Põltsamaal on juba mitmel korral arutletud selle üle, mida ette võtta sealse lossikompleksiga, mille ehituslik seisukord muutub järjest problemaatilisemaks. Hiljuti toimus sellel teemal pikem ja põhjalikum arutelu.
Lossikompleksi tänase päeva ja tulevikuväljavaadete üle olid kogunenud mõtteid vahetama Põltsamaa linnavalitsuse ametnikud, linnavolikogu liikmed, samuti Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev ning Eesti Entsüklopeediakirjastuse peatoimetaja Hardo Aasmäe.
Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots ütles, et kõik asutused, mis lossikompleksi on rajatud, toovad sellele ajaloolisele ehitisele kasulikud, olgu siis tegemist muuseumi, veinikeldri, kunstikooli, käsiteokoja või millegi muuga, mis seal tegutseb. Aiaots avaldas arvamust, et 2007. aastal teoks saanud tehing, mille tulemusena lossikompleks sai Põltsamaa linna omandiks, oli õige ning vajalik, sest kui ehitis kuulub kohalikule omavalitsusele, siis on selle taastamistöödeks võimalik mitmetest projektidest raha taotleda.
Paraku muutis riik vahepeal mängureegleid. Linnapea sõnul on lossikompleks saanud aastatel 2004-2012 n-ö pehmete projektide realiseerimiseks 83 773 eurot. Selle üle, kas seda raha on palju või vähe, võib vaielda. Ka Põltsamaa linn on võimaluste piires lossikompleksile raha eraldanud ning tegelikult toetab linn ka sealseid tegevusi ja maksab kütte eest. Väga hea sponsor on ka Põltsamaa Felix.
Linna ja valla ühinemine oleks lossi rahastamist lihtsustanud
Ühe murena tõi linnapea välja fakti, et lossikompleksile ei ole võimalik raha taotleda maaeluga seotud projektidest. Põltsamaa linnas on umbes 4600 elanikku, maaeluga seotud toetusi on aga võimalik taotleda vähema kui 2000 elanikuga linnadel. Aiaotsa sõnul on plaanis see piir, millest väiksema rahvaarvuga asulad loetakse maa-asulate hulka, tõsta 4000 elanikuni.
Enne järgmise ELi finantsperioodi jõustumist peaks olema selge, kas Põltsamaa lossikompleksile on võimalik mingitest struktuurifondidest raha taotleda. Kui ei ole, siis pole linnapea arvates ka mõtet tellida kalleid projekte, mis hiljem rahastamist ei leia.
Põltsamaa lossi nõukogu esimees Terje Trei tõstatas küsimuse, kas lossikompleksiga seotud tegevus peaks jätkuma lihtsalt varahaldusena või leitakse sellele mingi muu toimiv lahendus.
Trei sõnul tasuks mõelda sellele, kas leida kusagilt huvitava ideega “kosilane” või püüda hoonetekompleksile ise lisaväärtust luua. Tema arvates ei tule kõnealuse kompleksi edasisele käekäigule kasuks ka fakt, et Põltsamaa vald piirkonna omavalitsuste ühinemisläbirääkimistel eitava vastuse andis. Seetõttu jäi Põltsamaa linn linnalike asulate nimistusse. Kui linn ja vald oleksid aga ühinenud, oleks tekkinud vald ja nii oleks saanud lossikompleksile raha taotleda ka maaeluga seotud fondidest.
Trei kinnitusel ei puuduta need toetused ainult Põltsamaa lossikompleksi, vaid Põltsamaa linna ümber paiknevad mitmed vanad mõisahooned, millele saaks samuti sellistest fondidest raha taotleda.
Lossitorni võiks pääseda järgmisel suvel
Muinsuskaitseameti Jõgevamaa vaneminspektor Sille Raidvere ütles, et arheoloogilise põhimõtte järgi ei hakata kunagiste asulate koha peal kõike n-ö ümber kaevama, vaid soovitakse jätta midagi ka tulevastele põlvedele. Samas on Põltsamaa lossihoovis torustikele trasse kaevatud ning need tööd on arheoloogilise järelevalve all üsna kiiresti ära tehtud.
Hardo Aasmäe sõnul peaks olema lossihoovis võimalik ehitustöid nii teostada, et arheoloogid neid mingil põhjusel seisma ei pane. Nimelt on Tallinnas ette tulnud olukordi, kus arheoloogid on kusagil mingi töö kaevamiste tõttu pikemaks ajaks peatanud. Ehitustööd on seiskunud nii kauaks, et selleks lubatud raha ei ole võimalik ootama panna ning see vahetabki objekti.
Põltsamaa linnavolikogu esimees Margi Ein kinnitas, et tegelikult on muinsuskaitsjad ju kirja pannud, millal ja missugustes kohtades täpsemalt kaevamistööd juba aset on leidnud. Nii on läbi uuritud väravahoone alune, samuti kiriku kõrval müüri ääres paikneva lava alune. Ein lausus, et kui rääkida konkreetsemalt lossikompleksi ehitustöödest, siis tuleks see esmalt katuse alla saada ja torniosa müürid toestada. Kõigepealt peaks tema nägemuse järgi torni pääsema ja selleks ei olegi vaja kes teab kui suurt rahasummat. Põhimõtteliselt oleks võimalik tõusta torniosa kolmanda korruse platvormile. “Oleme linna poolt küll taotlenud EASilt raha 50-60 miljoni kroonini ulatuvates summades. Piirduda võiks ka väiksemate summadega. Aastaid tagasi saadi igal aastal muinsuskaitseametilt 300 000 krooni. Selle rahaga lossihoovi ringmüür konserveerida,” rääkis Ein.
Prioriteet number kolm
Margi Eini sõnul kuulus kunagi lossi nõukogusse ka muinsuskaitse esindaja Ülo Puustak. Ta märkis, et ehk on selle ameti esindaja selles nõukogus isegi väga vajalik. Põltsamaa lossihoovis on käinud mitmeid ministreid ja poliitikuid ning nendest külaskäikudest on kõlama jäänud mõte, et esimese prioriteedina restaureeritakse Tartu Jaani kirik, seejärel Narva Aleksandri kirik ning kolmandana Põltsamaa lossikompleks. Kui need kaks objekti on enam-vähem valmis, siis Põltsamaa lossikompleksiga pole asjad kuhugi liikunud.
Ein sõnas, et kui mitmed organisatsioonid tegutsevad lossikompleksis päris edukalt, siis suvine tegevus on seal liialt tagasihoidlik. Ta ei pidanud mõistlikuks ka lossikompleksi müümist.
Põltsamaa noortekeskuse esindaja Karin Tõnts samuti, et lossikompleksi peaks aktiivsemalt kasutama, kuid suurte suviste ürituste korraldamine pole mõeldav vaid linna rahastamisel. Raha tuleks leida mujalt.
Sille Raidvere pakkus välja, et lossikompleksile tuleks välja töötada ajalooline kontseptsioon erinevatest ajastutest ja seda peaks tutvustama erinevates keeltes. Ka tema arvates tuleks esimeste sammudena mõelda lihtsamatele asjadele, tagades sealhulgas pääsu lossitorni. Samuti tegi ta ettepaneku võtta suveks palgale asjatundlik töömees, kes tegeleks pidevalt remondi- ja hooldustöödega. Näiteks võiks ta ehitada müüridele puidust katused.
Kas helesinine unistus täitub?
Põltsamaa linnavalitsuse majandusnõunik Maimu Kelder kinnitas, et lossikompleksiga seostub ka Põltsamaa linna ja piirkonna tutvustamine laiemalt, olgu siis selleks Põltsamaa kui toidutootmise linn, Põltsamaa kui veinilinn, Põltsamaa kui roosilinn.
Teiseks tuleks tema hinnangul tutvustada Põltsamaad laiemalt läbi ajaloopärandi. Siin saab eraldi vaadelda Põltsamaa lossi ajalugu, Põltsamaa linna ajalugu, Põltsamaad kui rahvuslipu sünnilinna, Põltsamaad kui kunagist Liivimaa pealinna.
Kolmanda võimalusena tuleks esile tõsta kauneid kunste – käsitööd, teatrit, kujutavat kunsti.
Maimu Kelder lausus, et võib-olla tuleb tõesti lossikompleksi teemaga algusse tagasi minna ja panna lõpuks detailsemalt paika, millega edasi minna, mida muuta, mida uut välja pakkuda.
Lossikonverentsi peamiste mõtetena jäi kõlama, et sellele on tarvis leida hea ja kandev idee, võtta tööle üks või ka mitu inimest, kes nende küsimustega igapäevaselt tegeleks, ning viia kõik lossikompleksiga seonduv rahvusvahelisele tasandile. Kui Põltsamaa ühisgümnaasiumi renoveerimist nimetati enne selle töö teoks saamist helesiniseks unistuseks, siis lossiga seotud helesinise unistuse ütles konverentsil välja Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänav, kinnitades, et juhtugu see millal tahes, aga kunagi seisab Põltsamaa jõe kaldal samasugune uhke loss nagu siis, kui Põltsamaalt veel Liivimaad juhiti.
ARVAMUS
Kõige tähtsam on hea idee
Eesti Entsüklopeediakirjastuse peatoimetaja Hardo Aasmäe
Minu hinnangul on ikkagi kõige tähtsam hea idee. Soovitan kandvat ideed otsida sellisest rahvusvahelisest võrgustikust, mis ühendab Põltsamaa lossikompleksiga sarnaseid losse.
Sellest on vähe, kui lossikompleksiga tegelemiseks on kellelgi natuke oma tööpäevast aega, et veidi nende probleemidega tegeleda. On vaja ühte või paari palgalist inimest, kellele lossikompleksiga tegelemine on igapäevatöö.
Põltsamaa lossikompleksi teemat käsitledes tuleks mõelda sellele, et tegelikult on maailm raha täis ja tihti on probleem selles, et rahale ei leita sobivat rakendust. Pakun välja, et lossikompleksi teemaga tuleks alustada päris otsast peale. Ühe esimese sammuna näen vajadust see paremini välja reklaamida ja seda internetikeskkonnas mitmes keeles kajastada.
Omavahel tuleks hoida lahus ajalugu ja arhitektuur ning lossikompleksis toimuvad tegevused. Minu arvates tuleks lossihoovis läbi viia ulatuslikud kaevamised, et kogu see arheoloogidele huvi pakkuv tegevus viidaks läbi ühekorraga. Kui hiljem hakata kusagil kompleksi ühe objekti juures midagi tegema ning sealt ilmub nähtavale midagi arheoloogidele huvi pakkuvat, võib see ehitus- ja taastamise pikaks ajaks seisma panna. Kaevamistöödele on võimalik raha taotleda uurimistöö raames Eesti riigilt. Soovitan kohtuda ERKAS-e (Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus -toim) juhi Reljo Saareperaga, kellel on Euroopas sidemeid ja kelle abi oleks mõistlik kasutada.
Samas tuleks võimalusel käituda ebareeglipäraselt. Kui mingi organisatsioon soovib saada raha kultuurirahastust, siis valitseb selles osas äärmiselt tihe konkurents. Eesti Entsüklopeediakirjastus läks teist teed ja raha otsiti hoopis läbi IT arenduse. See on valdkond, kus liiguvad lausa miljonid.
Ühe mõttena pakun välja kasutada ära Põltsamaa asukohta Tallinna – Tartu maantee ääres. Mäo suhteliselt uus liiklussõlm on hea näide sellest, et n-ö kiire tee pealt keegi naljalt maha ei pööra. Kui juba keegi sellelt trassilt Põltsamaale sisse on pööranud, siis võiks sellisele inimesele siin näidata ka midagi muud peale lossikompleksi.
Samuti ei maksa liialt muretseda selle pärast, et Põltsamaa ei saa linnalise asulana maaelu arendamisele mõeldud fondidest toetust. Võib-olla tekib mingil hetkel olukord, kus poliitika muutub ja hoopis linnalised asulad saavad rahastamisel eelise. Oletame, et Põltsamaa linn on selleks hetkeks Põltsamaa vallaga ühinenud. Kas te hakkate siis hoopis lahutama?
Tuleks hakata tõsiselt mõtlema ka Venemaa turistidele. Venelased käiksid hea meelega vaatamas kohti, kus nende jälg on kunagi maha pandud. Riigivõim on heitlik, kord ühele, kord teisele kasulik. Linnad on aga igavikulised nähtused ja sellest lähtuvalt tuleb ka käituda.
ARVAMUS
Raha tuleks otsida Euroopa südamest
Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev
Minu mälestused seoses Põltsamaa lossikompleksiga algavad juba kaugest lapsepõlvest. Käisin tihti spordivõistlustel, mille tõttu tuli Põltsamaal ühe bussi pealt teise peale ümber istuda. Seda busside ootamise vahele jäänud aega kasutasin sõpradega lossikompleksis turnimiseks, mis tänasel päeval oleks mõistagi äärmiselt ohtlik tegevus.
Üheksakümnendate aastate lõpus Jõgeva abimaavanema ametis käisid minu käest läbi mitmed tollased Põltsamaa lossi konvendihoone ja ka veinikeldri ehitamisega seotud summad. Tollal olid plaanid suured, sest sinna pidi rajatama ka 50- kohaline hotell.
Olen omal ajal Põltsamaa lossihoovis ka Poola restauraatoritega ringi jalutanud ning selle kompleksi taastamise plaane kavandanud. Üks nende töödejuhataja rääkis siis, et ka nemad Poolas on vaesed, kuid ometi leidus neil arukust vähemalt olulisematel objektidel aknaavad laudadega kinni lüüa ja mingi kate leiti ka katustele, ent siin ei vaevutud sedagi tegema. Vähemalt mingil määral vastab omaaegse Poola restauraatori jutt tõele.
Pean tunnistama, et minulgi pole võlukepikest kaasas. Lossikompleksile tuleks minna raha otsima otse Brüsselist. Olen seal ise aeg-ajalt käinud ning mulle on öeldud, et eestlased on raha küsides liiga tagasihoidlikud. Seal on olemas üks meede, millest on võimalik taotleda raha esimese ja teise maailmasõjaga seostatavatele objektidele. Jõgeval oli mõte taotleda selle meetme kaudu raha küüditamise muuseumile, kuid paraku ei jõutud selle projektiga õigeaegselt valmis.
Vähe tõenäoline on saada väga suurt summat korraga, aga kui mina edasi sammhaaval, siis oleks sellest palju abi. Toon näiteks tänaseks tõeliseks pärliks muudetud Alatskivi lossi, kus sealse lossi rahastamise teemal käisid tõsised võitlused kohalikus volikogus, kuid lõpuks tasusid need ennast ära.
Alatskivi loss on praeguseks juba plussi suutnud jõuda.
Saan kaasa aidata kontaktide loomisel Brüsselis töötavate inimestega. Pean oluliseks anda Põltsamaa lossikompleksi kohta välja rohkem kirjandust, mis sellest ajaloolisest ehitisest köitvalt jutustaksid.
i
TOOMAS REINPÕLD
