Kaheksa aastat tagasi hakati Põltsamaa Ametikooli ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ühistööna koolitama noori, kellel põhihariduse omandamine ühel või teisel põhjusel pooleli jäänud, praeguseks on põhikooli lõputunnistuse ja ameti saanud juba üle 200 noore inimese.
Põhihariduseta noorte koolitamisega tehti Põltsamaal algust 2001. aastal. Lisaks tavakoolile oli olemas küll kaugõppeosakond, kuid kaugõppes õppivad noored said omandada ainult üldhariduse. Kaugõppeosakonnas võisid õppida noored seitsmendast kuni kaheteistkümnenda klassini. Pidades aru ametikooliga mõisteti, et sellistele noortele oleks õige pakkuda üldhariduse kõrval ka kutseõppe võimalust.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi direktori Aimar Arula sõnul on taolist õppevormi püüdnud rakendada ka mitmed teised Eestimaa paigad, kus kõrvuti eksisteerivad ameti- ja üldhariduskoolid. Paraku pole mujal sellest asja saanud.
Arula märkis, et küllap pole ameti- ja üldhariduskoolis selles osas lihtsalt kokkuleppele jõudnud. “Minu hinnangul on taolise õppevormi olemasolu äärmiselt vajalik. Selle asemel, et neist noortest võiksid saada hilisemad vangla asukad, omandavad nad üldhariduse baasil vähemalt põhihariduse ning saavad selle kõrval kaasa ka kutseoskused. Me pole niisugusele õppevormile mitte kunagi reklaami teinud, ent ometi teatakse sellest ning õpilasi osaleb õpperühmades nii Tallinnast, Tartust, Saaremaalt, Narvast kui kõikjalt mujaltki. See on ju ainult hea nii neile endile, nende vanematele kui kogu ühiskonnale,“ lisas Arula. Ta ei mõista, miks peab asi toimuma nii, et juriidiliselt toimib ühisgümnaasiumi juures tegutseva kaugeõppeosakonnana, ent sisulise põhihariduse ja kutseoskused annab noorele ikkagi ametikool ja sealsed õpetajad. Ehk on siin mõtlemisainet meie haridusjuhtidele ning Riigikogulegi.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kogemus
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis õppis toona päris hulga selliseid noori, kes ainuüksi üldhariduse omandamisel nö. jooksid kinni. Selliste noorte puhul, kellest enamiku moodustasid küll noormehed, oli tunda, et nad vajavad muutust. Just seetõttu otsustati ametikooli juurde moodustada peamiselt kaheksandate ja üheksandate klasside vanematest kui 17aastastest noortest õpperühm, kes lisaks põhihariduse omandamisele saavad hakata õppima ka kutseoskusi.
Kokku lepiti selleski, et nende õppenädal ei piirdu vähendatud õppemahuga nagu kaugõppe puhul oli, vaid et koolitöö tähendaks ka neile noortele viiepäevast töönädalat. Mõne aasta pärast põhihariduseta noortele suunatud projekti käivitumist võttis koolitajatega ühendust toonane ja praegunegi haridusminister Tõnis Lukas, kes ilmutas taolise koolituse vastu tõsist huvi. Pärast projektiga tutvumist sõlmis Eesti haridusjuht koolitajatega hea tahte lepingu. Alates sellest hetkest asus haridusministeerium projekti väga tugevalt toetama.
“Nüüdseks on põhihariduseta noorte koolitamisest saanud haridusministeeriumi ametlik projekt,“ rääkis Põltsamaa Ühisgümnaasiumi direktor Aimar Arula.
Algselt oli plaanis hakata sellisel kombel koolitama ainult Põltsamaa Ühisgümnaasiumis õppimise ja distsipliiniga pahuksisse sattunud noori. Tegelikult juhtus nii, et info projektist levis kulutulena üle Eesti ja nii hakati nendesse õpperühmadesse vastu võtma ka põhihariduseta noori väljapoolt Põltsamaa piirkonda. Klausliks jäi selliste noorte puhul ikkagi nõue, et nad peavad olema vähemalt 17aastased. “Samas oleme tundnud vajadust, et niisugust õppimisvõimalust võiks pakkuda noortele alates 15 eluaastast,“ rääkis ühisgümnaasiumi direktor. Paraku ei võimaldanud seda seadusandlus.
Paaril viimasel aastal on ametikool teinud põhihariduseta noorte koolitamisel koostööd tööturuametiga ja nii on neid noori, kel põhiharidustee pooleli, kaasatud ka alla 17aastaseid. Ühisgümnaasiumi juhi teeb murelikuks hoopis probleem, et põhihariduseta noorte projekt toimib juba mitmeid aastaid päris hästi ja huvi selle vastu on väga tõsine. Paraku ei tohi ametikool seadusest tulenevalt õpetada põhihariduseta noori, ehkki sisuliselt on seda tehtud projekti käivitumisest alates.
Aimar Arula sõnul ei tasu arvata nagu tuleks selliste noorte koolitamine ja neile kutseoskuste andmine lihtsalt. Kaugel sellest. Koolijuhi sõnul ei peitu selliste noorte probleemid mitte selles, et nad õppimisega toime ei tule, vaid õppe- ja distsipliiniga vastuollu sattunud noortega seotud mured tulenevad hoopis sotsiaalsetest probleemidest. “Õppele suunamine annab õpilastele hoopis uue võimaluse teistsuguses keskkonnas, kus neid õpetavad uued õpetajad, kus nad leiavad endile uued sõbrad ja kus nad satuvad täiesti uude keskkonda. Lisaks tahavad noored ennast realiseerida läbi nn. käelise tegevuse ja tunnetada oma kätega tehtud töö tulemust. Teisalt tekitab see huvi ka teoreetiliste üldainete õppimise vastu. Kui ehitusõpetaja annab noorele tööülesande, mis eeldab nii arvutamise kui ka teatud tehnilist lugemisoskust, siis saab see noor aru, et praktiliste oskuste kõrval peab koolis ka teoreetilisele õppele tähelepanu pöörama. Aimar Arula sõnul on praeguseks kujunenud välja olukord, kus põhikooli pooleli jätnud noored ootavad 17-aastaseks saamist, et siis vahetada täielikult välja endine keskkond ja alustada nö. puhtalt lehelt. Seetõttu toetab ka ühisgümnaasiumi juht mõtet, kus põhihariduseta noor võiks jätkata kooliteed koos kutseoskuste omandamisega juba alates 15 eluaastast.
Käesoleval õppeaastal lõpetas eelkutseõppega põhikooli 44 noort. Paljud noortest jätkavad õpinguid siinses ametikoolis, mille lõpetamise järel saavad nad nii kutseoskust kui ka keskharidust tõendava tunnistuse. Ühisgümnaasiumi direktor lausus, et ta pole küll kõiki sellisel kombel põhihariduse saanud noori kokku rehkendanud, kuid esmase arvutuse kohaselt on neid kaugelt üle paarisaja.
Põltsamaa Ametikooli kogemus
Põltsamaa Ametikooli direktori asetäitja õppetöö alal Tambet Valdma lausus, et õpperühma loomise ajendiks sai eelkõige lastevanemate mure laste katkenud haridustee pärast. Lapsevanemad kurtsid selle üle, et nende lapsed on põhikoolist välja arvatud seoses koolikohustuse ea ületamisega. Kutseõppeasutusse taolisi noori võtta polnud võimalik, sest tollal kehtis nõue, et sinna õppima asuvad noored peavad omama vähemalt põhiharidust. Nii tekkis olukord, kus põhikooli pooleli jätnud noored muutusid õiguslikus mõttes eikellegi huvisfääri kuuluvateks.
Tambet Valdma sõnul ei peitu põhiharidustee pooleli jätnud noorte puhul probleem mitte intellektuaalses võimekuses, vaid hoopis sassi läinud suhetes endise kooliga. “Tihti on haridustee katkestanud noored intellektuaalselt märksa võimekamad kui põhihariduse keskpäraselt omandanud õppurid. Paraku tulenevad selliste noorte mured sageli tänapäevasest elulaadist, kus lapsevanemad on hakanud kodukohast kaugemale tööle käima. Mõnel lapsel on isa tööl Soomes, Rootsis, Saksamaal või mujal. Halvemal juhul on mõlemad lapsevanemad Eestist eemal ning laps on vanavanemate või vanemate õdede-vendade hoole all. Nii kaob lastel järelvalve ja sellest tulenevalt ka motivatsioon tõsisemaks õppimisega tegelemiseks,“ lausus ta.
“Poistel pole kunagi sõnaosavusest puudu tulnud põhjendamaks koolist popi tegemist ning selgitamaks miks ta ühe või teise õppeaine omandamisel ei näe mõtet,“ rääkis Tambet Valdma. Ent mure selliste noorte pärast püsis ja lisaks murelikele lapsevanematele andsid noorte probleemidest koolidele teada ka sotsiaaltöötajad.
Nii kogunes Põltsamaa Ametikooli juhtkond ühiselt aru pidama. Ametikooli direktori asetäitja sõnul jõudsid nad mõistmisele, et kõigepealt vajavad sellised noored keskkonna vahetamist. Ametikoolides oli see teema kuluaarivestlustes aeg-ajalt ikka üleval olnud, ent põhihariduseta noorte õpetamiseks ametikoolides puudus õiguslik alus. Küll oli kutseõppeasutuse seadusesse sisse kirjutatud võimalus kaasata üldhariduskoolide õpilased eelkutseõppele, mis loob võimaluse hilisemale kutseõppele siirdumiseks. Sellistes eelkutse õppekavades puudusid kohustuslike õppeainetena muusikaõpetus, tööõpetus, kehalist kasvatus. Lisaks toimub õppetöö vähendatud õppemahtude tingimustes. Paljud taolises õppevormis osalejad käivad tööl ning neil puudub võimalus täiemahulise õppeprogrammi kohaselt õpingutel osaleda. Samas neile inimestele, kes tööl ei käi, sobib sellise õppevormi rakendamine hästi. Ametikoolile polnud taoliste noorte õpetamine uus tegevus, sest juba varem on seal tegutsenud kaheaastase õppeajaga rühmad. Ka nendes rühmades polnud nõudeks põhihariduse olemasolu.
Haridusministeeriumist asus eelkutseõpet tugevalt toetama endine kutseharidusosakonna juhataja Mati Kask. Alguses eelkutseõpe riiklikku rahastamist ei leidnud ja seetõttu asusid õppureid toetama hoopis kohalikud omavalitsused. Tambet Valdma sõnul said kohalike omavalitsuste töötajad aru, et mida kauem noor inimene õppetööst eemal viibib, seda raskem on tal hiljem kooli tagasi pöörduda. Liiati võib pikaajaline jõudeelu tõugata noori lausa kuritegelikule teele.
Tambet Valdma sõnul on tal tagasiside nende noortega, kes esimestena eelkutseõpperühmades alustasid ning ta võib kinnitada, et nüüd juba kuni kolmekümneaastastel inimestel on elus hästi läinud ja nad on endile ühiskonnas õige ning väärika koha leidnud.
iii
TOOMAS REINPÕLD
