Põltsamaa kirik saab Hupelit kujutava gravüüri

Tegemist on ühe eksemplariga sellesama gravüüri originaaltiraa?ist, mida on kasutatud ka kõigis eestikeelsetes teatmeteostes, st tänu millele me kõik üldse teame, kuidas Hupel välja nägi.

Austrias antikvariaadis müügil olnud graafiline leht sattus Eestisse Raplamaa ettevõtja Madis Villandi kaudu, kes pakkus seda omakorda Ants Pajule. Paju ostiski taiese ära, ent mitte enda tarbeks, vaid selleks, et see Põltsamaa kogudusele kinkida.

Ants Paju sõnul on Hupeli portree kogudusele kinkimine “Kalevipoja”-projekti omamoodi jätk: on ju Kalevipoja künnivaos seisvatest kividestki esimene pühendatud just August Wilhelm Hupelile. Põltsamaa kogudus on Pajule aga hingelähedane kui tema vanemate kodukogudus.

“Tean ka seda, kui sügavat austust tundis hiljuti lahkunud emeriitpraost Herbert Kuurme oma eelkäija Hupeli vastu, kes oli mitte ainult kirikuõpetaja, vaid ka publitsist, keelemees ja eesti kodu-uurimistraditsioonile aluse panija,” ütles Ants Paju. “Seepärast arvasin, et juhuse tahtel minu kätte sattunud gravüür peab leidma koha Põltsamaa kirikus.”

Kingitusele väärikama vormi andmisel võttis Ants Paju nõu ja jõuga appi Arho Tuhkru, kes pisut vana graafika ja selle restaureerimise vastu huvi tundnud. Kuna Hupelit kujutav graafiline leht oli hästi säilinud, polnud selle kallal tõsist restaureerimistööd siiski teha vaja, piisas paberi happest vabastamisest. Ka otsis Arho Tuhkru gravüürile enam-vähem samast ajastust pärineva ja kiriku interjööri sobiva raami. Taies sobib ju hästi täiendama Hupelile pühendatud mälestustahvlit, mis Põltsamaa kirikus neli aastat tagasi avati.

“Autori nime ega originaaltiraa?i suurust ei oska ma kahjuks gravüürilt välja lugeda,” ütles Arho Tuhkru. “Aga gravüüri kogudusele kinkides tahame meelde tuletada, et Põltsamaa ajalugu on palju pikem kui need 80 linnastaatuses veedetud aastat. Ning et selle pika ajaloo jooksul on siin tegutsenud palju eesti kultuuriloo seisukohalt olulisi persoone. Hupeli kirjad eesti talurahvakommetest on täpsed ja detailirohked. Erinevalt paljudest teistest baltisaksa haritlastest arvas Hupel, et koredakoorelistest eestlastest ei pea sugugi püüdma sakslasi teha, vaid nad võiksid jääda iseendiks.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus