Vooremaale jagasid oma rõõmu Põltsamaa au kaitsnud õrnema soo esindajad ? võistluse võitja Marita Nugis ning sügavuse ja mõttetäpsuse eest eriauhinna pälvinud Jane Sukk.
Jane valis esimese vooru teemaks inimestevahelised suhted ja kihlumise. Marita kõneles ropendamisest ja bravuursest käitumisest.
Vestlusringis osalesid ka tüdrukute juhendajad, eesti keele õpetajad Sirje Ääremaa ja Marika Nugis.
Kuidas leidsite juhendaja? Kas eesti keele õpetaja oligi ainuke valik?
Jane (naerdes): Jah, nii oligi, et tuli eesti keele õpetajad valida.
Marita: Nii oligi.
Sirje Ääremaa: Tegelikult neil juhendajat ei olegi. Vähemalt Marita kohta saab seda öelda. Alguses valmistuvad kõik klassivõistluseks ja sealt edasi valib esindaja juba klass. Õpetajad ei puutu asjasse.
Võistlusel osalemine ei olnudki täielikult teie endi valik? Jane: Väga ei olnud küll.
Sirje Ääremaa: Klass valis ja kooli võistlusel tegi ?ürii oma otsuse.
Kuidas valisite teemad?
Jane: Ma rääkisin sellest, mis mind puudutab.
Marita: Mina ka, mind tohutult häirib ropendamine.
Milliseid nippe jagasid juhendajad, et aidata teil hirmust üle saada? Milliseid näpunäiteid andsid esinemiseks?
Jane: Et ikka julge peab olema. Me oleme juba koolis ka harjutanud natuke.
Marita: Mina tavaliselt närveerin. Kuidagi läks seekord nii, et klassis olin üsna närvis, koolivõistlusel oli mul parem. Aga kõnevõistlusel oli juba eriti hea. Konkreetseid näpunäiteid väga ei olnudki. Pigem andis õpetaja nõu, kuidas valida selline teema, millest kõneldes end vabalt tunneksime.
Sujus teil koostöö ka kodus?
(Marika ja Marita on ema ja tütar ? A.P.)
Marika Nugis: Meil sujus koostöö õhtul. Istusin Marita voodiserval, mõtlesime mõned asjad üle. Et teema oli veel toores, siis arutasime, et publikule saab ilmselt kõike liiga palju. Minu ainus soovitus oli kõnet lühendada. Ja natuke pehmendada.
Kui palju aega kulus õpilastel kõne lihvimiseks?
Marika Nugis: See on lihtsalt nii, et mõnel õpetajal on head lapsed.
Sirje Äärmaa: Meil õnneks on selline olukord.
Marika Nugis: Tüdrukud teevad ise ja kui me oskame, siis anname nõu ja soovitame midagi.
Olete pärast kõnelaagrit enesekindlust juurde saanud?
Marita: Jah, seda just suulise väljendusoskuse osas. Arendavad taolised kõnelaagrid osavõtjaid veel kuidagi?
Jane: Ikka. Kasvõi julgus. Olles paar päeva suure rahvamassiga harjunud, julged oma kõnet märksa vabamalt esitada.
Marita: Siin on nii palju toredaid inimesi koos. Kui reedel väitlesime, avastasin, et saan asjadest hoopis teistmoodi aru. Tahtmatult hakkad teistega suheldes mõnda probleemi hoopis teisiti suhtuma. See arendab silmaringi.
Te mõleamd pääsesite edasi ka teise vooru. Kas zürii tunnustus andis enesekindlust või pani hoopis jalad värisema?
Jane: Enesekindlust tuli juurde, aga hirm oli ka, et kas tuleb ikka idee teise vooru teemaks.
Tundsite ka survet, et olete Kuldsuu kodulinnast pärit ja peate hästi esinema?
Jane: Eks natuke ikka. Kui võõrad tulevad, siis tahad näidata, et meie oleme siit linnast ja meie ka oskame.
Sirje Ääremaa: Igas muus linnas oleksid nad täpselt sama tublid. Aga see on kord nii, et koduseinad on eriliselt toeks.
Võiks teie arvates avalik esinemine ka kooli õppekavas olla?
Marika Nugis: Meie oleme jõudnud plaanidest tegudeni. Meil on 10. klassis 35-tunnine retoorikakursus.
Olete nii kaua seda võistlust läbi viinud, olete täheldanud ka kõnelejate arengut, näiteks teemade valikul?
Sirje Ääremaa: Kõne ülesehitus on arenenud.
Marika Nugis: Enam ei julgeta ilma ettevalmistuseta tulla. Kuldsuu on endale nime teinud, seda võetakse tõsiselt, võistlusena.
Sirje Ääremaa: Aastad ei ole vennad, väga erinevaid võistlusi on olnud. See ei sõltu aastaarvust, vaid sellest, milline on meie võistlejate suhtumine ja maailmanägemine.
Marika Nugis: Igal aastal on mingisugune suund. See on kuidagi õhus. Me oleme ainult ühel aastal andnud kohustusliku teema. Me ei anna teemat, aga see tuleb kuidagi iseenesest. Esimestel aastatel oli palju selliseid kõnesid, et inimesed on ilusad ja head. Tänavune üldine mure eestlaste ja Eestimaa pärast näitab, mis on noori sügavalt puudutanud, milliseid mõtteid nad soovivad teistega jagada. Siin selgub, millised on väärtushinnangud. Me võime veenduda, et on probleeme, mis noortele korda lähevad.
AIGI PAAS
