Eesti Vabariigi eelmisel iseseisvusperioodil, aastal 1926 anti Põltsamaa alevile linnaõigused. Nüüd, 90 aastat hiljem oli põltsamaalastel põhjust oma linna juubelit tähistada. Seda tehti Roosisaarel, mis on olnud juba ammu üks olulisemaid paiku selle linnakese ajaloos. Roosisaart läbivale teele oli linna juubeli puhul kaetud 90 meetri pikkune pidulaud, millel linnarahva valmistatud suupisted.
Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots lausus oma kõnes, et kunagise siseministri Jaan Sootsi soov, et Põltsamaa nii vaimset kui ka majanduslikult areneks, on täide läinud. Kuid teise maailmasõja järel on tulnud linn, millest hävis üle kahe kolmandiku, üles ehitada. Osa sõjahaavu on aga tänaseni parandamata, kõige tuntumad nendest kahtlemata Põltsamaa lossi omad.
Kui vastselt linnaõigused saanud Põltsamaal tegutses üle 30 mitmesuguse kaupluse, siis tänasel päeval on väikekaupluste kõrval olemas kolm suuremat ostukeskust ning kohaliku majandusühistu kauplus tegutseb tänaseni. Tööstuslikest ettevõtetest oli tollel ajal tähtsaim ETKle kuulunud veini- ja kohvitehas, mis samuti tegutseb ka praegusel ajal, kuigi mitte enam kohvi tootva ettevõttena. Praegu on selle ettevõtte toodeteportfell oluliselt mitmekesisem. Linna algusaastatel olid poed koondunud enamasti Kaubasaarele ehk just sellesse paika, kus neljapäeval Põltsamaa linna 90 aasta juubelit tähistati. Nüüd õitsevad siin roosid, mis on istutatud kunagistele varemetele. Ettevõtteid on Põltsamaal praegu oluliselt rohkem kui linna algaastail.
Seltsielu on tänapäeval sama vilgas nagu linnaõiguste saamise esimestel aastatel. Kõige vanemast Põltsamaal tegutsenud pritsumeeste seltsist on praeguseks välja kasvanud Päästeameti Põltsamaa komando, jätkuvalt tegutsevad innukalt sportlased, kunagiste küttide järeltulijana praegused jahimehed, lauljad, tantsijad jne. Omaaegsest Põltsamaal tegutsenud lugemisringist on välja kasvanud Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu.
Praegune Põltsamaa ühisgümnaasium on nii-öelda alla neelanud kunagised kolm algkooli, aktiivselt tegutseb kultuurikeskus. Ka Felixhallis, päevakeskuses ja mujal on võimalik aktiivselt vaba aega veeta. Kui 90 aastat tagasi oli Põltsamaa linna rahakoti täitjaks enamjaolt alkohol, siis nüüd sõltub linna kassa eelkõige tööinimeste sissetulekutest, riigitegelaste tahtest linna toetada ning Euroopa Liidust saadavatest toetustest.
Kui 1926. aastal elas Põltsamaal ca 2200 inimest, siis tänaseks on rahvaarv tolle ajaga võrreldes kahekordistunud.
Jaan Aiaots kutsus põltsamaalasi üles linnaga seotud mälestusi kirja panema või neid hääleliselt salvestama, et oleks võimalik tagasi vaadata ja ajalugu tulevastele põlvedele säilitada.
Kuningriigi pealinnast veini-, sildade- ja roosilinnaks
Kunagine linnapea, tegelikult küll tollane RSN Täitevkomitee esimees Aleksander Kossatkin, kes oli selles ametis aastatel 1984-1989, tõdes, et ajal, mil tema linna juhtis, olid mured enam-vähem samad mis praegugi. Väiksemad neist said kohe lahendatud, suuremate probleemidega tegelemine veeretati ajaliselt küll natuke edasi, ent hiljem leidsid ka need lahenduse. Aastatel 1996-2003 Põltsamaa linnapeana töötanud Margi Ein lausus, et Põltsamaad tuntakse eelkõige ikka kui kunagise Liivimaa kuningriigi pealinna, veini, rooside ja sildade linna. Just nende märksõnade kaudu tuntakse Põltsamaad ka kaugemal. Tänavusel lastekaitsepäeval küsiti Põltsamaa kooliõpilastelt, millised on nende arvates linna kõige kaunimad paigad. Nimetati Roosisaart, lossi, jõge ning roosiaeda. Margi Ein tuletas meelde, et aastakümneid tagasi kandis Roosisaar hoopis Kaubasaare nime, seal asusid vürtspoed, pagariärid, lihapoed ja muud ärid. Ka Margi Eini vanaisa pidas Kaubasaarel lihakarni. Sõja-aastatel aga Kaubasaarel asunud hooned hävisid. Enam kui kümme aastat tagasi istutati sellele saarele üle 2000 roosiistiku, sellest ka saare praegune nimi. Kevadel saab samas paigas näha õitsemas erivärvilisi tulpe ja nii jätkub lilleilu terveks kevad-suviseks perioodiks. Põltsamaal on pikkade aastakümnete jooksul saanud teoks väga palju põnevaid sündmusi, sealhulgas laulupidusid, rahvakunstiõhtuid, veekarnevale jõel, veinipäevi, motošõusid, tõsise muusika kontserte, ooperiõhtuid jne.
Margi Ein kutsus Põltsamaa elanikke aktiivselt kõigil linna ettevõtmistel osalema. Ekslinnapea sõnul sõltub igaühest, milline on Põltsamaa tänasel päeval ja milline tulevikus.
Põltsamaalasest riigikogu liige Terje Trei lausus, et kui tema kunagi siin Kuuse tänavas asunud haiglas valjuhäälselt oma ilmaletulekust teada andis, oli Põltsamaa linn palju noorem kui praegu, seega noorem, kui ta ise tänasel päeval on.
Terje Trei lausus, et Põltsamaa linna juubeli puhul on eriti põhjust rõõmustada neil, kes on siin sündinud ja oma esimesed sammud teinud. Tema ise astus esimesed sammud Põltsamaa lähedal Adaveres, aga tema tütred on need sammud astunud just Põltsamaal. Ta rääkis sellestki, milline võiks linn olla oma 100 aasta juubelil. Kindlasti suurem, kui mitte just linnana, siis koos seda ümbritseva piirkonnaga, mis juba lähiajal üheks omavalitsuseks peaks saama. Igaühele meist jääb alati alles kodutunne ja koduigatsus, sõltumata sellest, kui kaugel hetkel viibitakse. Kõik me oleme tajunud, et tee kodunt kaugele on alati pikem kui tee võõrsilt koju. Just see teadmine annab meile usku, et kõik Põltsamaalt tuule tiibadesse saanud inimesed aeg-ajalt või mõni neist lõplikult tee tagasi koju Põltsamaale üles leiab.
Vilgas elu teeb vanahärra meele rõõmsaks
Linnast vaid pisut vanem põltsamaalane, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Jõgevamaa Ühenduse esimees Arnold Kull rääkis, et tuli siia elama 1939. aastal. Just siin, kus nüüd linna sünnipäeva tähistati, oli tollal maja majas kinni, tegutsesid paljud ärid. Ka politseijaoskond asus samas Roosisaare nurgal. Arnold Kullil on olnud koolipoisina õnne käia Põltsamaa lossis ajal, mil see sõjast puutumata oli. See oli tõeliselt uhke ja suurepärane ehitis. Samuti oli siis veel tervena alles Uue-Põltsamaa mõisahoone, mille taastamisega nüüd algust loodetakse teha. Sellel hetkel elas Arnold Kulli mäletamist mööda Põltsamaal ca 3000 inimest. Koolipoisina elas ta alguses Jõgeva maanteel asuvas eramus, aastal 1956 hakkas endale Tallinna maantee ääres asuvale krundile maja ehitama ja 1958 asus sinna elama. Tema meenusid eelkõige kunagised Põltsamaa rajooni päevil linna pargis toimunud võimsad laulupeod. Need olid tollal rahvarohked suursündmused. Põltsamaa jõel sõitsid siis parved, kus esinesid muusikakollektiivid. Võimsad olid ka Eesti esimese iseseisvuse aegsed Kaitseliidu paraadid ning vabariigi aastapäeva tähistamised. Arnold Kull meenutas tänutundega tollast Põltsamaa rajooni kultuuriosakonna juhatajat Ellen Oldet, kes nende suurürituste korraldamist vedas. Teeneka põltsamaalase hinnangul on Põltsamaal alati tugev kultuurielu olnud, kuid sel on olnud nii tõuse kui mõõnu. Vanahärra kinnitusel on tal hea meel tõdeda, et täisvereline elu on Põltsamaal alles ning ümberringi näha väga palju noori.
TOOMAS REINPÕLD
