Põltsamaa Pajusi-poolsesse serva jääv Kippuste põllumaa on masinaid ja inimesi täis. Ametikooli rahvas on tulnud siia suure bussiga, teeservas seisev autorivi ulatub linna piiritulbast möödagi. Paljud möödasõitjad peatuvad kaema, et mis imetegu siin sünnib.
Evald Põldma ja Valdeko Kippus koos abilistega näitavad ja selgitavad, kuidas käis viljapeks vanasti. Esimese sellise näitamise korraldasid nad juba kaheksa aastat tagasi ? siis, kui vanad masinad said töökorda kõpitsetud. “Töötasin EPTs bussijuhina, siis ma need kokku korjasingi. Seal, kus maaparandus läbi käis, vedeles vanu asju vaat et iga põõsa all. Vedasin need kokku ja viisin sõber Evaldile üles taguda. Teine peksumasin on meil väiksem, sellel tuleb vilja tagant sisse sööta. On ka hobusega ringiveetav peksumasin, aga see on päris läbi, pole trumlitki. Hoiuruume on vaja ? varandus hävineb ju väljas,” muretses mees ja kiitis talunik Ilmar Laugistet, kes andis oma talus mõnele masinale varjualust. Aga lagedal seisvat muuseumikaupa on veelgi, hädasti oleks vaja panipaika, kus saaks seda hoida ja rahvale näidata.
Müra ja tolmu kuipalju!
Kolmekümnendate alguses Ameerikas valminud traktor “Deering” popsus ühtlases taktis ja ajas ringi pikka rihma, mis pani tööle kaugemal seisva ja sama vana rehepeksumasina “Thermaenius”.
Talguline Tiit Ulp tõstis hangutäied vilja masinalaele Leili Raaga ja Leili Kippuse kätte, kes söötsid selle peksumasina trumlisse. Voldemar Saarela võttis masina tagant välja puistatud põhu vastu ja tõstis hunnikusse.
Müra ja tolmu kuipalju
Aeg-ajalt kandsid tugevad tuuleiilid pahmaka kõrrepepri ja aganapuru ka uudishimulike vaatajate hulka. Mõnele, kes parasjagu ametikoolis küpsetatud karaskit haukas ja teed rüüpas, ka suhu.
Peksumasina esiotsas sättis halli habemega mees viljakotte, avas vahetevahel sorteeriluugi ja jälgis, kuidas terad jooksevad. “Kotipoisiamet ja rehepeks pole mulle mingi võõras asi ? olen sellega esimese Eesti riigi ajal leiba teeninud. Mul oli Inglise masin, trummel 56 tolli lai, sellel on ainult 36. Vanasti oli kotivahetamine noorte meeste töö. Need olid spetsmehed, kes kotti kahe vaka asemel kolm mõistsid mahutada. Talumehele oli see kasulik, sest peksmise eest tuli maksta kahevakase koti pealt, kui kotipoiss sinna rohkem pani, sai peremehelt preemiat. Kutsuti tagatuppa sööma ka, sinna, kus masinistki. Sellal pani peksumasina tööle lokomobiil. Aurutraktor, nagu ameerika keeles öeldi,” pajatas Rudolf Kääri, kel on vanust rohkem kui sellel “Thermaeniusel”.
Vahetuskaubaks saadud viljapeksumasin
“Ega rehepeksumasinas midagi keerulist ole: siit veab trummel vilja alla puistaja peale, see võtab terad välja. Aganad lähevad alla ja põhk tuleb tagant välja. Siis toob elevaator terad üles ja laseb sorteeri peale. Sealt tuleb vili kotti, igasse erineva suurusega terad. See ongi peksumasina eelis, et saab kohe puhta ja sorteeritud vilja kätte,” kiitis Evald Põldma vana masina eeliseid.
Selle rehepeksumasina said Valdeko ja Evald ühelt Elva mehelt vahetuskaubana “Deering”-traktori originaalmootori vastu. Oma traktori ehitasid nad aga diislikütusele ümber siis, kui petrooli enam saada polnud. Evald on olnud paarkümmend aastat kombainer. Seda kolhoosiaja alguses, kui esimene “C 4” Lenini-nimelisse kolhoosi jõudis.
“Muidu käis viljapeks “Pleki-Karlaga”. Oli selline Venemaal tehtud plekist kolakas. Pooled terad läksid aganateks, seetõttu kutsusime teda ka ?pooleterameheks?. Vanad masinad tegid palju parema töö, aga need pandi põlu alla ja lükati kõrvale. Öeldi, et välismaa omad ei kõlba kuhugi, ja jäeti seisma. Kord käskis esimees mind peale oktoobripühi masin uuesti välja ajada ja minna Kuningamäele vilja peksma. Odrakõrred olid külmunud mesikavarte peal ja terad tulid jäätükkidega pooleks. Mida selle viljaga tehti, ma ei tea,” meenutas Evald.
Veidi rohkem kui tunniga on rõuk ja juurdeveetud viljakoorem läbi pekstud. “Mul ju põllumaa väike ja ega saak pole tänavu ka just kiita. Vilja külvamegi rohkem sellepärast, et rahvale näidata, kuidas rehepeks käib. Uhkem oleks muidugi, kui vili kuivaks hakkides. Pole aga niisugust rehadega masinat, mis korjab kõrred vihku. Nüüd enam niisuguseid asju ei tehta. Muuseas, hakki käivad ainult rukis ja talinisu, teised viljad kuivavad rõugus,” andsid mehed õpetust.
Järgmiseks külviks läheb vaja rohkem seemet – talgupäeva ajal löödi Põltsamaa kodu-ja põllutöökooli juhtidega käed, et uuel kevadel külvatakse lapike vilja ka sinna.
“Tegime kauba, et järgmisel sügisel algab koolitöö rehepeksuga. Las tänapäeva lapsed näevad, kuidas leib lauale tuleb, kui palju on selle jaoks tööd tehtud,” oli ametikooli direktor Viive Kibena talgupäevaga ülimalt rahul.
Inimpõlve vanused rehepeksumasinad jäävad sügiseni jõude seisma, küll vanad masinamehed Kippus ja Põldma hoolitsevad, et nad rooste ei läheks ega vedru välja ei viskaks.
ARDI KIVIMETS
