Postivedaja päev ehk eeltöö algab harilikult kell viis hommikul ning pool kuus hakatakse postimajas posti komplekteerima. Sõiduks läheb enamasti kella kaheksa paiku. Kuu esimesel poolel on aga pensionide maksmine, siis lükkub sõidu algus umbes tunni võrra edasi ja koju saab postiringilt samuti hiljem. Peamiselt on postivedamine peremehe Hain Saarmanni hooleks. Kunagise bussijuhiameti tõttu on ta ka mistahes teeoludega sõitma harjunud. Kui vaja, on ringi võimelised ära tegema ka perenaine Karina Kaarepere ja perepoeg Rene, kes tegelikult selle tööga alustaski ja hiljem marsruudi teistele selgeks tegi. Talule tähendab postivedamine mingitki igakuist sissetulekut, eriti nüüd, kui lüpsikarja pidamine otsustati lõpetada. “Kui seda poleks, peaks otsima mõne muu teenimisvõimaluse, põllurahasid ja toetusi makstakse ju ainult sügiseti,” leiab Karina.
Algus “silla” alt
Tollel päeval ongi Karina teekonnale minemas. Selgub aga, et enne tuleb ületada mõningad takistused. Nimelt on väikebuss, millega tavaliselt posti veetakse, seekord üles öelnud. Tuleb otsida mingi teine sõiduriist. See aga polegi lihtne. Kuigi majapidamises on kokku neli autot, on parasjagu kõik need hõivatud. Pealegi on sõiduks vaja neljarattaveoga masinat. Et pärast vahepealset külmalainet on ilmad järsku soojemaks läinud ja öösel ka vihma sadanud, on aimata, missugused kõrvalised ja metsadevahelised teed olla võivad. “Kui sa ikka suur sõitja ei ole, võib selle klaasjääga muidu auto tee pealt ära viia,” kardab Karina. Nagu hiljem selgub, pole see kaugeltki liialdus.
Seni, kui Karinale sobivat autot valmis seatakse, on Hain jõudnud esimese osa teekonnast ära teha. Alustada tuleb päris Jõgeva linna äärest, n-ö silla alt ehk viadukti juurest, kust algab Liivoja küla. Edasi on roosiaed, Kaera metskond ja küla, Kurista, Mõisamaa, osa Õuna külast, Viruvere. Koos Karinaga suundume Vägari poole. Enne tuleb aga pisike peatus tee ääres Sihversaare metsatuka juures, kuhu Karina paneb postkasti kahe pere ajalehed.
Vägaris on suurte majade vahel tiirutamist omajagu. Ikka autosse ja maha, majade ja trepikodade viisi valmis pandud post ettenähtud kohta. Selles kandis on töökohti vähe ja suurtes majades vaatavad vastu mõnedki tühjad aknasilmad. Peale väikese puidutööstuse kunagise sovhoosilauda juures kohapeal muud tööstust polegi. Sinna on tellitud “Äripäev”. Suurte majade trepikodadesse viib Karina Õhtulehte, Vooremaad, Vali Uudiseid jt. Tellitakse suhteliselt vähe, rahvas on vaene ja suurtes majades vahetuvad aeg-ajalt ka elanikud. Tuleb tunnistada, et inimeste elujärjest erinevas paigas annab üksjagu aimu ikka ka postikott. Siiakanti tuleb üpris tihti kanda inkassokirju, mis tunnistab, et tellitud kataloogikaupade eest maksmine on osutunud üle jõu käivaks. Muidu on kirju tänapäeval järjest vähemaks jäänud, vahest tähtkirjad, kuu alguses igasugu arved jne. Neljapäev on Maalehe päev ja postikott seepärast mahukam. Maalehte tellitakse selle postiringi majapidamistesse kõige enam, ajakirjadest on eelistatud Maakodu, Kodu ja Aed, mõni tellib Kodukollet, Eesti Naist jne.
See, millisest korterist päris ära on kolitud või kus aeg-ajalt ikka käiakse, on postivedajal enamasti teada, oma käikudel saab isegi selgeks see, millisesse kohta tavaliselt veeloik koguneb või kus tee peal augud olla võivad. Kõnelemata sellest, et mitme aasta jooksul saadakse põliste elanikega omavahel päris headeks tuttavateks. “See, et ilm vaheldub ja saad kokku erinevate inimestega, ongi selles töös kõige huvitavam,” ütleb Karina. Vaadates, kuidas Karina osavalt kõrgelt autoastmelt alla ja üles hüppab ning ühe postkasti juurest teise juurde lippab, võib arvata, et postivedamine nõuab kõike muud kui ainult roolikeeramist. “Esimestel kordadel olid küll jalad sellest hüppamisest täitsa läbi,” tunnistab Karina. “Aga jalanõud peavad kindlasti olema head ja vettpidavad.” Rahapäev
Karina viib vahepeal ära raamatukogu ja lasteaia posti ja siis põikame sisse ühes trepikojas asuvasse pisikesse erapoodi, ainsasse, mis selles piirkonnas alles. Aidus pole kauplust enam ammu. “Eks minulgi tuleb lõpetama hakata. Elu tahab elamist, maja remontida, autole bensiini ja kummid alla muretseda. Kauplusepidamisega seda ei jõua,” kinnitab kaupmees. Kaup tuleb ju kohale tuua linnast ja kui palju seda ostujõulist rahvast selles kandis siis ikka on. Kui vald miskitmoodi toetaks, siis veel. Lähemad poed on Siimustis, Kalanas, Lustiveres ja muidugi Jõgeval.
Mõnelgi inimesel on seekord rahapäev. Põllupealses majas tuleb perenaine autole vastu. Ene Eerma juurde Aidus astub Karina sisse. Seal tervitatakse teda rõõmsalt. Ene elab esivanemate põlises kodus. Selles kohas on elanud juba mitu Eermade põlvkonda. “Hea vaade igale poole, bussipeatus kohe kodu juures, saab linna poodi sõita,” kiidab Ene. Vägarisse kauplusse pole temal asja olnud ja sinna on pealegi mitu kilomeetrit minna.
Edasi kulgeb teekond Aidust Lahavere suunas. Karina jaotab posti kastidesse ja tühjendab omakorda mitmesse peatuspaikadesse välja pandud postkastid. Mõnesse peresse viib kohale pakid või tähitud kirjad. Pensionipäevad on erineval ajal ja enamusel neist, kes oma pensioni koju on soovinud, on raha selleks päevaks juba kätte jõutud viia. Talvisel ajal, kui rahvas vähe liigub, on mõneski kõrvalises kohas postivedaja saabumine justkui omamoodi elumärk. Saab mõne sõna juttugi ajada. Autokauplust neis paikades ju ka enam ei käi.
Tapiku tee on tõeliselt hull, auto liugleb kohati nagu laevuke. See-eest näeme taevas vikerkaart. Novembrikuu keskpaiku on see lausa ilmaime. Tapikule, ümbruskonna suurimasse tallu Sirje ja Mati Ali juurde jõudes tulevad jutuks talupidamise mured. Praegune elukorraldus soosib ainult suurtalusid. “Kaheksateist aastat ilma puhkepäevata, ei saa enam kaua tervisega riskida. Kummalgi pole enam õiget tervist. Raha on peamiselt ehituse peale läinud. Tööstaa?i saab kümne aasta pealt kõigest 1,3 aastat. Kui oled hakanud kord taluasju ajama, kuhu sa ta ikka jätad. Aga kahju küll, et maal elu väljasuretamist soositakse,” on taluperenaine Sirje mures. Alidel on veel loomad alles, aga nad kahtlevad, kas edaspidi enam jõuabki pidada.
Vastu Järvamaa piiri
Tapiku keskuses on seina ääres pikk rida postkaste. Raamatukogu posti viime majja sisse. “Jõudsite ikka selle teega siia metsade taha kohale,” tervitab meid rõõmsameelne ja reibas raamatukogu perenaine ja külaelu edendaja Virve Etulaid. “Kuuleme, kuidas seal, kus autolavka ära jäi, pannakse bussiliinid käiku, millega inimesed poodi saavad. Meil ei käi autolavkat enam ammu, aga bussiliinidest pole juttugi. Koolivaheaegadel ei käi bussegi. Ainus võimalus on poes käia, kui hommikul kella seitsme ajal lastebussiga lähed ja pärast kella kahte saad tagasi. Narr ka ainult toidukraami pärast nii kaua linnas passida,” räägib Virve.
Edasi sõidame Tõivere küla poole. See küla läheb otsapidi vastu Järvamaa piiri. Tõivere küla tee on tõeline liuväli. Et Serbi-perele on tähitud kiri, siis tuleb minna. Selle pere lapsed aga käivad kodust Jõgevale kooli. Kolmveerand viie paiku õhtul saavad nad koju. “Ära ka ei taha minna. Kus linnaski neid töökohti nii väga jagatakse. Tahetakse ikka töökogemusi ja arvutioskusi. Aga mu ainus töökogemus siin ongi,” näitab noor perenaine ja laste ema lauta ja ümberkaudseid põlde.
Mööda kraaviperve edasi minnes on veel majapidamisi. Sellel päeval sinna asja siiski pole. Suundume hoopiski Kose külla, mööda pikka põlluäärset teed. 84-aastasel Helmi Pällul Siimu-Jüri talus on pensionipäev. Helmi elab praegu koos noorema tütre perega 1870. aastal ehitatud majas. Selliseid pikki rehielamuid on külas veelgi, kus eriti ruumikas on köök. Siimu-Jüri talus on köögis alles isegi endisaegne nelja meetri pikkune söögilaud, mis lahti tõmmates on veel poole pikem. Selle taha mahtusid kunagi rehepeksu ajal talgulised.
Koselt läbi Kõpu küla suundume Jõgeva poole. Homme hakkab sama teekond uuesti.
VAIKE KÄOSAAR
