Kahaneva rahvastikuga piirkonnad otsivad juba aastaid lahendusi hariduselu muutmiseks ja suund on, et väiksemad koolid suletakse, muudetakse suurte filiaalideks või kehvemal juhul suletakse üldse. Põltsamaa valda jääb pärast viimast volikogu istungit alles vaid üks kool – Põltsamaa ühisgümnaasium.
Hariduselu muutmise vajadusest ei ole puutumata ükski vald, sealjuures ka Põltsamaa. Viimasel volikogu istungil otsustati säilitada küll ühe suure kooli identiteet, kuid samas muuta Adaveres, Puurmanis ja vallakeskuse ehk linna raadiuses juriidiliselt iseseisvad, igati hariduskõlbulikud väikekoolid vähemalt nimeliselt olematuks. Ka lasteaiad viiakse ühise nimetaja alla.
Põltsamaa arengu- ja planeerimisosakonna juht Kristi Klaos sõnas, et parem on otsused ära teha, enne kui need vinduma hakkavad. „Väikekoolid, kus on alla kuue õpilase klassis, pole väga jätkusuutlikud,“ sõnas vallaametnik.
„Need polnud jätkusuutlikud ammugi väikse valla kontekstis, rääkimata suurest vallast. Põltsamaalt kümne kilomeetri raadiuses on viis kooli. Paratamatult peab muudatusi tegema.“
Klaose sõnul toimub samas valdkonnas tegutsevate asutuste ühendamine niikuinii. Ta toob näiteks raamatukogud, mis viidi samuti ühise nimetaja alla. Samuti on koondatud kultuurikeskused ja spordikoolid. Ka muuseumitest on liitmise tuhin üle käinud.
„Ühe-kahe inimesega asutused ei ole sellised, mida peaks ühes vallas külluslikult olema ja see tegevus on kirjas ka valdade ühinemislepingus ja arengukavas,“ ütles arendusjuht. Ta lisas ühinemislepingule viidates, et see on ühiselt otsustatud ja eesmärgipärane.
Otsus anda eluõigus valla ainsale koolile Põltsamaa ühisgümnaasiumile tulenes valla koolide direktorite ühisavaldusest, mis oli tekkinud vahetult enne volikogu istungit.
Kõik koolide juhid alluvad otseselt koolipidajale ja on sisuliselt valla töötajad. Tõsiasi, et otsus volikogus suure hääleenamusega vastu võeti, oli suunanäitamine haridusvõrgu korrastamiseks.
Koolide liitmisplaane on olnud kaks. Lähtuda on püütud nii täiesti uue kooli loomisest ja n-ö võrdsuse printsiibist, kuid ootamatult jäi peale ühisgümnaasiumiga liitmine. Kas ka hoolekogud ja kogukond on asjade käiguga rahul?
Otsusega oli rahul ühisgümnaasiumi hoolekogu esimees Margit Männamaa, kelle juhitava hoolekogu põhisõnum on, et kool, mis on pika ajaloo ja mainega, peab igal juhul säilima. Samuti sai otsustavaks argument, et koolis õpib 75 protsenti valla kooliealistest lastest. Teisisõnu on volikogu otsus allutatud enamuse tahtele. Männamaa ise peab Jõgeva hariduskorraldust õnnestunuks ja see võiks olla Põltsamaale eeskujuks.
Arvamused puuduvad
Valla suurima kooli nime säilimise alternatiiv oli uutel ja võrdsetel alustel loodav kool, mille nimeks pidi saama lihtne ja lakooniline Põltsamaa kool. Mõtte vastuargumendiks oli see, et sellisel juhul oleks pidanud põhikooli seaduse kohaselt alustama nullist ehk taotlema koolitusloa, mis antakse teatud tähtajaks ning kooli vastavust nõuetele peaks uuesti tõestama. Loomulikult pole kooli pidaja jaoks selline variant kõige mugavam. Eriti veel, kui koolide endisel kujul lõpetamine on nii ehk naa plaanis. Uue kooli loomise juures oleks aga kõik praegu toimivad õppeasutused võrdses seisus.
Teised hoolekogud oma arvamust juba vastuvõetud otsusele andnud ei ole. Seda kinnitas nii Puurmani mõisakooli hoolekogu esinaine Helen Taal kui ka valla arendusjuht Kristi Klaos. Viimane ütles ka, et kõigi arvamuse järgi ei saa ka käia ning kinnitas, et hariduse ümberkorraldamist on piisavalt hoolekogude ja õpilasesindustega arutatud ning hoolekogude arvamused, mis ongi pelgalt arvamused ja millega kooli pidaja ilmtingimata arvestama ei pea, olevat teada ning on ka dokumendiregistris kättesaadavad. Samuti ei pidanud ta vajalikuks kaasata enam diskussiooni lapsevanemaid ega kohalike elanikke. „Oleks võib-olla pidanud tegema ühiseid koosolekuid,“ möönab ametnik siiski, kuid kinnitab ka, et „kõigiga on räägitud, kõigiga on kohtutud.“
Opositsiooni arvamust tekkinud olukorras esindas juba volikogu istungil Puurmani kooli vilistlane ja volikogu liige, endine Puurmani vallavanem Rauno Kuus. Ta leidis, et otsus on kiirustades ja paljusid argumente analüüsimata ja arvestamata vastu võetud. Koolid peaksid kaduma juba järgmiseks õppeaastaks ehk 31. augustiks ja see on ilmselgelt vara.
„Põhimõttelisi ja paljusid inimesi puudutavaid otsuseid ei saa teha paari kuu jooksul põhjalikke analüüse tegemata,“ viitab Kuus, et protseduurist pole kinni peetud. „Ei teata isegi seda, milline näeb välja uus juhtimisstruktuur ja tulevikustsenaariumid. Mõistlik oleks olnud võtta veel aasta ja kaaluda neid küsimusi järgmisel kevadel. Võib-olla olen ma siis ka ise selle otsuse poolt. Tänasel päeval ei saanud ma oma kaalutlusõigust rakendada,“ sõnas endine Puurmani vallavanem ja volikogus opositsiooni kuuluv Kuus.
Ka volikogu liige Reet Alev pole olukorraga rahul. Oma Facebooki postituses ütles Alev, et toetab Puurmani mõisakooli vilistlaste algatust. „Maakoolid peavad jääma alles ja iseseisvana, mitte suure kooli õppekohana. Hääletasin volikogus suurte monstrumite tegemise vastu. Kahjuks tahetakse seda ikka teha, hoolimata analüüsi puudumisest ja protseduurireeglite rikkumisest. Elu maal ja kool maal peab jätkuma.“
Kooli pidaja õigus
Oma seisukoht selles küsimuses on ka haridus- ja teadusministeeriumil, kes ei saa kooli pidaja otsustesse aktiivselt sekkuda ning on siinjuures pigem nõuandval positsioonil. Kui oleks mindud seda teed, et oleks loodud uus kool uue nimega, peab kõikide koolitusload kehtetuks tunnistama ja uus kool peab uue loa taotlema. „Esimene luba väljastatakse tähtajaliselt ning üldiselt tehakse seda viieks aastaks. Korraldatakse ka riiklik järelevalve ja alles pärast seda saab esitada taotluse tähtajatuks loaks. Luba ka maksab, kuid arvestades valla eelarvet, poleks see olnud väga suur summa – 2000 eurot,“ selgitas haridus- ja teadusministeeriumi välishindamiskomisjoni ekspert Katrin Ohakas.
Põltsamaa hariduselu areng ja muutused on otsustamatuse taha pidama jäänud, vesi on seisma jäänud, volikogu otsuse vastuvõtmine möödunud nädalal on julge samm ja viib elu vallas edasi. Kui selgub, et kõiki pole siiski piisavalt kaasatud, on tõsi Klaose väide, et muudatused ei saa lõpuni kõigile meeldida ja paljud otsused ongi paratamatud.
Puurmanist on kostunud juba hääli, et äkki oleks tark ühinemisleping avada ja seada sammud hoopis Tartu suunas. Kuidas ja kas viimased volikogu ja vallavalitsuse otsused ja hoiakud üldist fooni muudavad, näitab aeg. Selge on, et muutused koolivõrgus loovad paratamatult emotsioone ja selleks on nii igal lapsevanemal kui ka piirkonna patrioodil täielik õigus.
INDREK SARAPUU
