Põltsamaa suusaneiu Hanna-Brita Kaasik on viimastel nädalavahetustel rullsuuskadel võistelnud. Napilt kaotanud, kraavi sõitnud, aga alati püsti tõusnud ja endast parima andnud.
Nii nagu paljudel, lõi koroonaviiruse puhang Hanna-Brital plaanid segamini. „Eelmine laager lõppes rullsuusatamise MK-etapiga 21.–23. augustini Otepääl. Nädala olime treeninglaagris Soomes. Tahtsime minna ka Itaaliasse, aga kuna oleksime mööda maad sõites läbinud Austriat ja Šveitsi, siis päev enne minekut kehtestati karantiininõue ja otsustasime mitte minna. Oleksime olnud kaks nädalat laagris ja kaks nädalat Eestis karantiinis. Me ei näinud sellel mõtet, tervis on tähtsam,“ räägib Hanna-Brita.
Kolm pingsat võistlust
Just FIS-i rullsuusatamise MK-etapp Otepääl näitas Hanna-Britale palju. Kolmel päeval oli tema tulemusteks teine, viies ja kolmas koht.
„Esimene päev läks väga hästi. Finišisirgele läksime kolmekesi koos ja lõpuks jäin teiseks. Teisel päeval kukkusin. Sõitsime kiirete võistlusrullidega, millega pole varem uisudistantsi sõitnud. Sain need laenuks ja palju polnud nendega harjutada saanud. Läksime kuue-seitsmekesi liiga suure kiirusega tagasipöördekurvi. Olin keskel. Kõigil oli nii suur hoog sees, et mul polnud enam kuhugi mujale minna, kui kraavi sõita.
Oli kaks võimalust: kas sõidan pikali Saksa tüdruku või sõidan kraavi. Valisin viimase. Sain natuke viga, aga mul oli tugev tahtejõud. Teadsin, et pean peagrupile järele jõudma. Vahe oli suureks läinud, olin vist 10+ kohal, kui kraavist välja sain. Üksinda proovisin peagrupile järele võtta. Tegin vist võistluste ajal kõigist kõige suurema töö ära. Paraku järele ei jõudnud. Kolmas päev oli vist kõige põnevam. Esikolmik jäi kahe sekundi sisse. Kahel esimesel tüdrukul oli pundiga alla tulles väike tuule-eelis, aga mina tulin üksinda. Ehk sinna kaks sekundit jäidki,“ räägib Hanna-Brita värsketest muljetest.
Uue võimaluse sai ta läinud nädalavahetusel taas Otepääl. Seekord Eesti meistrivõistlustel rullsuusatamises. Esimesel päeval teenis ta klassikatehnika sprindis kolmanda koha. Vabatehnika eraldistardis teenis Hanna-Brita üldarvestuses kuuenda koha.
Kuna viiruspuhang nõudis oma, siis sai Hanna-Brita vormi testida alles juuli algul Pärnumaal. Sealt võttis ta kuuenda ja teise koha. „Sprindis oli ebaõnne, aga klassikatehnika distants läks päris hästi,“ meenutab suusataja.
Ent kaks kuud andis sportlasele võimaluse veidi aeg maha võtta. „Olin kodus, õppisin. Kui muidu aprillis oleksin aja maha võtnud, siis selle aasta aprillis tegin korralikult trenni. Parandasin enda nõrkusi. Lihaskorsett oli ehk natuke nõrk, treenisin seda. Katsetasin ka treeninguid, mida muidu polnud teinud, näiteks proovisin MyFitnessi rühmatreeninguid internetis. Ma ei ütleks, et koroona pärast midagi tegemata jäi. Pigem oli see hea puhkus ja mõtetes sai selgust. Kuna hooaeg ei läinud väga hästi, siis saingi mõelda, mida päriselt tahan ja kuidas eesmärkideni jõuaks,“ mõtiskleb Hanna-Brita.
Kui küsida, mida ta siis tegelikult tahab, kostab vastuseks konkreetne: „Jõuda tippu.“
Sellest, et mäestikulaager tänavu ära jäi, on Hanna-Brital kõige rohkem kahju. „Ehk oleks mõne laagri veel teinud, aga need jäid ära. Eestis saab ka treeningud tehtud, aga sügisel tuleb arvestada, et läheb hullemaks,“ nendib ta.
Enim kardab ta, et viirus ei võimalda talvel võistelda. „Võib-olla saamegi Eestis mõne võistluse teha, aga need ei anna mulle praktiliselt enam midagi. Mul oleks vaja suurema konkurentsiga võistlusi. Kardan kõige rohkem seda, et olen terve suve trenni teinud, aga mille nimel, kui isegi võistlusele ei saa,“ räägib Hanna-Brita.
Samas püüab ta pea selge hoida. „Peab reaalsusele otsa vaatama. Kõigil on nii. Ehk ongi hea, saab rohkem treenida, nõrku kohti parandada,“ arutleb ta.
Taas koolipinki
Tänasest asub Hanna-Brita taas koolipinki. Läinud aastal Tartu ülikoolis bakalaureuseõppes kehakultuuriteaduskonda astunud suusataja tudeerib kehalist kasvatust ja sporti. „Huvitav oli küll, aga paljusid asju teadsin juba varem. Teisel aastal loodangi, et on õppida midagi, mida veel ei tea. Füüsiliselt oli veidi raske ka: pallimängud, võimlemine, kergejõustik tuli läbida. Nende kõrvalt oli oma treeninguid raske teha. Ilmselt andis see eelmisele hooajale natuke tagasilöögi, et ühel hetkel läksid kooli tõttu koormused liiga suureks.“
Talvel pidi Hanna-Brita küll palju võistluste tõttu koolist eemal olema, kuid õppis kõike distantsilt. „Kahe kuu peale sain koolis olla vist nädal või poolteist. Aga vedas, et siis oli eksamite nädal ja kõik sai tehtud,“ on suusataja rõõmus.
Olgugi et veel on vara päriselt mõtiskleda, kuhu õpingud edasi viia võiks, arvab Hanna-Brita, et magistriastmes võiks ta vaadata spordipsühholoogia poole. „See on Eestis täitmata ja sellest tuntakse puudust. Eestis on vähe spordipsühholooge, aga vajadus on palju suurem. Eriti noorte-spordis, sest noortel on palju rääkida, aga ei ole, kellele,“ räägib Hanna-Brita. Samas mõtleb ta ka suusatreeneri ameti peale, sest tahab just lapsi treenida. „Lapsi peab õigesti treenima, mänguliselt ja huvitavalt.“
Ühe teema üle valutab aga Hanna-Brita veel südant. Ja see on naissportlaste osakaal suusatamises ja nende märkamine. „Praegu on väga palju mehi ja mingi periood ongi see nii olnud. Aga meil on kuus tüdrukut, kes on sarnase tasemega. Keegi meist võiks kuhugi jõuda ja näidata, et naissportlased on väga head,“ räägib Hanna-Brita.
Ülikoolis tegi ta talvel ühe aine raames uuringu, kuidas naissportlasi rahastatakse. „Alarahastamine on nii suur. See on võib-olla kohati mõistetav, aga kurb, et vahe on ikka nii suur. Samas arvan, et see olukord on paranemas,“ räägib ta.
Oma osa on Eesti suusatamise kehva mainesse lisas aastaid tagasi lahvatanud dopinguskandaali. „Sponsorite leidmine on väga raske. Keegi ei taha suusatamist toetada, sest sellel on väga halb maine. Kui teistele spordialadele tehakse reklaami, siis ainus reklaam, mis suusatamisele tuleb, on põhimõtteliselt negatiivne,“ nendib ta, lisades, et ka ajakirjandus pöörab sellele aina vähem positiivset tähelepanu.
Tööle lisandub tahtejõud
Hanna-Brita sportlase karjääri iseloomustab väga tugev tahtejõud. Kui küsida, kust tuleb jõud end kraavist välja ajada, vastab ta kiirelt: „Enda seest. Ikka tahad ju võita, olla parim. Ehk tahad natuke teistele ka tõestada. Saad aru, et oled endast kõik andnud, kui finišis pikali oled ja midagi enam teha ei jõua. Siis ei jää kripeldama, et oleks võinud …“
Võistlusi, mis kripeldama on jäänud, on tema karjääri peale mõned. „See on sport. Alati ei lähegi hästi, vahepeal teedki valesid valikuid. Suusatamises võib võistlus kripeldama jääda ka halbade suuskade pärast. Kui vorm on ülihea, aga näed, kuidas teised mööda libisevad ja halva suusaga midagi vastu panna pole, sest määrdevalik on vale olnud,“ nendib ta.
Juba viiendal septembril osaleb Hanna-Brita Ironmani võistlusel Tallinnas. „Läheme Kuningamäe spordiklubi tiimiga poolpikale distantsile tiimiarvestust tegema,“ räägib suusataja, kelle ülesandeks on võistlustel 90 kilomeetrit rattaga läbida.
„Ilmselt päris maksimumiga sõitma ei lähe, aga olemegi otsustanud meeskonnaga selle läbi teha, mitte võidu peale välja minna. See läheb mul rohkem pika treeningu alla,“ räägib Hanna-Brita, kes plaanib kunagi Ironmani ka üksinda ette võtta, samuti täispika maratoni ära joosta. „Maratoni olen trenni mõttes põhimõtteliselt teinud, aga aja peale tahaks ka proovida,“ ütleb ta.
Hooaja teraviku suunab Põltsamaa suusataja Poolas toimuvale U23 maailmameistrivõistlustele. Novembri lõpus suundub Hanna-Brita Soome laagrisse ning seal toimuvad ka esimesed FIS võistlused. Detsembris võib teda suusatamas näha Skandinaavia karikavõistlustel ja siis juba maailmakarika etappidel.
Kes aga tahab olla nagu Hanna-Brita ja teha tulevikus ilma suusamaailmas, siis Kuningamäe spordiklubi ootab juba kolmapäeval ja neljapäeval lapsi treeninguga tutvuma. Hanna-Brita teeb seal omakorda oma debüüdi abitreenerina. Suusatreeningud lastele hakkavad toimuma kaks kuni kolm korda nädalas.
KERTTU-KADI VANAMB
