Tänavune rikas seeneaasta on jõudnud sinnamaale, kus metsades hakkavad lisaks erinevatele puravikele, riisikatele ja pilvikutele maakamara seest välja tungima ka võiseened ehk kollariisikad, mis on äärmiselt hinnatud marineerimiseks ja ka kastme tegemiseks.
Metsa minnes tuleks lisaks pangele või korvile, teravale noale ja korralikele kummikutele soovitavalt kaasa võtta ka mingi seeneraamat. Asja ajab ära ka 1969. aastal välja antud taskuteatmik “Meie seeni“, mis oli kaasas Vooremaa toimetuse seenelistel.
Pea pool sajandit vanas raamatus on olemas pildid seentest ning ka nende leiukohad, esinemisajad ja söögikõlblikkus. Tavalisele korjajale on sellest informatsioonist küllalt.
Metsa sisseminek on seenelistele kõige suurem katsumus, sageli on metsa servad võsastunud ning nende läbimiseks tuleb sageli mitukümmend meetrit oksi kahte lehte rapsida ning eeskõndiva kaaslase käest lahti lastud oksi pareerida, et mitte vastu silmnägemist saada. Kehvemal juhul tuleb läbida ka sügav kraav, kus veel halvemal juhul on ka vesi sees. Kui ülemöödunud nädalal oli metsaalune veel küllalt kuiv, siis sel nädalavahetusel oli nii mõneski metsakraavis ka vett ning võsas tallates said riided üsna märjaks.
Rikkalikult riisikaid
Praegu korralikku seenemetsa minnes avaneb seenelistele üsna korralik assortii. Kõrvuti kasvavad erinevad puravikud ja riisikad, nende vahetus läheduses annavad tooni ilusa kübaraga punased kärbseseened ning rikkalikud võiseente pesad. Samal ajal on kirsiks koogil kukeseened, mida on Jõgeva ümber asuvates metsades küll vähe, kuid korraliku kastme, omleti või pitsa tarvis saab neid paaritunniselt korjamiselt piisavalt.
Möödunud nädalavahetusel hakkas ümberkaudsetes metsades enim silma erinevaid riisikaid ja puravikke. Sedavõrd palju kuuseriisikaid pole paljud staažikad seenelised samuti enda elu jooksul näinud. Siiski oli sel korral paljud neist headest säilitusseentest vanad ja ussitanud. Korralikke kuuseriisikaid massiliselt ei leidunud. Seevastu olid väga heas seisukorras kase- ja haavariisikad. Päris hulga oli siin segametsades leida ka männi- ja tõmmuriisikaid.
Võiseeni oli siginenud juba nii palju, et paarilt ruutmeetrilt õnnestus neid korjata paari kilo jagu. Võiseene kohta kaasa võetud raamatust uurides pani üllatama seene pildi kõrvale joonistatud must rist, mis tähistas seene mürgisust. Siiski selgitas minuga kaasas olnud seeneline, et ilma kupatamata ongi võiseen mürgine. Ka hiljem põhjalikumalt raamatut sirvides sain teada, et seente keeduvesi tuleb pärast kupatamist ilmtingimata minema visata ning seda ei tohi anda loomadele, kuna selles vees võivad mürgised ained alles jääda.
Metsas oli leida ka päris palju pilvikuid, kuid lai seentevalik jättis meid pilvikute koha pealt külmaks, ning need jäid ootama teisi seenelisi. Nimelt tõmbab pilvik kuuldavasti kupatades üsna palju kokku ning pole ka maitse poolest kõige parem säilitusseen. Meie ei korjanud ka harilikke murumune, mille pesasid leidus siinsetes segametsades samuti üsna arvukalt.
Mürgised seened silmailuks
Ühes Jõgeva vallas asuvas metsas suutsin kokku lugeda viis puravikusorti. Raamatus on neid üles tähendatud seitse. Leidmata jäi puna- ja tamme-kivipuravik. Puravikke korjates läksin ka korra alt. Enda arvates kenasid kivipuravikke korvi pannes selgus, et enamik neist olid söögiks mitte kõlblikud sapipuravikud. Sapipuraviku tunneb ära oliivivärvi kübaraalusega, sellele viitas ka lahkelt minu kaaslane, kel seenelkäigu kogemust oluliselt rohkem.
Veel sain seeni korjates targemaks, kuidas ilma lõikamata aru saada, kas puravik on vana või värske. Nimelt on värske puraviku kübar küllalt kõva, samas kui vana puraviku kübar on pehme nagu švamm.
Kõige enam annavad metsa all tooni punased kärbseseened. Sel aastal kasvab neid hordidena, suurim kärbseseene pesa, mida sel korral õnnestus silmata, koosnes kaheksast seenest, mille kübarad olid erkpunased ja ilusate valgete täppidega. Veel pakkusid silmailu ka kenad valged kärbseseened, millel ongi ainult esteetiline väärtus, teadupärast süüa need ei sünni.
Pärast paari tundi metsas seentejahil käimist tuli koju vedada hinnanguliselt kolmkümmend liitrit seeni. Nende hulgas oli kümme erinevat liiki.
Seenel käimine on rahustav ja sel aastal ka väga tulus tegevus. Siiski saab rõõm otsa saagiga koju jõudes, kus ees ootab pikk ja tüütu puhastamise, kupatamise ja purkidesse panemise protsess. Seen on vaese mehe liha, seega rikkalik seeneaasta aitab ehk nii mõnelgi kehvemad ajad üle elada.
i
EILI KOITLA
