Põltsamaa lossihoovis asuva Kangrukoja aknad on õhtuti kaua valged, sest kangastelgede taga istuval Kersti Poogil on ees hiiglaslik ettevõtmine – kududa Põltsamaa kirikule uus vaip. Valmimas on 41 meetrit ja mitusada kilo puhast ajalugu.
Praegune vaip, mis kiriku põrandat katab, on aastakümnetega kulunud ja servadest hargnema hakanud, nii et uut vaipa on kiriku põrandale hädasti tarvis.
„Sattusin kirikusse n-ö ajutiseks valvuriks ja vaibakudujana jäi mulle kohe silma, kui kehvas olukorras on praegune kirikuvaip. Ääred narmendavad ja kaugel pole aeg, kus lõimed enam üldse koos ei seisa. Vanasti viidi see vaip mitme mehe jõul ikka jõulude eel välja ja klopiti puhtaks, nüüd enam ammu vaipa kloppida ei saa. See lihtsalt laguneks koost,” jutustas vaibamõtte tekkimise lugu Vilja Roots.
Vilja üritas, käpukil maas nõela ja niidiga, küll vaipa jõudumööda parandada, kuid idee uuest vaibast ei jätnud teda rahule.
Nii läks tema mõte Kersti Poogile. „Kersti on ju õppinud vaibakuduja, Anu Raua õpilane. Kui keegi selle tööga üldse hakkama saab, siis on see Kersti. Ta on perfektsionist ja kui midagi ette võtab, siis viib ka lõpuni,” on Vilja veendunud.
Kaks aastat hiljaks jäädud
Kerstilt nõusolek käes, rääkis ta ideest ka Põltsamaa kirikuõpetajale Markus Haamerile. Õpetaja kiitis idee suurepäraseks, kuid oli samuti kõhklev, et kas nii suure tööga ikka omad naised hakkama saaksid. Pealegi on see väga kallis ettevõtmine. Aga naised ei jätnud jonni.
Algus oligi keeruline. Hakati otsima infot, et kuidas eelmise vaiba kudumine käis. Seda, et vaipa kooti Tartu maantee ääres asuvas hoones, teati. Ka see, et puuvillane materjal leiti Leningradist ja värviti Vahe ja Pargi tänava nurgal asuvas majas (praegune Vahe külalistemaja) käsitsi. Selle tõttu pole ka praeguse vaiba värvid väga ühtlased, sest käsitsi värvides ühtlast tooni suures koguses saada ei õnnestu. Teada on, sendipealt, palju materjal maksis, kust saadi ja kes kudus, aga kuidas? Sellest pole alles jäänud mitte ridagi.
„Kui hakkasime asja uurima, selgus, et olime kaks aastat hiljaks jäänud,“ rääkis Kersti Pook. „Kõik asjaosalised on kahjuks juba manalateele läinud ja mitte keegi ei mäleta, mis moel seda vaipa kooti.”
Põltsamaa kiriku põrandat katvad lõimeripstehnikas põrandavaibad said valmis 1957. aastal. Vaipade tellimise initsiaatoriks oli koguduse õpetaja Herbert Kuurme, vajalik rahasumma selle jaoks saadi kokku enamasti eraannetustest. Vaiba mustri kavandas kunstnik Rudolf Sepp ning vaibad kooti kohalikus käsitöökombinaadis. Vaibameistriks oli Paula Roosvald, kuduja Aino Välbe-Meerits. Vaipasid on kokku viis – kaks pikemat kiriku pikihoones vahekäigu põrandal ja kolm kitsast vaipa altariastmetel. Viimastel on kujutatud riste, ankruid ja südameid, mis sümboliseerivad vastavalt usku, lootust ja armastust. Altari ette minnes astuvad kirikulised (laulatuse puhul pruutpaar) mööda neid astmeid ja jäävad seisma kolmandale astmele – vaibale, millel on kujutatud südamed. Pika vaiba mustris on näha ketilülisid ehk nagu ütles Herbert Kuurme – elukett.
„Esmalt oli vaja teada saada, millistes toonides algne vaip üldse oli. Arvasin, et põhitoon on roheline, aga lähemalt uurides selgus, et hoopis must, lihtsalt aegade jooksul on värv selliseks rohekaks pleekinud. Siis joonistasin üles mustri, millest tegin kanga rakendamise joonised. Ja siis algas materjali otsimine,“ ohkab Kersti.
Materjal leiti taas Venemaalt
Eestist vajalikku materjali saada ei ole. Kersti pöördus oma klassiõe poole, kes töötab Sankt- Peterburgis. Venemaa lõpututest avarustest midagi leiti, aga suuri koguseid polnud nad võimelised saatma. Tööproovid vene lõngadega olid juba tehtud ning taas oldi alguses. Aega oli kulunud pea pool aastat. Siis saadi kokkuleppe ühe lõngade tootmisjääkide maaletoojaga Eestis, kes lubas tarnida soovitud koguse Inglismaalt. „Kahjuks polnud seal aga täpseid toone, pidin leppima ligilähedaste toonidega ja neid tuli oodata pea seitse kuud,” rääkis Kersti.
Nüüd tuli kümneid proovilappe kududa, et paika saada, kui jäme peab olema nöör, mis on vaiba põhiliseks sisuks. „Üks oli peenike, teine liiga pehme,“ rääkis Kersti. „Täpselt sellist, nagu vanas vaibas, enam ei tehta. Aga vaja oli väga täpselt samasugust, et mustri mõõt oleks sama suur kui originaalil.“
Nüüdseks on leitud vajalikud materjalid ja valmis on ka tavapärasest suuremad kangasteljed. Need ehitas Kerstile abikaasa Guido Pook. Telgedele on üles veetud 1954 lõimelõnga. Asjatundmatule inimesele tundub see hiiglasliku tööna.
„Olin tõesti tundide kaupa telgede all, sest nende tuhandete sõlmede tegemine võtab ikka aega,“ naerab Kersti selle peale.
Vaip valmib ühes tükis
Nüüd on meetri jagu uut vaipa juba kootud. Värvid on võrreldes vanaga, mis nüüd Kerstil ka telgede juures kogu aeg silma all on, tõesti erksad. Aga küllap oli ka 1957. aastal kirikusse maha rullitud vaip sellistes värvides, rõõmustades kirikulisi oma ilu ja pikkusega. Pikk saab see vaip olema tõesti, altarist peaukseni 24 meetrit, lisaks veel väiksemaid osi. Kokku saab kudumit 41 meetrit. See rull on inimese puusa kõrgune ja väga raske. Vanasti tassiti seda õue kloppimisele nelja mehega. Ja ega uus vaip kergem ei tule.
Aga asi liigub. „Kui kogu päeva saaks kududa, siis teeks peaaegu meetri valmis,“ on Kersti optimistlik. Siiani on aga lahendamata küsimus, kuidas tohutu suur valmisvaiba rull telgedele ära mahutada. Kas ikka nii pikka asja saab üldse kududa? Kuidas ehitada telgedele lisaraam?
„Peab saama,” ütleb seepeale Kersti. „Võiks ju ka osade kaupa teha ja siis pikaks vaibaks kokku sõlmata, aga kirjutamata kirikutava ütleb, et vaip peab ulatuma ühes tükis altarist kuni peaukseni. Tahaks ikka tavakohase vaiba teha, nii nagu praegune on.”
Teisteski Eestimaa kirikutes on lõimeripstehnikas vaipu. On Hageris, Põlvas ja Tormas. Torma kogudusest saadi teada, et vaipa kudus korraga kolm kohalikku naist ja et selle tarbeks tehti erilised kangasteljed. Kuid jällegi ei tea keegi sellest kudumisest midagi täpsemalt.
„Kui keegi ometi teaks, mida need kolm naist seal korraga tegid ja kuidas see pikk kangas telgedele ära mahutati, oleksin info eest ülitänulik. Iga väiksemgi vihje või mälestuskild aitaks palju edasi,” ütleb vaibameister.
Vilja Roots on kindel, et olgu siis nii või teisiti, aga Kersti selle vaiba valmis saab. „Meie kudumisringi naistest tugevamad on juba leitud, kes on nõus Kerstit selles raskes töös aitama. See on väga raske füüsiline töö. Aga see, et uus kirikuvaip valmib taas Põltsamaa enda naiste kätetööna, on suur väärtus.”
Igaüks saab panuse anda
Väärtus vajab ka rahalisi vahendeid, sest üksnes materjal maksab mitu tuhat eurot. Muudest asjadest rääkimata.
„Idee alguses rääkisin sellest Aivar Kokale, kes mõttest vaimustus ja on meid juba materiaalselt aidanud. Raha on tasapisi ikka kogunenud ja küllap tuleb veel. Põltsamaa kirik on ju kunagi inimeste eraannetuste toel üles ehitatud, küllap saame selle vaiba ka tehtud,” ütleb Vilja Roots.
Põltsamaa uue kirikuvaiba sündimisele saab igaüks kaasa aidata. Heaks võimalus selleks on täna, 5. detsembril kirikus toimuval heategevuskontserdil. Kuigi raha kogutakse sel korral kiriku fassaadi värvimistöödeks, saab kindlasti ka vaiba jaoks seal oma panuse anda.
MERIKE KASK
