Ehkki mitmehäälset koorilaulu teatakse olevat harrastatud Eestimaal mujalgi märksa varem, kui Põltsamaal laulukoorile alus pandi, on Põltsamaa segakoor siiski teadaolevalt ainus, kelle tegevus on olnud järjepidev ja pole 165 aasta jooksul katkenud. “Ei ole kuigi palju enam neid laulukoore, kes juba enne I üldlaulupidu laulsid ja eesti rahvuse sünnile kaasa elasid, veel vähem on neid, kes veel tänapäeval edasi laulavad. Üks selliseid õnnelikke on Põltsamaa segakoor. Ta on laulnud pauseerimata, see tähendab ? ta on pidevalt tegutsenud. See on erakordne nähtus,” on aastaid tagasi öelnud Põltsamaa segakoori “Heli” kohta helilooja Tuudur Vettik.
Sügavad laulutraditsioonid
Ehkki Põltsamaa segakoori nagu teisigi isetegevuslikke koore Eestimaal kimbutab mure, et uusi ja noori lauljaid tuleb juurde vähe, on siin seni püütud ammuseid traditsioone säilitada ja edasi viia ning seepärast võidaksegi täna taas tähtpäeva puhul kuulajate ette tulla. Sedakorda astutakse üles koos sõpruskooridega Kambjast ja Suure-Jaanist.
Omal ajal siinsele koorile saadetud tervituses on märkinud Miina Härma: “Põltsamaa põues on salapärast jõudu, mis eesti laulule kord ka oma anni andnud”. Seda salapärast jõudu tundub olevat siin erinevatel aegadel ikka jätkunud, sest Põltsamaal on koorilaul alati au sees olnud. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli siin näiteks kaks segakoori ning mees- ja naiskoor. Praegu on aga lisaks “Heli”-koorile veel kaks segakoori – EELK Põltsamaa koguduse koor ja pensionäride segakoor “Leelo”.
Nagu leiab koorivanem Harri Sakjas, kes koori ajaloosse põhjalikumalt süüvinud, võib üks Põltsamaa koorilaulu järjepidevuse võti olla selles, et dirigendid on koori ees ja lauljad kooris pikka aega püsinud. Ajalukku vaadates on koori esimese saja aasta jooksul olnud kokku vaid kolm põhilist ja pikaajalist dirigenti – asutaja Martin Andreas Wilberg, Juhan Mein ja Jaan Peterson-Põldra. Kui siia juurde lisada veel ligemale nelikümmend kaks aastat, kui hilisemal ajal oli koorijuht Heli Martin, siis napilt veerand sajandi jagu jääbki kõikidele teistele.
Väga väike on aegade jooksul olnud ka lauljate liikumine. Palju on olnud naisi ja mehi, kes kooris laulnud koguni viiskümmend aastat ja enam. On praegugi.
Koorilaul on olnud ilmselt üks Põltsamaa sümboleid ja kooskäimine kooriliikmete jaoks seltsielu elamise viise. Lauljaid liidavad aastaid püsinud traditsioonid ja ettevõtmised. Nagu ühised käigud ja väljasõidud, sünnipäevade kombed ja soovilaulud, kooriliikmeks võtmise ja muud tseremooniad. Ega asjata ole välja töötatud oma koori hõbedane teenetemärk, mida antakse välja eriliste teenete eest just nimelt koori seltsielus.
Mõõnad ja tõusulained
Üks Põltsamaa koorilaulu ajaloo käsitlejaid Karl August Hermann, kes ise selles kooris ka aastatel 1864 -1870 laulnud, on leidnud siinse koori algusele tagasi vaadates: “Esiotsa nägi aga ikka lugu nii olevat, et esimene kindel koor Eestis täielise lauluiluga Põltsamaal on kõlanud…”.
Asutaja ja kauaaegse dirigendi Martin Wilbergi eestseismisel loetakse esimest koori taseme märgatavat tõusu alates 1852. aastast, mil hakati laulma solistide ja oreli saatel osi oratooriumidest. Neil aegadel oli Põltsamaa kooril kindlalt üks juhtivaid kohti Eesti koorilaulu arengus.
Mõningase tagasilanguse järel täheldatakse sama sajandi viimasel kümnendil uut tõusu. Anti palju kontserte, millest kutsuti osa võtma ka lähema ja kaugema ümbruskonna koore. Neil aegadel oli Põltsamaal üsna sage külaline Miina Härma, kes siin kontserte andis ning ühtlasi kooriharjutusi läbi viia aitas. Märkimist väärib sinna aega jäänud esimene koht ja loorberipärg 1896. aasta üldlaulupeo võistulaulmisel.
Tähelepanuväärne on olnud koori tegevus Heli Martini ajal. Tema tööd silmas pidades anti koorile 1958. aastal nimeks “Heli”. Aastal 1965, mil peeti koori 125. aastapäeva, oli koori koosseis ka üle aegade kõige arvukam, anti kontsert kultuurimajas ning ühiskontsert seitsme koori osavõtul laululaval. Korraga oli oma laule juhatamas ja kuulamas seitse heliloojat. Koori tegevust hinnati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga, mis oli selle aja kohta väga kõrge tunnustus.
Edasistest aastatest on jäänud esinemised, kontserdid ja kooslaulmised sõpruskooridega. Eriti aga “Heli”-nimeliste kooride kokkutulekud ehk heliaadid, mis moodustas paarikümne aasta jooksul koori ajaloos omamoodi etapi ja millest kõikidel kaasategijatel on väga palju meenutada. Aastatel 1972 ja 1983 oli heliaadi korraldamine Põltsamaa “Heli” hooleks.
Koorielu uut laineharja loetakse 1980. aastast, kui Heli Martini kõrval asusid koori ette kaks noort dirigenti: Tiina Selke-Sommer ja Ülle Ernits. Sellel ajal 140. juubeli tähistamisel teenis koor ka rahvakoori nimetuse. Kümme aastat hiljem anti järjekordse juubeli puhul kaks iseseisvat kontserti ? kirikus ja kultuurimajas.
Tänane päev ning Sirje ja Inge
Praegu on Põltsamaa “Heli”-kooril õnn eksisteerida kultuurikeskuse segakoori tiiva all ning linna heakskiidul. Seetõttu on neil vahest lihtsam kui enamikul Eestimaa kooridel.
Seni on osa võetud kõikidest üldlaulupidudest, maakonna ja kohalikest laulupäevadest. Viimasel kümnel aastal on traditsiooniks laulda advendiajal kirikus, ühiskontserte on peetud Soome Kokemäki linna meeskooriga jne. Koos Heli Martiniga ja pärast tema kooritööst loobumist on peale eespool nimetatute juhatanud koori veel Lilio Võsu, Hille Martin, Meeli Nõmme, Reet Sester. Viimased viisteist aastat on koori ees olnud kindlalt Sirje Georg. Praegu on koos temaga Inge Peters, kes on ühtlasi ise samas kooris pikka aega laulnud ning juhatab segakoori “Leelo”.
Kui näiteks 1962. aastal oli kooris 109 liiget, siis praegu on lauljaid 30 – 35 ümber. Eriti oleks juurde tarvis meeslauljaid. Pole ainult põltsamaalaste mure, et koori keskmine vanus aina tõuseb, et puudu on lihtsamast repertuaarist jne.
Tänased dirigendid, kaks rõõmsameelset ja heatahtlikku naist, ei tea täpselt, mida toob koorile uus sügis. Mõlemad kinnitavad aga, et koori ees seismine pole mitte ainult andmine, vaid ka saamine, sest muidu nad seda tööd ei teeks. Kirjeldamatult hea tunne olevat siis, kui midagi hästi korda läheb ja kui näed, et inimesed silmade särades laulavad ja sellest rõõmu tunnevad.
VAIKE KÄOSAAR
