Pillide kuninga oreli sisemusse kaeda ei õnnestu igaühel. Uudishimulikel leheneegritel see ülemöödunud nädalal Põltsamaa kirikus käies õnnestus, sest pill oli veel üsna “laiali”. Täpsemalt: õigel kohal olid vaid kuue registri viled, ülejäänud kahekümne kahe omad olid laotud rõdu pinkidele sätitud alustele.?Te ise ikka teate, kuhu nad täpselt tagasi panna tuleb?? esitasin kohkunud küsimuse, kui kogu seda viledelasu nägin.?Tean, tean,? rahustas muhelev orelimeister Hardo Kriisa.
Esiteks olid viled ritta laotud kindla süsteemi järgi, teiseks on Saksamaal Saueri firmas valmistatud oreli viledel peal tehasetähistused ja kolmandaks: iga registri viled on lihtsalt isemoodi ja eri kõrgusega viled eri suurusega, nii et sassi minna miski õigupoolest ei saagi.
?Pidin ükskord Ta?kendis üles panema oreli, mis oli Moskvas täiesti asjatundmatute inimeste poolt koost lahti võetud. No seda toatäit segipaisatud vilesid andis ikka sortida, aga lõpuks sai kõik korda,? meenutas Hardo Kriisa.
Tema sõnul tuleb orel põhjalikumaks remondiks tõepoolest üksipulgi lahti võtta. Vilestik tuleb aastakümnete jooksul sinna kogunenud tolmust ja sodist puhastada, üle intoneerida (st igale registrile tema iseloomulik karakter tagasi anda) ja häälestada. Kui mõni vile viga on saanud, tuleb see parandada. Eriti “strateegilise” tähtsusega töö on aga vilede all paiknevate lõõtsakeste uutega asendamine. Iga vile all on nimelt väike papist ning õhukesest ja pehmest kitse- või lambanahast lõõtsake, mis avab ja suleb vilele õhku andva klapi. Kui lõõtsake on katki või niiskuse tõttu jäigastunud, siis jääb vile vait, hakkab hüüdma tükk aega hiljem kui vaja või ei taha hüüdmist üldse ära lõpetada.
Peenikese näputöö lõõtsakeste asendamisel tegid Kriisad ära oma Rakveres asuvas orelitöökojas: liistud, millel lõõtsad paiknevad, saab nimelt oreli küljest lahti võtta ja viia sinna, kus peenikest tööd mugavam teha. Nüüd on lõõtsadega liistud oma kohal tagasi ning registrite kaupa rändavad paigale viledki. Nii et remonditöö liigub jõudsasti lõpu suunas.
Eesti kui orelimuuseum
Kui üldiselt on Hardo Kriisa sõnul orelite kõige suuremateks vaenlasteks hiired (eriti meeldib neile närida oreli nahk- ja papposi) ja soss-seppadest oreliparandajad, siis Põltsamaa oreli kallale pole lastud ei ühtesid ega teisi. Küll aga sadas kiriku katus vahepeal läbi ning ruumi kogunenud niiskus rikkus lõõtsanahku ning pani kruvid roostetama, nii et oreli lahtimonteerimine oli päris vaevanõudev.
Aga iseenesest on Põltsamaa kiriku orel Hardo Kriisa meelest igati väärt pill. Nagu paljud Eesti orelid, kuulub ka see 1900. aastal ehitatud pill nn romantilise ajastu orelite hulka: pneumaatilisest traktuurist (st süsteemist, mille puhul surveõhu pääsu viledesse reguleerib omakorda õhusurve abil edasi antav signaal) tingitud pehme kõla ja veidi “hilinev” heli sobib just romantilise ajastu muusika mängimiseks.
“Mujal maailmas langesid sellised orelid paar-kolm aastakümmet tagasi n-ö põlu alla ja asendati barokkorelite koopiatega, meil jäid nad aga alles, sest nõukogude ajal oli kogudustel enda ja kiriku alles hoidmisega nii palju tegemist, et oreli vahetamise peale ei saadud mõeldagi. Nüüd nutetakse mujal romantilise ajastu pille taga, aga meil on nad alles ? nagu muuseumis. Iseasi, et kõigil kogudustel pole ka praegu jõudu orelit korras hoida,” ütles Hardo Kriisa.
<STRONG>15 aastat ja 15 päeva
Eesti orelid ja Võrumaalt pärit Kriisade suguvõsa on omavahel niisama tihedalt seotud nagu Põltsamaa ja vein. Põltsamaa kirikussegi ehitasid 1928. aastal esimese oreli Hardo Kriisa vanaisa ja vanaonud. See orel põles paraku 1941. aastal koos kirikuga maha. Kui kirik pärast sõda taastati, aeti esialgu läbi ühe Pärnu palvemaja pööningult leitud väikese, kuue registriga pedaalita oreliga. Kui aga 1952. aastal suleti ja muudeti kaubalaoks Viljandi Jaani kirik, pani toonane Põltsamaa kirikuõpetaja Herbert Kuurme kõik “rattad” käima, et sealne orel Põltsamaale toodud saaks. Saigi. Ja kui teist põlve orelimeister Eduard Kriisa pilli 1953. aastal Põltsamaa kirikusse üles pani, toimetas selle juures ka tema 13-aastane poeg Hardo. Põltsamaa kiriku organist Ülle Noormägi teab Herbert Kuurmel säilinud olevat fotogi, millel tulevane kolmanda põlve orelimeister Hardo Kriisa orelivilede vahelt välja piilub. Nüüd, 51 aastat hiljem teeb ta koos poeg Hollaniga sellelesamale orelile põhjalikku noorenduskuuri.
“Minu jaoks oli algusest peale selge, et mitte kedagi peale Hardo Kriisa ei saa selle oreli kallale lubada,” ütles Ülle Noormägi.
Seda otsust ei teinud ta mitte niivõrd nostalgilistel kaalutlustel, kuivõrd teades, et pneumaatilisi oreleid ei tunne Eestis Kriisast paremini mitte keegi. Vähe sellest ? Soome pneumaatilised orelidki teeb enamasti korda just tema.
“Oreli remont on minu jaoks kauaoodatud sündmus. Ma sain seda oodata täpselt 15 aastat ja 15 päeva: asusin nimelt Põltsamaa koguduse organistina tööle 1. märtsil 1989 ja 15. märtsil 2004 algas oreli remont,” ütles Ülle Noormägi.
Et orel remonti vajab, oli talle tõepoolest juba Põltsamaale tulles selge. Ja kogu siin oldud aja jooksul pole ta säästunud aega ja vaimujõudu, et teha see selgeks ka koguduseliikmetele, linnarahvale ja kõikvõimalikele otsustajatele-rahaliigutajatele. Paraku jätkus kirikus siiamaani ikka pakilisemaid probleeme, mida lahendada: kõigepealt oli vaja vahetada välja katus, siis põrand, siis elektrisüsteem.
“Esimese hinnapakkumise lasksime Kriisadel teha juba 1995. aastal, aga tookord jätkus meil siiski jõudu vaid oreli ventilaatori väljavahetamiseks. Nüüd jõudis järg lõpuks ka oreli endani. Kogu remondi maksumus on 448 400 krooni. Kogudus ise suudab sellest maksta vaid vähem kui viiendiku, ent meile on abikäe ulatanud Põltsamaa linn ja vald, Pajusi vald, Eesti Kultuurkapital, Soome sõpruskogudused ning paljud kohalikud ettevõtted ja eraisikudki. Abipakkujate hulk näitab, et Põltsamaa kandi rahvas armastab orelimuusikat ja mõistab korras oreli olulisust Põltsamaa-suguse kultuurile ja turismile orienteeritud paiga jaoks,” ütles Ülle Noormägi.
Kui organist kiitis orelimeistrit ja toetajaid, siis orelimeister arvas, et kiitust väärib remondi algatamise eest ka organist ise.
“Kui organist pole tasemel, piisab talle sellest, et ta teenistusel oma koraalikesed ära saab mängida. Hea organist teab paremas korras pilli tahta,” ütles Hardo Kriisa.
Kriisadel jätkub Põltsamaa kirikus tööd veel paariks nädalaks. Oktoobri teisel pühapäeval, lõikustänupühal tähistab EELK Põltsamaa kogudus oma esmamainimise 770. aastapäeva ning siis saab laiem avalikkus remonditud pilli kõla oma kõrvaga kuulda. Lõikustänupühal tänatakse ka oreli remonti toetanuid.
RIINA MÄGI
