Novembri keskel kuulutati Pärnus talunike tänuüritusel välja selle aasta parimad talud. Eripreemia „Tõde ja õigus“ pälvis Kuldar Kuld Jõgevamaalt OÜ-st Lalluka. Konkurssi korraldab Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös maaeluministeeriumiga ning parimaid talusid valitakse tänavu juba 27. korda.
„“Tõde ja õigus“ eripreemia vääriliseks on noortalunik, kelle armastus põllutehnika vastu tekkis juba väga varajases eas, mil poiss põlluserval traktoreid piilumas käis. Kuna tööd on palju, siis otsustas ta investeerida tööliste asemel hoopis tehnikasse, et säilitada klassikaline peretalu, kus saab kõik tööd ise ära tehtud. Ta kasvatab mahevilja 300 hektaril ning on hästi läbi mõelnud oma äriplaani ja kursis erinevate suundadega Euroopast, mis mõjutavad tema valikuid,“ seisis tutvustavas tekstis taluliidu kodulehel.
Peretalud on põllumajanduse selgrooks
„Peretalud on Eesti põllumajanduse selgrooks. Arvestades koroonaviirusega põhjustatud kriisi on talutootmise olulisus nüüd veelgi selgemalt välja joonistunud, sest just taludel on kandev roll toidujulgeoleku tagamisel ning üldisemas plaanis kogu maaelu edendamisel.
Eestimaa Talupidajate Keskliit on igal aastal parima talu konkurssiga teadvustanud ja tunnustanud talutootmise olulisust. Auhinnalised kohad parima talu konkursil annavad võitjatele võimaluse silma paista ning ka reaalse konkurentsieelise,“ ütles taluliidu tegevjuht Kerli Ats.
„“Tõe ja õiguse“ eriauhind tänavuselt parima talu konkursilt tuli tegelikult väga suure üllatusena. Tunnustust on alati meeldiv saada ning see annab jõudu ning enesekindlust, et teen õiget asja. Juhindun põhimõttest, et selleks, et vaene olla, ei pea ennast surnuks töötama. Püüan automatiseerida ja lihtsustada oma tööd niipalju kui võimalik ning sättida oma tegemisi nii, et oleks aega nii pere kui sõprade jaoks.
Et põllud oleksid korras ja perel toit laual ning katus peakohal. Soovin ka tulevikus saada hakkama peretaluna. Jalgratast pole mõtet leiutada. Teistes maades tehtud teadusuuringutest tulenev info on kasulik endale teadmiseks võtta. Samuti on otstarbekas kasutada ka välismaal välja töötatud ja läbi proovitud tehnilisi lahendusi,“ tunnistas Kuldar Kuld.
Ühtlasi ütles ta, et tema jaoks on põllumehe amet ühtaegu töö, hobi ja eluviis. „Igasugune tehnika on alati mul silma särama löönud ning alati on soov olnud teada saada, mismoodi mingi asi töötab,“ selgitas Kuldar.
„Tööst vaba aja veedan pisipoega kasvatades ja lähedastega koos olles. Talvel kui on lund, käin lumelauaga sõitmas. Tööst vabadel ilusatel päevadel avastame perega RMK matkaradasid ja sõidame mööda Eestit ringi, et avastada põnevaid kohti,“ rääkis Kuld.
Kogu elu olnud põllumees
Lapsepõlve on Kuldar veetnud Jõgeva vallas Lallo talus Väljaotsa külas. „Esimese põllumajandusega seotud mälestusena oskan välja tuua seda, kui väikse poisina naabrimees traktori peale võttis ning kiirel heinaajal Belarusi tagaaknal mõnus lõunauni sai magatud,“ kirjeldas Kuldar.
„Koolidest käisin läbi põhikooli ja Jõgeva gümnaasiumi. Edasi järgnes kaheksa kuud kaitseväes pioneeripataljonis aega teenides. Sellele järgnesid õpingud Eesti Maaülikoolis tootmistehnika erialal. Täiendan ennast pidevalt erinevate koolituste ja infopäevadega.“
Tema sõnul algas põllumehe tee noores eas. „Väikese poisina käisin tollal ümber kodu põlde harivaid traktoreid uudistamas ja lootsin kaasa sõitma saada. Sel ajal olid masinad teistsugused ning kabiinides väga palju ruumi ei olnud, rääkimata kaassõitja istmest nagu praegu,“ tõdes Kuldar, et eks seepärast ka tihti kaasa sõitma ei võetud.
„Usun, et suuresti seetõttu huvi põllumajandustehnika vastu aina püsis ja püsis. Kui oleksin isu täis saanud sõita, oleksin ehk teise tee valinud, kes seda teab. Kui väike olin, kasvatas isa lambaid. Õrnad mälestused on ka hobusest ja hobusega heina tegemisest. Traktorit isal endal ei olnud, kogu söödatootmine, mida hobusega ei saanud teha, käis teenustööna. Eks esimesed kogemused traktori roolis tulid naabrimeeste juures kivide korjamise ajal. Pandi käik sisse ja näidati suund kätte ning siis ei olnud muud, kui ainult rooli keerata. Ega see teokäigul edasi liikumisel eriline kunst olnud. Kui ma olin umbes 15-aastane, ütles üks talunikust külamees isale, et kui sa traktorit majja ei too, kaotab poiss huvi. 2005. aastal ostiski isa esimese traktori. Sealt mu põllumehe tee pihta hakkas. Et aga isal polnud traktoritega üldse kogemust, siis olin hoopis mina see, kes isa traktoriga sõitma õpetas. Mulle oli see nagu iseenesest külge hakanud.“
Mahetootmine peaks olema trend
Mahetootjana väärtustab Kuldar Kuld keskkonnasõbralikku tootmist ning inimestele ohutu toidu kasvatamist.
„Murelikuks teeb suure osa põllumaade koondumine kinnisvarafirmade kätte ning ehitustegevus põllumaadel. Põllumaa on piiratud ressurss ning sellele tuleks suuremat tähelepanu pöörata. Samuti on kurb kuulda, et ligi kolmandik toodetud toidust raisatakse või jäetakse kasutamata,“ tunnistas põllumees.
2013. aastal pärast ülikooli lõpetamist andis isa firma Kuldarile üle. „Põllupidamisest sai minu töö. Sellest ajast peale olen põhirõhu pannud maheteravilja kasvatamisele. Isa hobiks jäid lambad, kelle kasvatamise lõpetasime 2017. aastal. OÜ Lalluka tegeleb maheteravilja kasvatamisega. Maad on kasutuses 300 hektarit. Aastate jooksul on läbi käinud kõik erinevad tera- ja kaunviljad ning õlikultuurid: rukis, kaer, nisu, oder, tatar, hernes, taliraps. Külvatavad viljad valin vastavalt sellele, millel on suurem nõudlus ja parem hind ning mis mahetootmises sobilikum kasvatada, pöörates samal ajal tähelepanu ka viljavaheldusele. Valdavalt püüan töödega ise hakkama saada,“ selgitas Kuldar.
Masinad teevad ära enamuse töödest
„Masinapark on mul tänapäevane. Kasutusel on kaks traktorit, üks neist GPS-iga juhitav, on veel kombain, erinevad mullaharimismasinad ja kuivati. Kohati tundub, et masinaid on liigagi palju, sest igaüks neist vajab hoolt ja igaühega on vaja tööd teha. Samas ühte masinasse, mis suudab teha mitut asja, mina ei usu,“ selgitas Kuldar, et kui teha, siis tuleb teha korralikult.
„Näiteks aitab GPS-ga juhitav traktor kokku hoida aega ja raha ning väsitab pikkadel tööpäevadel oluliselt vähem. Igaüks kindlasti tänapäeva põllumajandustehnikaga hakkama ei saa, eeldab see siiski natuke enamat kui autosõit punktist A punkti B. Olgu selleks siis haakeriista haakimine, haakeriista seadistamine tööks, teadmised hüdraulika toimimisest ja paljust muust. Oskamatusest ning kogenematusest on võimalik päris lihtsasti midagi ära lõhkuda, mistõttu jääb töö seisma ning remont ei ole kindlasti mitte odav. Masinatega töötamine on pidev õppimine, sest areng on selles vallas väga kiire. Näitena võin tuua mõned aastad tagasi turule ilmunud iPadiga juhitava külviku, mis töötab läbi wifi võrgu.“
ULVI TAMM
