Kui mõne haiguse puhul piisab ehk tõesti ka sellest, et arst rohu kirjutab ja patsient selle õigel ajal sisse võtab, siis diabeedi puhul jääb sellest kindlasti väheks. Endokrinoloog dr Hille Kruse sõnul on diabeediravi põhieesmärk, et suhkruhaige võimalikult kaua ise endaga toime tuleks, muutumata koormaks oma perele ja riigi sotsiaalsüsteemile.
„Selleks, et seda saavutada, tuleb mitte ainult arstil, vaid ka haigel järjekindlalt seista ravi tulemuste eest,” ütles dr Kruse. „Ehk piltlikult öeldes: ei saa teha Tootsi moodi poolt rehkendust, tuleb teha ikka terve.”
Kui esimest tüüpi diabeeti haigestutakse nooremas eas, siis teist tüüpi diabeet diagnoositakse tavaliselt neljakümnendates ja vanematel inimestel, kes on üldjuhul ülekaalulised ning kelle suguvõsas on sama haiguse põdejaid. Haigus algab enamasti märkamatult ja selle sümptomid ei pruugi kohe avalduda. Enesetunne võib halveneda pikkamööda ja paljudel juhtudel avastatakse kõrgenenud veresuhkur juhuslikul kontrollimisel.
Arsti esimesteks soovitusteks on kehakaalu vähendamine, mõõdukas kehaline koormus ja õige toidusedeli koostamine. Alles siis, kui need soovitused loodetud tulemusi ei anna ning veresuhkur püsib endiselt kõrge, kirjutatakse välja ravimid. Esialgu tabletid, mis aitavad haige enda organismis toodetud insuliinil rakkudesse toimima pääseda või insuliini tootvatel kõhunäärme beetarakkudel paremini ja kauem toimida. Enamiku diabeetikute puhul tuleb arstil lõpuks, kui beetarakud insuliini tootmast lakkavad, ikkagi tõdeda, et tabletid neid enam ei aita ning tuleb kas osaliselt või täielikult üle minna insuliini süstimisele.
Haige enda aktiivsus on oluline haiguse igas staadiumis.
„Arst võib küll soovitusi jagada, aga kui haige neid ei täida, pole neist abi,” ütles dr Kruse.
Äärmuste vältimine
Tema sõnul on diabeedi ravi eesmärgiks haiguse hea kompensatsioon, st hea enesetunde ja töövõime säilitamine ning hüpoglükeemia ehk liiga madala veresuhkru taseme ja hüperglükeemia ehk liiga kõrge veresuhkru taseme vältimine. Vältida tuleks ka stressi ning palavikuga kulgevaid viirus- ja muid haigusi, mis tõstavad veresuhkru taset.
Veresuhkru taset saab diabeetik kodus ise mõõta: selleks saab ta tasuta glükomeetri ning apteegist soodushinnaga testribasid. Mitte küll piiramatus koguses, ent dr Kruse meelest siiski piisavalt – juhul, kui veresuhkrut mõistliku ajavahemiku tagant mõõdetakse ega hakata seda niisama huvi pärast ka naabrinaisel tegema.
Jälgida tuleb ka vererõhku.
„Vererõhu näitaja ei tohiks olla enam kui 130/80. Kui on aga ilmnenud juba neerukahjustus, siis peaks näitaja olema veelgi madalam – 125/75,” ütles dr Kruse.</span>
Tema sõnul kipuvad inimesed, kel vererõhu nn ülemine ots üle kahesajagi ulatunud, pidama juba selle 140 juurde langemist väga heaks tulemuseks. Aga tegelikult tuleks see ikka normi piiresse saada, sest siis kahjustuvad veresoonte seinad vähem.
Veresuhkru kõrval on diabeedi ravis väga tähtis kontrollida ka vererasvade e lipiidide (kolesterool ja selle fraktsioonid, triglütseriidid) sisaldust veres ja mikroalbuminuuriat (algava diabeetilise neerukahjustuse markerit, mille kindlakstegemiseks mõõdetakse uriini valgusisaldust).
Ebameeldivad teemad
Kehamassi indeks ja vööümbermõõt on diabeetikutele tavaliselt ebameeldivad teemad. Naistel peaks dr Kruse sõnul jääma vööümbermõõt alla 80, meestel alla 94 sentimeetri. Kusjuures vööümbermõõt on veel olulisemgi näitaja kui kehamassi indeks, sest vöökohale kogunenud rasv kujutab endast suuremat terviseriski kui näiteks puusadel ja mujal olev rasv. Vöökoha rasv suurendab näiteks insuliinresistentsust ja vähendab insuliinravi tulemuslikkust.
„Lisaks eelöeldule peab diabeetik kindlasti pöörama suurt tähelepanu oma jalgade hooldusele ning käima pidevalt arsti juures oma tervist kontrollimas. Millest diabeetik aga kindlasti hoiduma peaks, on suitsetamine ja alkoholi tarvitamine,” ütles dr Kruse. „Kõiki neid võrdselt vajalikke eesmärke tuleb nii haigel endal kui ka raviarstil piisava nõudlikkusega taotleda. Diabeedi ravi on nagu pusle, mille detailid peavad klappima, et pilt õige saaks. Ja ravi tulemust võime heaks pidada siis, kui patsient elab võimalikult elamisväärset elu rõõmuks endale, pereliikmetele ja ühiskonnale. Pikk elu pole eesmärk omaette, oluline on elu kvaliteet.”
Viimasel ajal on paljud ka siin, Eestis pöördunud alternatiiv- ja loodusravi usku. Diabeedi puhulgi on dr Kruse sõnul räägitud nõgese, oakauna kestade, läätsede, mustikate, pohlade ja metsmaasikate positiivsest mõjust, ent need ei asenda mingil juhul põhiravi ega vabasta diabeetikut dieedipidamise ja liikumise kohustusest.
iii
RIINA MÄGI
Diabeet ehk suhkurtõbi (argikeeles ka suhkruhaigus) on mitmesugustel põhjustel tekkiv energiaainevahetushäire, millele on iseloomulik pikka aega kõrgel tasemel püsiv vere suhkrusisaldus ning häired süsivesikute, rasva ja valgu ainevahetuses. Diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest, insuliini toime nõrgenemisest või neist mõlemast.I tüübi ehk insuliinsõltuvat diabeeti põeb umbes 10 protsenti diabeetikutest, II tüübi ehk insuliinsõltumatut diabeeti umbes 90 protsenti diabeetikutest. Vähesel määral esineb ka rasedusaegset diabeeti ja muudest põhjustest, näiteks põletiku tagajärjel tekkinud kõhunäärme kahjustusest tingitud diabeeti.
Diabeedi avastamine põhineb nii sümptomitel (suurenenud uriinieritus, janu, kehakaalu langus ja korduvad põletikud) kui ka vere suhkrusisalduse mõõtmisel. Eestis on umbes 38 000 diagnoositud ja umbes 10 000 diagnoosimata diabeetikut. Diabeeti põdevate inimeste arv kasvab pidevalt.
(Allikas: Eesti Diabeediliidu kodulehekülg)
