Põllumajandushuvilisest neiust vallavanemaks ja kultuurijuhiks

Aili Soolepast kui Pajusi valla aktiivsest külaelu eestvedajast on meie lehe veergudel aeg-ajalt ikka juttu olnud. Miks see tegus naine just Pajusi kanti jäi ja mida kõike ta oma pika elu jooksul teha on jõudnud, sellest jutustas ta eelmisel kuul pikemalt Pajusi rahvamajas oma töökabinetis.

Aili Soolepp nägi ilmavalgust 1943. aastal Tartumaal Peipsi äärses Nina külas. Teadagi olid siis segased ajad ja nende perelgi oli oht sattuda küüditavate hulka. Kuigi ülejäänud pere sellest pääses, võeti Aili isa ometi kinni ja saadeti kaugele Siberisse, kusjuures tegelikku väljasaatmise põhjust ei nimetatud. Küllap ihuti Aili isa peale hammast eelkõige seetõttu, et ta pidas kokkuostupunkti, kus müüdi kala ja liha.  

Karm Siberi teekond lahutas vanemad

“Isa tuli küll pärast Stalini surma koju tagasi, kuid närvid olid tal siis täitsa läbi. Seetõttu asus isa elama hoopis oma õe juurde Tallinna ja ema jäigi kolme lapsega,” rääkis Aili Soolep.

Peres kasvas veel kaks tütart, õed on Ailist vanemad. Tegelikult elas pere alguses suures elumajas, kuid selle põletasid venelased 1941. aastal maha ja Aili selles majas elada ei saanudki. Õnneks oli perel olemas ka suur saun, kus oli võimalik elada. Just seal Aili lapsepõlveaastad möödusidki. Varasest noorusest mäletab Aili õdedega koos mängitud mänge, karjas käimist ja lõputuid koduseid töid.

“Ega ema üksi jõudnud kõiki töid ära teha ja meil, lastel, tuli talle juba maast-madalast abiks olla. Emal tuli ka kolhoosis tööl käia,” jutustas Aili. Lõbusama seigana on talle meelde jäänud üks isa valmistatud käruga tehtud “kiirlaskumine”, kus ta keldrimäest alla tuhisedes oma kleidi ära lõhkus.  

Koolitee kodust kaugel

Kooliteed alustas Aili Soolepp 1950. aastal kodust kaugel Mustvee linnas. Seal elas Aili vanaema ja seal elasid kooli ajal ka Aili õed. Aktiivse tüdrukuna lõi Aili kaasa nii laulu- kui tantsuringis. Paremini sobis talle rõngastega võimlemine ning nende numbritega tuli tal sageli ka esineda.

“Mustvee koolis mind väga hoiti. Ilmselt seetõttu, et minust viis aastat vanem õde oli seal juba autoriteet,” jutustas Aili. Tegelikult oli kodule lähemal Alatskivi kool, ent ilmselt pidas Aili ema nelja kilomeetri pikkust kooliteed Aili kui kasvult väikese tüdruku jaoks liialt pikaks. Hiljem jõudis Aili siiski ka Alatskivi koolis käia.

Seejärel vahetas pere elukohta — koliti Jõgevamaale Maardla külla. Aili asus siis õppima Voore seitsmeklassilisse kooli. Voore koolis oli Aili aktiivne sporditüdruk, üle kõige meeldis talle suusatamine.

“Iga kord olid mul suusavõistlustelt tulles jalad villis. Sain sellepärast ema käest riieldagi ning ta soovitas mul enam mitte võistlema minna. Kus mina siis sellist juttu kuulda võtsin. Kuuenda klassi tüdrukuna sain endale jalgratta ja sellega oli uhke koolis käia,” meenutas Aili.

Voore koolis õppis Ailiga samal ajal ka Mati Unt. “Temast sai  kirjanik, kuid samas mäletan, et seitsmenda klassi lõpetamisel aitasin mina tal kirjandit kirjutada,” on kooliõel meeles. 

Huvitus põllumajandusest

Pärast Voore seitsmeklassilise kooli lõpetamist asus Aili Soolepp õppima Antsla sovhoostehnikumi. “Minul on Antsla koolist väga ilusad mälestused. Mulle meeldis põllumajandus ja see kajastus ka mu õpitulemustes. Sain Antslas õppides kõrgendatud stipendiumi. Kui koolikaaslased said 18 rubla kuus, siis minu stipp oli 25 rubla,” meenutas Aili tehnikumiaastaid. Sageli võeti Aili aktiivse noore inimesena kaasa oma kooli tutvustavatele üritustele.

Antslast suunati Aili Soolepp koos kuue koolikaaslasega tööle Paide rajooni. Aili jäi silma tollase “Kiire” kolhoosi agronoomile ja nii ta sinna brigadirina tööle sattus. Kuigi Ailil  kõikvõimalikud load mootorsõidukite juhtimiseks olemas olid, ei saanud ta kolhoosist ametiautot. Vahel sai ta vajalikeks sõitudeks kasutada esimehe villist. Kolhoosisisese transpordivahendina kasutati hoopis hobuseid. Hiljem anti Ailile ringiliikumiseks abimootoriga jalgratas.

Pärast seitset tööaastat kolhoosis “Kiir” leidis Aili, et aeg on oma elu muuta. 

Pajusi tõi ellu muutused

Just sellel ajal otsiti brigadiri Pajusi kolhoosi. Kolhoosi esimees Peeter Merilainen kutsuski Aili Soolepa Pajusisse. Seal tutvus Aili oma tulevase kaasa Urmasega, kes töötas toona kolhoosi töökoja juhatajana. Aili ja Urmase kooselu sai ametliku alguse 1970. aastal. Juba järgmisel aastal sündis Soolepa perre esimene poeg Kaido, kellest tänaseks on saanud Pajusi valla autojuht. Tollel ajal polnud võimalik pikalt lapsepuhkusel olla. Õnneks leidis noor pere endale lapsehoidja ja nii võis Aili rahulikult oma tööpostile naasta.

Vahepeal oli pere saanud korraliku kolmetoalise korteri  Loopre külas valminud elumajas. Siis pääses nooruke Aili  Pajusi kolhoosi dispetšeri ametisse. Tollel ajal oli see uhke amet, sest seal asus ju majandi “süda” koos tollase raadiosidekeskusega. Aili mäletas, kuidas kord temalt kui dispetšerilt küsiti, kas oleks juba paras aeg hakata heina kokku panema. “Kust mina dispetšeriruumis istudes seda võisin teada,”  muigas ta.  

Ajal, mil Aili Pajusis dispetšerina töötas, lahkus ametist Pajusi külanõukogu esimees. Küllap oli noort aktiivset naist märgatud ja Aili kutsuti parteikomiteesse, kus tal paluti hakata külanõukogu esimehe ülesandeid täitma.

“Ei teadnud ma külanõukogu tööst ööd ega ilma,” tunnistas ta. Pärast pikka kaalumist otsustas ta tookord pakkumise siiski vastu võtta.

Oli 1975. aasta 13. veebruar, mil Aili Pajusi külanõukogu esimehena tööle asus. “Ega ma seal alguses midagi teha osanud. Õnneks oli külanõukogus ametis väga tubli sekretär Helju Vilt, kes mulle uue ameti selgeks õpetas,” meenutas ta.

1978. aastal täienes aga Sooleppade pere kaksikute poistega, kes said nimeks Mait ja Marko. Praegu töötab Marko Põltsamaa Päästekomandos ja Mait Kosel logistikakeskuse peaspetsialistina.  

Kaitses Kardiorus Pajusi valla arengukava

Väga huvitavaks tööperioodiks kujunes Ailile aeg, kui külanõukogud valdadeks ümber tehti.  Esimese sammuna tuli koostada tulevase valla arengukava. Sellel hetkel ei teadnud keegi, mida arengukava endast  üldse kujutab. Eeskuju otsiti siis nii maakonnast kui mujalt Eestistki.

Aili Soolepal on hästi meeles, kuidas nad 1991. aasta sügisel arengukava Kadriorgu Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile esitama läksid. Tookord kuulus Kadriorus käinud seltskonna hulka ka mitmeid teisi Põltsamaa piirkonna inimesi. Juhtus aga nii, et esimesena anti sõna Ailile.

“Ei olnud seal hullu midagi. Saime päris kenasti hakkama,” meenutas naine üht olulisemat ametialast sündmust oma elust. Valla tiitel anti Pajusile 1991. aasta 12. detsembril. Nii sai Aili Soolepast esimene Pajusi vallavanem.

Kui  Pajusi vallavolikogu 1993. aastal toimunud kohalike omavalitsuste valimise järel vallavanemat valima asus, sai  Aili Soolepp ühe hääle vähem kui Jaan Sutt. Vallavolikokku  ta tookord ei kandideerinud ja jäigi  seejärel mõnda aega valla tegemistest eemale. Pajusi valla territooriumil tegutses siis osaühing Laud, mille juht ametist lahkus. Jälle oli Aili Soolepp see inimene, kes üles leiti ja kellele tehti ettepanek “peata” jäänud osaühingu juhtimine üle võtta. Alates 1994. aasta suvest saigi Aili Soolepast OÜ Laud juhataja. Puiduga tegeleva firma juhtimisega paralleelselt  jäi tema õlule ka Põltsamaal tegutseva toidukaupluse töö korraldamine.  

Firmajuhist kultuurijuhiks

Alles järgmistel kohalikel valimistel 1996. aastal kandideeris Aili vallavolikokku ja sellest ajast alates on ta Pajusi valla elu korraldamise juures tagasi.

Tollane vallavanem Heldur Lääne palus Ailit, et ta hakkaks tegelema Pajusi rahvamaja majandusasjadega. Ametlikult vormistati Aili Soolepp rahvamaja juhatajaks 30. jaanuaril 2006. Tema eestvedamisel käivitus Pajusis mõisapäevade traditsioon. Aastal 2000 loodi Pajusis oma külaselts ja sealgi on Aili üks eestvedajaid — ainukese naisena  seitsme mehe hulgas.

“Mul on juba viis lapselast. Vahel tundub küll minu kui mitmekordse vanaema jaoks aeg niikaugel olevat, et ehk aitab rahvamaja ja külaasjadega tegelemisest. Samas olen terve elu inimestega suhelnud ja koju nelja seina vahele, ainult oma pere probleemide keskele jäädes ei oskaks ma oma eluga midagi peale hakata. Tahan ikka jätkata Pajusi rahva ja külaseltsi inimeste seas oma tegevust seniks, kuni jaksu jätkub ja vaim veel ajaga sammu suudab pidada,” lubas aktiivne pajusilane.   

AILI SOOLEPA CV

*Sündis Tartumaal Peipsi ääres Nina külas 1943. aastal pere kolmanda tütrena

*Kooliteed alustas 1950. aastal Mustvees

*Õppinud on ka Alatskivi koolis

*Kui pere Maardla külla kolis, asus Aili õppima Voore kooli, kus lõpetas seitse klassi

*Asus õppima Antsla sovhoostehnikumi

*Pärast kooli lõpetamist töötas seitse aastat Järvamaal “Kiire” kolhoosis

*Seejärel asus ametisse Pajusis

*1973. aasta veebruarist Pajusi külanõukogu esimees

*Abiellus 1970. aastal, peres kolm poega

*Oli esimene Pajusi vallavanem

*Vahepeal juhatas puiduettevõtet ja tegeles kaubandusega

*Vallavolikogu liige 1996. aastast

*2000. aastast Pajusi külaseltsi eestvedajate hulgas

*Pajusi kultuurijuht 2006. aastast

*Pälvis tiitli Sädeinimene 2009

*Tänukiri Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuselt 2011

i

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus