Meie, eestlased, tunneme uhkust oma kaunite ja mitmekesiste rahvarõivaste üle. Eriti uhked võivad olla aga need, kes on suutnud oma rahvarõivad ise valmis teha. Mitmes Jõgevamaa peres saavad nii naine kui ka mees pidupäeval selga panna pereema valmistatud rahvarõivad.
Kui Kamari seltsimaja perenaine Vaike Niklus enda valmistatud Põltsamaa kihelkonna rahvarõivastega välja läheb, siis ahhetajaid jätkub. Erilise imetluse objektiks kujunevad tavaliselt must seelik, mille alläärt kaunistab mitmekümne sentimeetri laiune keerukas pärltikand.
Julguse endale ja oma kaasale ise rahvarõivad teha sai Vaike Niklus Eesti Rahva Muuseumi (ERM) juures tegutsevast Tartu rahvarõivaste valmistajate koolist. Sinna läks Vaike koos suurema rühma Jõgevamaa naistega esimest korda õppima 2011. aastal. Et õpingud natuke vähem tasku pihta käiksid, käivitas Jõgevamaa koostöökoda toona kursuse toetuseks Leader-programmist rahastatava projekti.
“Koostöökoda saatis seltsidele laiali info, et sellisel kursusel on võimalik osaleda. Kaalusin päris kaua ja viimasel hetkel panin end siiski kirja,” meenutas Vaike Niklus. “Käsitöö on mulle küll alati meeldinud, aga ma polnud siiski päris kindel, kas mul jätkub jaksu kursuse lõpuni vastu pidada.”
Ega rahvarõivakoolis lihtne olnudki. Neljakümnest alustajast jõudis ettenähtud ajal finišisse vaid 16. Vaike oli nende hulgas – vaatamata sellele, et oli valinud tegemiseks päris keerulise, 18. sajandi lõpust pärit eeskujude järgi tehtud Põltsamaa kihelkonna naiserõivaste komplekti.
“Mulle hilisem triibulise seeliku ja sinise kampsuniga variant eriti ei meeldinud ja seepärast otsustasin varasema kasuks,” ütles Vaike Niklus. “Pärltikandiga seeliku valimine tundus väga ambitsioonikas, aga mulle tikkimine tõesti meeldib.”
Rahvarõivaste valmistamist alustati sellest, et tutvuti ERMi fondis olevate eeskujudega. Esemed tuli üle mõõta ja mustrid üles joonistada ning siis enda järgi lõiked konstrueerida. Alles siis sai asuda põhitöö ehk õmblemise, tikkimise, kudumise jms juurde. Kahe aasta jooksul valmisid Vaike kätetööna särk, seelik, vöö, põll, tasku, tanu, linuk (see on pidulik peakate) ja pikk-kuub.
“Tundides jõudsime ka üht-teist valmis, aga suurem osa tööst tuli teha ikkagi kodus. Mul seisis tikkimisraam teleka juures, radiaatori ja triikimislaua vahel. Nii ma seal siis tikkisin — mõnikord poole hommikuni välja, telekas kõrval mängimas. Heaks abimeheks oli mulle luuplamp: ilma selleta oleks sellises mahus tikkimistöö võimatu olnud,” meenutas Vaike.
Tantsida ei saa
Ainuüksi seeliku pärltikandit tegi ta pool aastat. Ta pole oma seelikut kaalunud, aga sarnase seeliku valmistanud Triin Kuusi kogemusele tuginedes võib ta öelda, et ainuüksi kasutatud pärlid kaaluvad oma poolteist kilo.
“Hoogsalt tantsu vihtuda pole selle seelikuga küll võimalik,” ütles Vaike muiates.
Tema tikkimisnurk oli kodus pikka aega justkui püha nurk: poolikut tööd ning helmekarpe ja niite, mis seal laiali olid, ei tohtinud keegi puutuda.
“Tikkimisõpetaja Virve Valtmann-Valdson ütles meile, et poolikut tööd ei tohigi kokku pakkida, sest siis ei leia enam õigeid asju üles ning polegi enam isu tööd jätkata,” ütles Vaike Niklus.
Rahvarõivakooli kaheaastase kursuse lõpus võisid naised uhkusega esitleda oma nõelasilmast tulnud ning spetsialistide norivaimagi pilgu välja kannatavaid rahvarõivaid. Hiljem kooli lõpupilte vaadates said naised aga aru, et kui nad rahvarõivad selga panevad, ei taha tavarõivastes mehed enam hästi nende kõrvale sobida. Nii panidki kolm Jõgevamaa naist, Vaike Niklus, Reet Alev ja Mai Tõnson, end kohe järgmisele rahvarõivakooli kursusele kirja ning asusid õppima ka meeste rahvarõivaste valmistamist.
See kursus sai läbi möödunud aasta juunis ning lõputööna võis Vaike esitleda Põltsamaa meherõivaste komplekti, mis koosneb villastest lakaga pükstest, suvistest linastest pükstest, särgist, vatist (nii nimetatakse meeste puusadeni ulatuvat pealisrõivast), villastest ja linastest sukkadest ja säärepaeltest.
Pani põlema
Kui kõrvaltvaatajale tundub mehekostüüm naise omast palju lihtsam ja “igavam”, siis Vaike meelest oli meherõivaid raskemgi teha kui naise omi, sest õmblemise alal pole ta nii “kõva käsi” kui tikkimise alal. Meherõivaste puhul on aga kõige rohkem just õmblustööd. Näiteks voodriga vati õmblemise tegid keeruliseks seljal olevad voldid ehk lipid, erilise kujuga taskuliist ja muud detailid. Ka vati õmblemiseks vajalikku villast riiet polnud lihtne leida.
“Õpetaja proovis toodud kanganäidiseid põletada ja kui selgus, et need sisaldasid sünteetilist kiudu, praakis ta materjali välja,” ütles Vaike Niklus.
Omamoodi katsumus oli Vaikele ka mehele vikkelmustriga kaunistatud sukkade kudumine. See oli üsna peen ja aeganõudev töö.
“Endale ma sukki ei teinudki. Kudumine mulle eriti ei meeldi,” ütles Vaike Niklus.
Küll aga tegi ta teise järjestikuse kursuse ajal endale veel ühe peakatte — tanu.
“Linuk on mõnes mõttes liiga pidulik, seepärast võtsin vastu rahvarõivakooli põhiõpetaja Silvi Allimanni ettepaneku ja tegin valmis ühe Põltsamaa tanu, mida keegi varem teha polnud proovinud. Sellelgi oli rohkesti tikandeid,” ütles Vaike Niklus.
Tema ettevõtjast, külavanemast ja vallavolikogu esimehest kaasa Indrek Eensalu tunnistas, et jälgis kahe rahvarõivakomplekti valmimist päris suure huviga. Meherõivaste tegemise ajal tuli tal endalgi mõned korrad Tartus käia, sest rõivaesemeid tuli õpetaja silme all selga proovida: tal oli vaja anda juhiseid, kuidas rõivad paremini istuma saada.
“Kui poest ma endale hästi istuvaid rõivaid naljalt ei saa, siis Vaike tehtud asjad istuvad kui valatult,” kinnitas Indrek Eensalu.
Vaike Niklus tunnistas, et nelja rahvarõivakoolis käidud aasta jooksul jäi tal nii mõnigi kodutöö tegemata. Aga see polnud maailma mastaabiga õnnetus. See-eest sai rahvarõivamaailm üsna tuttavaks ja hakkas vägagi paeluma.
“Rahvarõivaste juures on ju igal asjal oma tähendus,” ütles Vaike Niklus.
Indrek Eensalu lisas, et tänu rahvarõivakoolis käimise vajadusele nägi ta ära paljud ERMi näitused, mis muidu nägemata oleksid jäänud, ning sai aimu, millist rikkust sisaldavad selle muuseumi kogud.
“Suuremal osal eestlastest pole sellest aimugi,” ütles Indrek Eensalu. “Nüüd ootame põnevusega, millal muuseum uues hoones uksed avab.”
Lähiajal tuleb Vooremaas juttu mõnest teisestki perest, kus isetehtud rahvarõivaid kantakse.
RIINA MÄGI
