju sama elementaarne kui turvavöö ja tulede kasutamine. Nüüd on küsimus selles, kuidas seda üldsusele teavitatakse ning kuidas inimesed sellest aru saavad. Rõhutan veelkord, et transpordiettevõtted võiksid üles näidata initsiatiivi, paigaldades oma masinatesse alkolukud ning siis oleks neil ka võimalus öelda: “Vaadake, meie sõidame kaine peaga”.
Ajakirjanduses on välja käidud ka variant, et hakata alkolukku rakendama karistusena nende juhtide puhul, kes on joobes juhtimisega vahele jäänud. Kuidas teie sellesse suhtute?
Tarmo Kohv: Karistus määratakse joobes juhtimise eest, olgu selleks siis rahatrahv, juhtimisõiguse peatamine või kriminaalkaristus. Oluline on, et määratud karistus on vältimatu ja saab täidetud. Kui seda alkolukku hakatakse paigaldama purjus peaga vahele jäänud juhtide autodele, siis see meenutab mulle nõukogude aega, mil paigaldati purjus juhtide auto registreerimismärgile “o” (rahvakeeles ka oina märk-toim.). Seega tundub alkoluku paigaldamine joobes juhtide masinatele nagu topeltkaristusena, see oleks nagu märgistamine mis ei ole kooskõlas inimeste põhiõigustega. Pealegi võib inimene sõita erinevate autodega.
Juhul, kui võetaks kõikides autodes kohustuslikus korras kasutusele alkolukud, kas siis jätaksid politseinikud ära joobeastme mõõtmise reidid ja ka pistelised joobeseisundi kontrollimised?
Tarmo Kohv: Kindlasti mitte. Toon näite, et kui kunagi olid telefoniautomaadid, mis töötasid vastavate telefonikaartidega, siis õige pea hakati neid kaarte järele tegema. Sama võib juhtuda ka alkoluku puhul, ehk leidub nupumehi, kes ka selle aparaadi vastu midagi välja mõtlevad. Nii, nagu politseinikud kontrollivad veoautode ja busside sõidumeerikuid, hakatakse tõenäoliselt toimima ka alkolukkude olemasolu puhul ning juhtide kainuse kontroll ei kao kuhugi.
Kalurid unustavad end Peipsil käies maha registreerida
Kevad hakkab vargsi saabuma. Milline on olukord Peipsi järve jääl ning kui palju on tarvis tegeleda järvel hätta jäänud kaluritega?
Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo juht Tõnu Reinup: Eks see magusam kalapüügiaeg hakkab nüüd kätte jõudma ning kevadine ilm teeb oma töö, muutes järvejää rabedaks. Kohalike kaluritega polegi nii palju probleeme kui lõunanaabrite lätlastega, kes ka tihti Peipsil kalal armastavad käia. Oleme teinud koostööd Läti kolleegidega, et ka lätlastest kalureid jää olukorrast informeerida.
Millised kohad on praegu Peipsil kõige probleemsemad?
Tõnu Reinup: Jää on kõige õhem ennekõike jõe suudmetes, kust juba osalt sulanud vesi on järvejääle voolanud, seega selliseid kohti tuleks jääleminekul vältida.
Kui palju on piirivalvuritel tööd eksinud ja hätta sattunud kalameestega?
TR: Inimesi tuleb Peipsil aidata iga päev ning see kuulub ka meie tööülesannete hulka. Enne järvejääle kalastama minekut tuleb ennast piirvalvekordonis registreerida ning pärast järvelt lahkumist ka uuesti märku anda, et enam jääl ei viibita. (See kehtib juhul, kui minnakse kaldast kaugemale kui 1 kilomeeter-toim). Sageli on inimestel läinud meelest end maha registreerida ning siis me oleme pidanud ka neid otsima, kes tegelikult ammu juba koju on läinud.
Kui palju on talvisel ajal ette tulnud piiririkkumisi?
TR: Eks ole neid ette tulnud. Samas oleme välja pannud vastavad hoiatussildid ning ära tähistanud ka kontrolljoone, mis ikkagi jääl liiklejaid distsiplineerib. Võrreldes eelmise aastaga, on tänavu rikkumiste arv väiksem. Samas juhtub kehva ilmaga tahtmatuid piiririkkumisi rohkem, sest siis on märgistused halvasti näha.
i
EILI KOITLA
