See on põhjapanev alusdokument, mis puudutab kolmandikku Eesti rahvast, kes täna maapiirkonnas elavad. Seepärast on ka laiem mõttevahetus sellel teemal äärmiselt oluline.
Põllumajandustootmisega hõivatud inimeste arv väheneb
Selles kavas oli algselt põllumajandusministeeriumi poolt pandud põhirõhk strateegia kahele esimesele teljele: põllumajanduse konkurentsivõime tõstmisele ja keskkonnameetmetele.
Strateegia kolmandale teljele ehk maainimeste elukvaliteedi tõstmiseks ja maaelu mitmekesistamiseks planeeris minister esialgu ainult 13% kogu vahenditest. Selle peale saatsid paarkümmend üle-eestilist organisatsiooni ühispöördumise Vabariigi Valitsusele, kus nad avaldasid sügavat muret maaelu tuleviku üle ja panid kahtluse alla maaelu jätkusuutlikkuse tervikuna, kui see piisavat tuge ei saa.
Pöördujate mure on igati õigustatud, sest põllumajanduse konkurentsivõime kasvades vabaneb parema tehnoloogia kasutuselevõtu ja efektiivsuse tõusuga järjest rohkem töökohti. Põllumajandustootmisega hõivatud inimeste arv väheneb igal aastal. Inimestele, kes töö põllumajanduses kaotavad, on vaja leida muid elatusallikaid. Selleks ongi arengukavas kolmas telg, mis toetab maaelu laiemat arengut ja mitmekesistamist.
Tänu avalikule survele ja Reformierakonna vastuseisule valitsuses õnnestus maaelu arengu vahendeid tõsta 13%-lt 21%-ni, aga Põllumajandusministeerium tegi ka siin numbritega väikese kübaratriki, sest kohaliku omaalgatuse ehk LEADER-meede neelab 21% st suure osa ära.
Seega on tasakaalustatud maaelu areng siiski vaeslapse osas. Abi tuleb hakata otsima ka teistest fondidest. Nagu viimased aastad on näidanud, läheb lõviosa maaelu toetustest siiski põllumajanduslike suurtootjate taskusse. Kahtlemata tuleb kindlustada ka nende konkurentsivõimet, aga see ei saa tulla ülejäänud maarahva elukvaliteedi arvelt, kes põllumajandusega ei tegele.
Põllumajandusministeerium Maaeluministeeriumiks
Vastutust maaelu laiema arengu eest püütakse nagu kuuma kakku veeretada eri ministeeriumide vahel. Häda ongi selles, et tegelikult ei vastuta täna keegi. Et põllumajandusministeerium kureerib täna kogu Eesti maaelu arengut, on umbes sama, kui ?okolaaditsehh juhiks tervet kommivabrikut.
Põllumajandusministeeriumi aeg on ümber ja ministeeriumi uksed kallis Tallinna vanalinnas tuleks kinni panna! Selle asemel tuleks see reorganiseerida Maaeluministeeriumiks ja taas avada maarahvale kergemini ligipääsetavas kohas.
Ka Riigikogus on maaelukomisjon, mis tegeleb maaelu küsimustega laiemalt, mitte ainult kitsalt põllumajandusteemadega. Ei ole mingit takistust, et ka täitevvõimu tasandil ei võiks samasugust valdkondade jaotust olla. See ei tähenda pelgalt nime vahetust, vaid ka sisulist muudatust ja vastutusvaldkondade ümberkorraldamist.
Täna on meil kentsakas olukord, kus maapiirkonnas elab kolmandik Eesti rahvast, aga ministeeriumi rõhuasetus on mineviku vaimus endiselt põllumajandusel, millega on hõivatud vaevalt 4% elanikkonnast. On täiesti selge, et ilma maaelu laiemale arengule keskendumata on raske rõhuasetusi muuta.
Ei oleks midagi katki, kui proua Ester Tuiksoo hakkaks esimese naisena kandma väärikat ametinimetust ? maaeluminister. Maaeluministeeriumi vastutusalasse peaksid kuuluma loomulikult ka maaelu lahutamatuks osaks olevad põllumajandus- kalandus- ja toiduteemad, aga võib-olla enamgi.
See, et meil maaelu valdkonna eest otsene ministeriaalne vastutaja puudub, on ka üheks põhjuseks, miks paljud organisatsioonid leiavad, et poliitika on suurtootjate keskne. Maaelu kui terviku nägemine aitaks prioriteete tasakaalustada ja annaks maaelupoliitikale uue sisu. Kolmandik Eesti rahvast, kes täna maapiirkonnas elab, vajab kindlustunnet tuleviku ees. Eesti maaelupoliitika omakorda vajab tasakaalustatud tulevikuvaadet.
Regionaalne tasakaalustatus
Riigikogu infotunnis pakkus endine põllumajandusminister Jaanus Marrandi välja, et siis võiks ju ka linnaeluministeerium olla. Tema seisukoht oli pehmelt öeldes asjakohatu, sest selle analoogia põhjal võiks ju ka Riigikogus olla vaid kaks komisjoni: maaelu- ja linnaelukomisjon.
Pigem tuleks mõelda regionaalministeeriumi liitmisele maaeluministeeriumi alla, sest regionaalne tasakaalustatus on ka üks maaelu suurimaid võtmeküsimusi. Maaeluministeeriumi loomine on lõpuks ka sümboolne samm, kui tahame ajaga kaasas käia ja Eesti maaelus uue lehekülje pöörata.
IMRE SOOÄÄR,
Riigikogu maaelukomisjoni liige,
Reformierakond
