Kadunud loomatohtrilt Lembit Tarmalt komissariaati mineku käsu saanud (Tarma oli toona külas ainus, kel kodus telefon oli), pistis Enn Ahi automaatselt sõjaväepileti taskusse. Niipea kui ta komissariaati jõudis, korjati see tal koos teiste dokumentidega käest ja öeldi, et läheb sõiduks: bussid juba ootavad. Sõidu sihi kohta ei saanud ei Ahi ega ka teised kohale kamandatud vähimatki infot. Ahi sai välja kaubelda vaid loa veoauto Jõgeva näidissovhoosi Õuna töökoja juurde ära viia.
?Viisin auto töökoja juurde platsile ja jooksin dispet?eriruumist läbi, et poistelt raha kaasa laenata,? meenutas Enn Ahi. ?Siis oli juba buss järel ja tuli minna.?
Poolel teel Pärnusse hakkas mõnedele bussisviibijatele koitma, et äkiline väljakutse võib olla seotud T?ernobõli aatomielektrijaamas juhtunuga: mingi kumu selle kohta siiski levis. Kui Pärnusse keemiaväeossa jõuti, said kahtlused kinnitust. Oma riided topiti kartulikottidesse, tõmmati sõjaväevorm selga ja mindi tehnikat valima.
?Tehnika jagamisele jõudsin ma küll alles siis, kui paremad masinad ära olid võetud, aga päris ilma ma ka ei tahtnud jääda, sest sõjaväes on masina peal elu alati parem kui lihtsa labidamehena,? ütles Enn Ahi. ?Seepärast võtsin väsinud väljanägemisega BRDMi ehk kerge kahesillalise dessant-soomustransportööri, mida keegi teine tahtnud polnud. Samal õhtul laadisime tehnika e?elonile ja asusime teele. Naisele sain teatada, kuhu ma kadusin, alles tükk aega hiljem kirja teel.?
Tsooni piiril
Katastroofipaiga ümber oli moodustatud kolmekümnekilomeetrise raadiusega suletud tsoon, mis, muuseas, toimib tänapäevani. Katastroofi tagajärgi likvideerima saadetud väeosad, Pärnust teele asunud eesti reservväelased kaasa arvatud, paigutati tsooni piirile.
?Tsoon oli sektoriteks jagatud ja iga väeosa teenindas üht sektorit,? ütles Enn Ahi. ?Mina sattusin keemialuureroodu ning minu ja mu kaassõitjate ? meeskonna vanema ja dosimetristi ? ülesandeks oli iga päev läbida umbes 150 kilomeetri pikkune marsruut ja selle käigus mõõtmisi teostada.?
Tsooni jäänud külad olid inimestest tühjaks veetud, ent üksikuid põikpäiseid memmesid-taate oli sinna siiski jäänud: nad leidsid, et surevad varsti niikuinii ja parem teevad nad seda siis juba kodus.
?Iga küla alguses, keskel ja lõpus pidid vanem ja dosimetrist koos aparaatidega välja ronima, mina võisin rahulikult masinas mõne sentimeetri laiuse vaateava taga istuda,? ütles Enn Ahi. ?Need, kes labidameesteks jäid, saadeti saastunud pinnast koorima ja katuseid pesema.?
Kui algul oli meeste hulgas valitsenud täielik surmaminekumeeleolu, siis ajapikku tuju paranes mõnevõrra. Luureroodu omade meeleolu tõstsid ka dosimeetri näidud: selgus, et sektoris, kuhu Ahi ja tema saatusekaaslased olid sattunud, oli radiatsioonifoon normilähedane.
?Tuule suunast tingituna vajus kogu see radioaktiivne pilv Ukraina ja Valgevene piiril asuva Pripjati linna peale, kus elasid,? meenutas Enn Ahi.
Missugused näidud salvestusid nende tikutopsi suuruste dosimeetrite mällu, mis meestel kogu aeg vööl olid, sellest polnud neil endil aimugi. Nad andsid vaid karbikesed korra kuus käest ära ja said pärast jälle tagasi.
Kell karistas
Nii 47 000 elanikuga Pripjatist kui ka väiksematest tsooni jäänud asulatest lahkudes olid inimesed võtnud kaasa vaid hädapärased asjad. Mahajäänud vara oli katastroofi tagajärgi likvideerima toodutel rangelt keelatud puutuda. Enn Ahi teada lastud mõned keelust üleastunud marodööritsejad koguni maha. Mõnikord polnud aga ülemustel võõra vara himustajat karistada vajagi, vaid seda tegi nende eest radiatsioon.
?Meiegi polgust käisid mõned uudishimulikud Pripjatis,? jutustas Enn Ahi. ?Üks libistas sealt ühe ilusa kella endale taskusse ja peitis selle väeossa tagasi jõudes vahelejäämise hirmus padja alla. Kahe päeva pärast oli ta surnud.?
Tsooni selles sektoris, kus Ahi koos kaaslastega keemialuuret teostas, kõlbasid sügisel seevastu õunad-ploomidki süüa.
“Nii ilusad lopsakad viljad olid, et ajasime oma “tanki” suisa puu alla ja sõime kõhud täis,” ütles Enn Ahi. ?Kas see head või halba tegi, kes seda öelda oskab.?
Nagu teisteski väeosades, käidi ka selles, kus Enn Ahi teenis, otse katastroofikoldes toimuvatele koristustöödele vabatahtlikke värbamas.
?Meie roodu ligikaudu sajast mehest paar-kolm läksid,? ütles Enn Ahi. ?Kolme-nelja minutiga, mis neil kulus reaktori katusele jooksmiseks ja sealt ühe grafiiditüki allaviskamiseks, said nad oma 25 röntgenit kätte, siis maksti neile raha välja ja nad võisid koju minna. Võib-olla need 25 röntgenit ei teinudki neile midagi, aga mina küll riskima ei hakanud. Rahasummagi ei olnud minu meelest riski väärt.”
Raha maksti neilegi, kes reaktori otsa ei roninud: sada rubla kuus. Ja kodus jooksis töötasu, mis maksti õnneks naise kätte ? oli tal kahe väikese lapsega kodus olles niigi palju tuge.
Kuigi algul oli meestele räägitud, et nad saavad kahe kuu pärast koju, siis juuniks-juuliks olid need jutud ammu unustatud. Mispeale mehed mõistagi nurinat tõstsid.
?Kohalik kindral, kes rivi ette selgitustööd tegema tuli, vilistati sisuliselt välja, nii et vaesel mehel olid pisaradki silmis,? meenutas Enn Ahi. ?Me polnud ju mingid poisikesed, vaid enamasti kolmekümnendates täismehed. Siis aga toodi Moskvast kiiresti suuremad ülemused kohale ja need said rahva kuidagi maha rahustatud. Eks me saime aru ka, et järgmises järjekorras oleksid dessantväelased meid väevõimuga maha rahustama saadetud.?
Novembris saadeti enamik tsooni ümber koondunud väeosi siiski laiali. Ka Enn Ahi ja tema saatusekaaslased pääsesid koju tagasi. Pärnusse jõudnud, said mehed taas tsiviilriided selga. Ainult et kartulikottidest polnud neil võtta muud kui needsamad riided, millega nad soojal kevadhommikul kodunt lahkunud olid.
“Nii pidingi novembriöösel kell kolm Pihkva rongiga Kaarepere jaama jõudes hakkama pluusiväel kodu poole astuma,” ütles Enn Ahi.
Vale mõtlemine
Omakandimeestest, kellega kakskümmend aastat tagasi T?ernobõlis sai oldud, on paljud Enn Ahi sõnul juba manalateele läinud. Alati pole see tema arust konkreetsete tervisehädade, vaid vale mõtlemise tagajärg olnud: T?ernobõli järelmõjud on enda jaoks suuremaks mõeldud, kui need tegelikult on, kaotatud eluisu, hakatud jooma ? ja mindudki siitilmast enneaegu.
Enn Ahi ise muude tervisehädade üle ei kurda, aga hambad hakkasid tal pärast T?ernobõli küll üksteise järel kiiresti lagunema. Sama olevat kurtnud ka paljud teised.
Enn Ahi meelest ei hooli Eesti riik teistestki oma kodanikest just ülearu palju, seepärast ei arvagi ta, et T?ernobõli veteranid ses osas väga suured erandid peaksid olema, seda enam, et Eesti riik kedagi ju ohutsooni ei saatnud.
?Mulle piisab sellest, et viis aastat tavalisest varem ehk siis juba kolme aasta pärast pensionile saan: meid on võrdsustatud represseeritutega,? ütles Enn Ahi.
Küsimuse peale, kas Eestissegi võiks tuumaelektrijaama rajada, jäi mees natukeseks mõttesse ja vastas siis, et parem oleks, kui me sellist “kolli” vabatahtlikult oma õuele ei laseks: ükskõik kui hea see tehnoloogia ka ei oleks, inimlik viga pole kunagi välistatud ja siis võib õnnetus olla väga suur.
?Radiatsioon on väga salalik asi: sa ei näe teda, ei saa katsuda ega tunne ka lõhna, aga tapajõud on tal suur,? ütles Enn Ahi. ?Aga kui nafta otsa saab, ei jää meilgi võib-olla muud üle kui sõrm tuumakuradile anda.?
RIINA MÄGI
