Möödunud laupäeval tähistati Porkunis ajalookonverentsiga 75 aasta möödumist Porkuni lahingust, ühest enam ohvreid nõudnud vennatapulahingust 1944. aastal Eesti mandriosas.
1944. aastal oli sõjaõnn sakslastele selja keeranud. Selle aasta mobilisatsioonid Eesti alal hõlmasid arvukalt aastakäike ning olid edukad, sest Jüri Uluots, tol ajal Eesti peaminister presidendi ülesannetes, oli nimetanud Saksa väega liitumist viimaseks võimaluseks kodumaad ähvardava ohu eest kaitsta. Ja see läks inimestele korda.
Septembris hakkasid Saksa väeosad Eesti alalt välja tõmbuma. Punaarmee oli jõudnud välja peaaegu Riia alla, nende käes oli juba Kagu-Eesti ala Emajõgede ja Võrtsjärveni. Kirde-Eestis võitlevatel Saksa üksustel tekkis tõsine oht jääda n-ö kotti.
Saksa väeosade väljatõmbamise plaan „Aster“ jättis eestlastest komplekteeritud üksustele Saksa väeosade taganemise katmise. Ka ei saanud Eesti üksuste juhid kavast teada enne kui viimasel minutil. Nii jäid Punaarmee vastu väheste raskerelvadega ja sageli nappiva laskemoonaga eestlastest koosnenud väegrupid.
Lõunast tungis peale Punaarmee Eesti Laskurkorpus ja Kirde-Eestist punaste Leningradi rinde väeosad.
Vennatapulahingud Avinurmes ja Porkunis
Lahingud läksid mõned päevad enne Porkuni sündmusi ka üle Jõgevamaa. Vastupanu laskurkorpusele osutati nii Mustvees, Tormas kui ka Jõgeval.
Kõige masendavamaks siinkandis osutus neist ilmselt 19. ja 20. septembril peetud Avinurme lahing.
Valdo Kallion, 1923 Järvakandis sündinud mees võttis sellest osa 20. diviisi 7. patarei tulejooneohvitserina. Tal õnnestus ellu jääda.
Kallioni kirjelduse lahingust ning ta kogutud killud teiste lahingus osalenute mälestusest avaldati 1998. aastal Wiking-Narva toimetistes.
Avinurmes jõudis Eesti laskurkorpus ette Krivasoost taganevatele väeosadele. Pärast paksus udus peetud lahingut jäeti Avinurme kirikusse maha raskelt haavatud kaaslased ja asuti taganema Tudulinna poole. Kirikusse jäetud raskelt haavatud tappis laskurkorpus sealsamas. „Neid oli kümmekond. Lahinguväljal langenuid oli jõe ääres ja kruusaaugu kõrval mäel kokku 8–12 meest,“ kirjutas ta.
Punaarmee tankid jõudsid järgi Tudulinna poole taganevale haavatute voorile ning sõitsid sellest lihtsalt üle. „Nii hukkus 15–20 meest, valdavalt haavatud,“ kirjutas Valdo Kallion, kel endal õnnestus voorist pageda. „See oli kõige kohutavam vaatepilt, mida sõja-aastate kestel näinud olen,“ ütles üks pääsenu Nikolai Trankmanni üksuse tegevuse kohta haavatute voori hävitamisel. Kokku arvestas Kallion Saksa vägede koosseisus hukkunuid 60–70 meest ja haavatuid saja ringis. Ka punaste poolel oli palju haavatuid.
Porkuni lahing toimus 21. septembril 1944 Porkuni järve ja Tamsalu raudteejaama juures Sinimägede rindelt taanduva Eesti Leegioni ja neid taganemisteel varitsenud Punaarmee vahel, selles tapluses hukkus sadu eestlasi.
Kaitselahingud andsid aega moodustada valitsuse
Kirjanik Tiit Aleksejev, näidendite „Leegionärid“ ja „Imede aasta“ autor, kirjutas, et mäletamine on oluline kahest aspektist. „Porkuni inimesed on mäletanud neid, kes siin langesid. Eesti Vabariik taaskehtestati tänu mälule. Meil oli meeles, milline oli sõjaeelne Eesti Vabariik ja mis toimus 1939. ja 1944. aastal,“ arvas ta.
Kultuuriminister Tõnis Lukas, kes konverentsil kuulajate hulgas viibis, on samuti 1944. aasta kaitselahingute üle väga palju mõelnud. „Mu isa tegi läbi teekonna Narva jõelt Porkuni lahinguni,“ meenutas Lukas.
„Oluline on, et nende kaitselahingutega anti aega Otto Tiefi valitsuse moodustamiseks, mis mõni päev ametis olles, pani tegelikult aluse riikliku järjepidevuse kandumisele perioodi pärast Teist maailmasõda. Ilma selleta oleks olnud raske maailmale seletada, et meil on õiguslik järjepidevus Eesti Vabariigiga. Ja teiseks jäi paljudele inimestele võimalus pageda vabasse maailma, sest muidu oleks ohvreid olnud kindlasti veel rohkem,“ ütles ajaloolasest minister.
Raamat Porkuni lahingust
Konverentsil esitles Hanno Ojalo kirjastuse Ammukaar raamatut „Porkuni vennatapulahing 1944“. „Pole kunagi varem esitlenud raamatut, mis oleks olnud nii menukas, et tiraaž lõpeb otsa enne raamatu ametlikku esitlust,“ ütles Ojalo konverentsil, kus ta sai üle anda ainult tänuraamatud neile, kel oli osa selle ilmumisel. Autoriteks on Hanno Ojalo, Ranno Sõnum ja Hanno Tamm. Raamat koosneb kahest osast, esimene räägib lahingust endast ja teine pool on pühendatud sõjajärgsele ajale ning hukkunud võitlejate haudade tähistamisele ja mälestuste jäädvustamisele.
ANDRA KIRNA
