Keskkonnaminister Marko Pomerants ütles, et looduskaitseliste piirangutega maade tagasiostmine riigile peab käima kiiremas tempos, et osa eestimaalasi ei sureks looduskaitsjaid vihates, kuna riik pole suutnud aastate jooksul midagi ette võtta. Ministri hinnangul võiks selleks kuluda kuni 50 miljonit eurot.
91 protsenti range kaitserežiimiga maast on riigimaa, üheksa protsenti eramaa. Pomerants tunnistas, et tema põhiprobleem ongi see üheksa protsenti. “Need on siis püsielupaigad või sihtkaitsevööndid. Meil on kuulus järjekord, millega ostame neid rangete piirangutega maid riigile tagasi. Ida-Virumaal on ka looduskaitse sümbollooma lendorava püsielupaigadki veel tagasi ostmata. Minu jaoks on oluline, et me suudaksime inimeste eluaja jooksul need maad riigile osta. Järjekorras on paarsada inimest, rahavajadus võib olla umbes 50 miljonit eurot. Töötan looduskaitsega tegelejatega selle nimel ja ka järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistel tõstatan probleemi uuesti. Peame kiiremini tegutsema, et osa eestimaalasi ei sureks looduskaitsjaid vihates, sest riik pole suutnud aastate jooksul midagi ette võtta.”
On Teie hinnangul meil piisavalt kaitsealasid? Oleks neid veel vaja juurde teha?
Mis puudutab territooriume, siis peaksime jääma üle riigi samadesse piiridesse. Kaitse all on umbes 18 protsenti. Kaitse-eeskirju on meil tegemisel umbes sada. Seal on kahtepidi liikumist – osa jääb kaitsealast välja, on võimalik uute hektarite kaitse alla võtmine.
Teisipäeval oli rahvusvaheline märgalade päev. Miks alustati Endlas ja asutakse ka Alam-Pedja looduskaitsealal rabasid taastama, kui rahvale teadaolevalt enne teadusuuringuid tehtud ei ole? Seega pole ju ka teada, kuidas inimese sekkumine soodele tegelikult mõjub. Kas loodusega võib käituda kui katsejänesega – teeme ära ja siis seirame ja vaatame, mis tulemus – mõju meie tegevusele on?
Küsimus on, kas me suudame süsinikku emiteerivad alad panna taas süsinikku siduma. See on suur pilt. Kindlasti saame juurde liigirikkust, kus see vahepeal on kadunud.
Kui praegu minna Linnusaare rappa, kus ma hiljuti käisin ja olin põlvini mudas, siis saan oma naabrimehest Tamsalu kandis aru. Tema läks rabade taastamise peale ikka päris raevu. Neid muutusi tuleks vaadata pikemas perspektiivis, teeme seda kõike ikka looduse pärast.
Millele on Teie hinnangul Jõgevamaal looduskaitses vaja eelkõige tähelepanu pöörata, mida
tuleks kiiresti ette võtta, et loodus ei saaks kahjustatud ja säiliks?
Ma ei arva, et Jõgevamaa kuidagi eristuks. Nüüdisaegse looduskaitse põhimõte on, et liigirikkus, elurikkus ja elupaigad peavad olema kaitstud. Mis puudutab silmale ilusat – parke, alleesid ja kive –, need peaksid olema endiselt ilusad.
Mis puudutab Põhja-Tartumaa ja Jõgevamaa inimeste kunagist plaani Vooremaa maastikukaitsealast, siis ma tõesti praegu ei tea, kas selle alaga soovitakse veel midagi ette võtta. Geoloogina pean jääaja keskust väga sümpaatseks külastuspaigaks, kus on väga palju tehtud ja kus saaks veel mõelda, mida külastajatele pakkuda.
Kindlasti on omaette teema kõik Peipsi äärt puudutav.
Seal on olukord kehv. Inimestel pole jõudu veevärki rajada. Põhiprobleem on Mustvee linna kanalisatsiooni rajamine.
Lehele teadaolevalt toimuvad keskkonnaametis ümberkorraldused riigitöötajate n-ö targa kahandamise programmi raames. Kas on plaanis ka Jõgevamaal keskkonnaametnike arvu vähendada? Kas vaadatakse üle ka sisulised tegevused või vähendatakse arvu järgi?
Ma ei julge midagi lubada. Sellele küsimusele oskaks vastata keskkonnaameti peadirektor. Tema peab tegema tööd nii, et kõik ülesanded on täidetud ratsionaalselt. Keskkonnaameti kohalikus büroos teisipäeval inimestega kohtudes mulle seda küsimust ei esitatud. Võimalik ka, et taolised pärimised ei mahtunud meie tunniajase kohtumise sisse.
Millal tulevad kaitsealadele tagasi loodusvahid, st inimesed, kes ala tunnevad ja kes kogu alal toimuvat saaksid valvata, vajalikke järelevalve ja kaitsekorralduslikke töid ka ise teha?
See on väga aktuaalne Endla kandis ja ka Alam-Pedjal. Küsimus on, kui palju inimesi me suudame ülal pidada. Looduskaitsetööd jäävad eelkõige teha RMK inimestele või siis keskkonnaameti töötajatele. Ma ei julge anda ühtegi lubadust, et meil tuleks inimesi süsteemi juurde. Vähem inimesi kogu haldusalas peab tegema ära ka vähem asju, mitte rohkem. Katsume muudatused mõistlikult ellu viia, et seadustes ka midagi koomale korjata. Muidu on nii, et need, kes alles jäävad, peavad rohkem tööd tegema.
RMK müüb teistele metsaomanikele metsataimi. Kuidas saab erataimekasvataja/eratootja konkureerida riigiga taimeturul? Kas see on kõlvatu konkurents?
Eestis tegutsevad erakapitalil põhinevad taimekasvatajad ja -müüjad. RMK toodab taimi eelkõige selleks, et endal oleks istutusmaterjali. Vaat siin ikka nii täpselt nagu raadiojaama väljatimmimine taimekoguste kasvatamine ei õnnestu. Mõistlik on ülejääk müüa. Kas RMK pakub halba hinnakonkurentsi? Hind on õige siis, kui erametsaomanik on valmis selle raha eest taimi ostma. On olnud ka selliseid aegu, kus on tulnud taimi hävitada, neile polegi mingisuguse hinna eest ostjat leitud. Eks seal hakkab ka aeg oma rolli mängima, RMK kasutab kõigepealt taimed oma vajaduseks ära. Pärast võib juba suur suvi käes olla.
Kindlasti on üks debatt metsakasvatajate ja taimepakkujate vahel seegi, kui palju kasutatakse paljasjuurseid ja kui palju potitaimi. Küsimus on selleski, kuidas seal pakkumine ja nõudlus kokku lähevad.
Loodusharidust annavad meil RMK, keskkonnaamet, munitsipaalasutused ja eraettevõtted. Kas on õige, et riigiasutused käivad Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK) toetust taotlemas loodushariduslike tegevuste läbiviimiseks? Kui jah, siis miks? Kas see pole kõlvatu konkurents?
Pilti on oluliselt muutnud see, et Euroopa Liidu vahenditest oli võimalik keskkonnaharidusele raha anda. Selle tulemusena tekkis Eestis kas renoveerimise teel või ka lausa uute loodusmajade ehitamisega palju looduskeskusi. Ka muud keskused on paralleelselt toiminud. Võrgustik on kirju. Kuidas neid kõiki kohelda? Oleme püüdnud aidata neid paiku nii palju, et lapsed sinna ka jõuaksid. Süsteem ei saa kunagi olema ideaalne.
Erinevates omavalitsustes on tehtud ettepanekuid, et jagage see loodushariduse raha pearahana laiali, küll me siis ise vaatame, mida teeme ja kuhu läheme. Ma arvan, et see pole õige viis edasiliikumiseks. Taotluspõhisus võiks jääda. Siis võidavad selles konkurentsis parimad programmid. Nii saavad lapsed ka targemaks.
Ka täiskasvanute hulgas on tegelikult nõudlus üsna suur. Kui eneseharimise mõttes ilma mingi pedagoogilise programmita on võimalik targemaks saada. Olen ministrina võtnud ette käia paljudes kohtades ja ka loodusradadel nii palju, kui mul vaba aega on. Kui lugeda matkaradadel infotahvlitelt kõike seda, mis seal kirjas, saab koolitundides õpitule lisa küll. Lisaks värske õhk ja liikumine.
HELVE LAASIK
