Põltsamaa tolleaegne abilinnapea praegune Riigikogu saadik Margi Ein meenutas, et Solleftea kommuuni inimesed olid ka varem mitu korda Põltsamaal käinud humanitaarabi toomas. Põhiliselt tõid rootslased Põltsamaale haiglavoodeid, riideid, tugikärusid, tugikeppe ja värve. Sõprussidemed Solleftea kommuuniga said alguse juba 1992. aastal.
1994. aasta septembri lõpus tuli Rootsist neli meest ? kaks õpilast, nende õpetaja ja volikogu esimehe abikaasa. Tormiöö eelne päev oli karge ja päikesepaisteline. Koos külalistega söödi Konvendi restoranis lõunat ja rootslased asusid kella kahe-kolme paiku tagasiteele.
Halvad uudised osutusid tõeks
?Mäletan, et rooli istus üks noormees. Nende auto seisis veel vana tuletõrjehoone juures, nad keerasid Vana-Tallinna maanteele, andsid signaali ning sõitsidki minema,? rääkis Margi Ein.
Öö oli väga tuuline ja sadas vihma. Kõik lahtised katuseplekid kolisesid. Kell 6.30 helistas Margi Einale üks tuttav, kes küsis, kas Rootsi delegatsioon sõitis ära eelmisel õhtul. Ein vastas jaatavalt. Helistaja ütles, et Rootsi sõitma pidanud laev läks põhja.
?Ma ei uskunud seda algul. Meie delegatsioon käis sama laevaga Rootsis 1994. aasta märtsis, tol korral näis see alus meile uppumatuna. Hakkasime kõikjalt infot otsima,? meenutas Ein.
Halvad uudised osutusid tõeks. Reisiparvlaev Estonia uppus 1994. aasta 28. septembri öösel teel Tallinnast Stockholmi tormisel Läänemerel paarikümne minutiga. Läänemere suurimas rahuaegses laevaõnnetuses hukkus 852 inimest, peamiselt rootslased, soomlased, eestlased. Õnnetuse uurimise ametliku komisjoni aruande kohaselt uppus laev seetõttu, et torm rebis lahti vööriluugi ja vesi tungis autotekile.
Põltsamaalased lootsid, et nende sõbrad pääsesid
?Uskusime, et küllap noored mehed olid veel üleval ja pidutsesid diskoteegis. Siis uskusime, et ka teised kaks suurt ja tugevat meest suutsid laevast välja pääseda,? selgitas Margi Ein inimeste tolleaegseid lootusi. Tema sõnul oli katastroofijärgne päev tuuline ja vihmane, loodus oli väga sünge.
?Käisin töö asjus tol päeval Jõgeval. Inimesed olid sünged, keegi ei teadnud täpsemalt midagi. Meie ei teadnud ju samuti rohkem, kui olime ise raadiost kuulnud ja televiisorist näinud. Tol ajal oli kõige jubedam just teadmatus, liikusid erinevad nimekirjad,? tõdes Ein.
Rootslased suhtlevad põltsamaalastega edasi
Peagi selgus karm tõde ? kolme inimest enam elavate kirjas polnud, ainsana pääses Christer Eklöf.
Margi Ein ütles, et Põltsamaa linn ja Solleftea kommuun suhtlevad juhtunust hoolimata edasi, samuti on erinevad delegatsioonid üksteisel jätkuvalt külas käinud. Ka Christer Eklöf on hiljem korduvalt Eestis käinud. ?Õnnetusest ei räägi ta kunagi midagi,? märkis Ein.
Mälestusmärk – ankur ja graniittahvel hukkunute nimedega – paigaldati Lillemetsa parki leinapihlakate alla Põltsamaa Linnavalitsuse poolt laevahuku esimeseks aastapäevaks.
Igal aastal laevahuku päeval peetakse seal mälestusminuteid. See on koht, kuhu hukkunute omaksed, sugulased, sõbrad ja tuttavad toovad lilli, süütavad küünlad.
“Kõik kümme aastat on seal kohal olnud Andrese ema ja isa. Iga kord, kui rootslased külastavad Põltsamaad, viivad nemadki mälestusmärgile lillekimbu ja, süütavad küünla,” rääkis Ein.
HELVE LAASIK