Põltsamaa Muuseumi direktor Rutt Tänav pidas aprilli lõpus Saksamaal Reinimaa-Pfalzi pealinna Mainzi maakonnamuuseumis ettekande kunstnik Gottlieb Weltést ja tema ajastust Põltsamaal. Lisaks käsitles Tänav oma loengus põhjalikult Põltsamaa lossi ajalugu kuni tänapäevani.
Loengu pidas Rutt Tänav Eesti Kunstimuuseumi ja Mainzi Maakonnamuuseumi ühistööna valminud näituse “Maarjamaa rokokoo: Gottlieb Welté” lõpuürituse raames. Konsultandina aitas ta ise näituse valmimisele ka kaasa. Esimest korda Eesti Kunstimuuseumis 2007. aasta septembris avatud näitus jõudis käesoleva aasta veebruaris Mainzi, kus see 20. aprillil pidulikult lõpetati.
Lõpuüritusele kogunenud said osa paaritunnisest programmist. Neile esinesid ka muusikud ja näitetrupp ning näituse kuraator Norbert Suhr.
Meeleolukad lühisketšid
Näitetrupp tõi lavale lühisketšid, mis ühel või teisel moel puudutasid Gottlieb Weltét.
Ühes stseenis arutas Mainzi aadlikest abielupaar teetasside taga, kuidas reageerida Liivimaalt saabunud Gottlieb Welté kirjale. Kunstnik palus kirjas rahalist abi, mis võimaldanuks tal tagasi koju Saksamaale pöörduda. Teises stseenis pahandas talupoeg oma pruudiga, et ta on raisanud raha, lastes end maalida kellelgi kunstnikul Weltél.
Lavadekoratsioonid ja kostüümid mõjusid ajastutruult. Kummalisena tundus vaid Eesti sinimustvalge lipp, mida Welté ajal veel olemas ei olnud. Aga külalisena Eestist oli oma riigi lippu sellegipoolest liigutav näha. Lavakujunduse detailidest püüdis pilku hoolikalt valitud teeserviis, millele maalitud seesamiõied meenutasid väga Põltsamaa portselani säilinud kilde.
Vaimustus Põltsamaa maalide juures
Näituse saksapoolne kuraator Norbert Suhr viis näitusel läbi viimase ekskursiooni. Suhr ei varjanud oma vaimustust Welté suureformaadiliste Põltsamaa maalide juures. Saksamaale jäid ju Weltést peamiselt väikeseformaadilised graafilised tööd ja Eestis valminud tööd on Saksamaal vähe tuntud.
Programmi lõpetas Rutt Tänav ettekandega Weltést ja teistest persoonidest, kes tegutsesid siinkandis 18. sajandi teisel poolel, kui Põltsamaast kujunes oluline valgustusliikumise keskus.
Sellesse ajavahemikku jääb ka Eesti ajakirjanduse sünd. 1766. aasta hilissügisel hakkas Põltsamaa tohtri Peter Ernst Wilde ja kirikuõpetaja August Wilhelm Hupeli koostöös ilmuma nädalakiri Lühhike Öppetus. Lisaks ajaloole kõnelesid Rutt Tänav ja siinkirjutaja kuulama tulnud huvilistele ka praegusest Põltsamaast ja kutsusid mainzlasi Põltsamaad avastama. Lisaks Gottlieb Weltéle ja tõigale, et mõlemad linnad olid 18. sajandil oma regioonis olulisteks rokokoo ja valgustusajastu keskusteks, ühendab Põltsamaad Mainziga ka veinitööstuse traditsioon. Loodame, et mainzlased leiavad tee Põltsamaale ühel või teisel põhjusel.
Aukartustäratava vanusega Gutenbergi muuseum
Külastasime ka Gutenbergi muuseumi. Johannes Gutenbergi 1450. aastal Mainzis leiutatud trükipress on üks inimkonna suurimatest leiutistest, mis tõi endaga kaasa massikommunikatsiooni tekke. Ühtäkki oli võimalik sõna palju kergema vaevaga levitada. Kadus vajadus käsikirju käsitsi ümber kirjutada.
Mainzi vanalinnas asuvas 4-korruselises Gutenbergi muuseumis saab tutvuda raamatute, ajakirjanduse, paberi, graafika ja teiste trükikunstiga haakuvate valdkondade ajalooga.
Muuseum loodi 1900. aastal. Ühelt poolt teeb muuseumi aukartust äratav vanus asutuse konservatiivseks. Enam kui 100 tegutsemisaasta jooksul on muuseum saanud oma kollektsiooni hulgaliselt ajaloolist trükitehnikat ja hinnalisi trükiseid, mida on korruste viisi külastajatele vaatamiseks välja pandud.
Teisalt pingutab direktori Eva-Maria Hanebutt-Bezi sõnul muuseum selle nimel, et ajaga kaasas käia. Näiteks on muuseumis loodud külastajatele võimalused ise paberi valmistamist, raamatuköitmist ja trükiladumist proovida.
Gutenbergi trükikoja rekonstruktsioon
Muuseumi populaarsemateks vaatamisväärusteks on Gutenbergi trükikoja rekonstruktsioon, kus muuseumigiidid demonstreerivad huvilistele keskaegse trükipressi tööd. Kolasime muuseumis peaaegu terve päeva. Selle eksponaadi juures oli alati palju uudistajaid.
Teine magnet, mis rahvast nagu mesilasi meepoti ligi tõmbas, oli meetripaksuste seintega ja raskete metallist seifiuksega hämar toake. Selles hoolsalt turvatud toas said külastajad imetleda Gutenbergi trükikojas valminud 1300-leheküljelisi massiivseid piibleid, mida on maailmas säilinud loetud eksemplarid.
Seda piiblit peetakse tänini üheks kaunimaks raamatuks. Gutenberg valas piibli trükkimiseks ligi 300 erinevat vormi. Illustraatorid lisasid trükitud raamatusse värvilisi suuri algustähti.
Gutenberg tõestas, et uus teksti taasesitamise viis on esteetiliselt võrdne käsitsi loodud ilukirjaga. Hanebutt-Benz teatas mõningase uhkusega, et selles toas paksu klaasi all lebavad piiblid ja teised uunikumid on kokku väärt üle 30 miljoni euro (470 miljoni krooni). Samas nentis ta murelikumalt, et muuseumil tuleb välja käia ka märkimisväärseid summasid kindlustuseks.
Kes oli kunstnik Gottlieb Welté
Gottlieb Welté sündis ja koolitas end Reini jõe äärses Mainzis ja asus 1770. aastate keskel tööle Frankfurti maastikumaalija Christian Georg Schütz vanema töökotta. Welté oli tuntud eelkõige ofortisti ja maalikunstnikuna. Ta oli valgustusajale omaselt mõtlev ja uuendustele avatud nonkonformistlik kunstnik.
1780. aastatel reisis ta Peterburi kaudu toonasele Põhja-Liivimaale, töötades mitmes mõisas kunstniku ja õpetajana. Maalides pühendas Welté ennast olustikužanri kõrval ka portreele, sakraalsele kunstile ja mütoloogilistele teemadele.
Welté saabus Põltsamaale arvatavasti 1781. aastal ja asus Woldemar Johann von Lauw` teenistusse õukonnakunstnikuna. Hävinud Põltsamaa loss oli ainuke näide kõrgrokokoost Eestis. Welté maalis maastikuvaateid ja portreid ning Põltsamaa lossi interjööri seinamaale. Lisaks töötas kunstnik ka portselanivabrikus. Weltélt pärinevad kuulsad Põltsamaa lossi vaated “Põltsamaa lossi talvine vaade” ja “Maastik Aurora pargiga”.
Hiljem Võisikul Georg von Bocki juures kunstniku ning koduõpetajana töötades maalis Welté Põltsamaa Niguliste kiriku tarvis kaks altarimaali, mis hävisid koos kirikuga 1941. aasta sõjasuvel.
Weltélt pärinevad ka ühed varasemad Eesti talupoegi kujutavad tööd. Viimasel eluaasta veetis Welté Lohu mõisas, kus ta ka veel töötas. Tänaseni on seal säilinud tema allegoorilised seinamaalid.
18. sajandi keskel kulutulena üle Lääne-Euroopa levinud rokokood, mida Eesti Kunstimuuseumi teadustöötaja Anne Untera on nimetanud kunstistiilide õieks, viljeleti Eestis väga vähe. Seetõttu on Welté rokokoo vaimus loomingul eriti väärtuslik koht Eesti 18. sajandi kunstiloos. Tema joonistused ja akvarellmaalid eesti maainimestest on tänaseni tähtsad dokumendid eestlaste elust ja kultuurist 18. sajandil.
Näituse kataloogis avaldatud Anne Untera, Dorothea von Hellermanni ja Norbert Suhri artiklite põhjal koostanud Kadri Suni
Mainz
*Reinimaa-Pfalzi liidumaa, kus on 4 miljonit elanikku, asub Edela-Saksamaal. Liidumaa pealinnas Mainzis elab 200 000 inimest.
*Mainz oli rokokoo keskus Saksamaal, kus õitsesid kõik rokokooajastu kunstiliigid. Praegu on Mainz kuulus Teises maailmasõjas imekombel säilinud rokokoo stiilis kirikute poolest.
*Rooma Impeeriumi ajal 962–1806 oli Mainz oluline usukeskus. Mainzi peapiiskoppidel oli kanda paavsti asemiku roll Alpidest põhja poole jääval impeeriumialal.
*Maailma ajalukku on ühe kuulsama mainzlasena läinud Johannes Gutenberg, trükipressi leiutaja.
*Mainzi teatakse kui üht Saksamaa veinitööstuse keskustest. Mainzis asuvad Saksa Veini Akadeemia, Saksa Veini Instituut ning Saksa Veini Fond. Kuulsamatest veinimarkidest on Mainzi piirkonnast pärit Blue Nun ja Liebfraumilch. Sakslastest veiniasjatundjad ise neid nn supermarketite veine kuigi kõrgelt ei hinda. Mainzi vinoteekides on enam hinnatud Reini jõe piirkonnas kasvavast viinamarjasordist Riesling valmistatud valged veinid ja vahuveinid.
Kasutatud Wikipedia andmeid
KADRI SUNI
