Eesti põllumajanduse üheks tugevamaks märgusõnaks 2006. aastal oli maaelu arengukava koostamine ja sellega kaasnenud arutelud. Kuidas neid diskussioone kommenteeriksite ja kuidas vastav arengukava tulevikus Eesti põllumajandustootmist reaalselt mõjutama hakkab?
“Maaelu arengukava ümber on ajakirjanduses olnud piisavalt elav arutelu. Kohati tundus, et vaidlused hakkavad koguni rusikatega vehkimiseks muutuma, kusjuures ei saadagi alati aru, kelle pihta hoope jagada tahetakse. Minu arvates tasuks aga hoopis tõhusamalt otsida ühiselt lahendusi nendele probleemidele, mis põllumajanduses olulised nii suur- kui ka väiketootjatele. Üksmeelt ja kokkuhoidmist on rohkem tarvis ka põhjusel, et põllumeeste arv on iga aastaga vähenenud ja väga mitmed on otsustanud traditsioonilise põllumajandustootmisega lõpparve teha. Tervikuna on aga arengukaval põllumajandustootmise ja maaelu tuleviku kujundamisel märkimisväärne roll. “
Kas Jõgevamaa põllumajanduse arengus võib võrreldes tendentsidega Eestis tervikuna välja tuua ka midagi erilist?
“Rõõmustavaks on kahtlemata üldise põllumajanduskultuuri paranemine. Kui Jõgevamaa, samuti Järvamaa ja Lääne-Virumaa erinevates paikades ringi sõita, siis silm lausa puhkab nendel haritud põldudel. Üha vähem jääb kohti, kus orashein ja muu umbrohi lokkavad. Samuti teeb head meelt, et riigi abiga kaasajastatakse kogu riigis põllumajandustehnikat. See tagab ühtlasi normaalsed töötingimused praktilise töö tegijatele. Teretulnud on ka alternatiivsete tehnoloogiate kasutuselevõtmine. Nii levib kiiresti minimeeritud maaharimise süsteem, kus osaliselt loobutakse traditsioonilisest künnist.”
Kuidas võiks aga iseloomustada piimandussektorit, kust suurem jagu põllumajandusettevõtteid põhilise tulu saab?
“Piimatoodang on tänavu sedavõrd tublisti tõusnud, et arvatavasti neljas või viies maakonnas ületab aasta keskmine 7000 kilogrammi. Võimalik, et ka Jõgevamaa on tugevamate piimatootmismaakondade hulgas või väga lähedal nende tasemele. Igatahes häbenemiseks meil põhjust pole. “
Päris rahul pole põllumees piima hinnaga vist kunagi. Kas tänased hinnad on aga enam-vähem vastuvõetavad?
“Siin peaksime olema realistid ja tunnistama, et piima hind märkimisväärselt ei tõuse ning jääb vähemalt lähiajal alla 4 krooni. Selle tõsiasjaga peavad arvestama kõik, kes tahavad piimandussektoris edasi tegutseda. Mõistagi peab piimatootmisega kaasnema hea müügi- ja mänedzeritöö. Arusaamatu tundub aga see, miks piimatoodete hinnad on suurtes toidukauplustes sedavõrd madalad.”
Millistest põllumajandusspetsialistidest on Eestis praegu kõige rohkem puudus?
“Häid spetsialiste otsitakse ikka tikutulega taga. Professionaalsete spetsialistide puudus annab ennast tunda juba aastakümneid. Veelgi teravam kui spetsialistide puudus on üldine tööjõu defitsiit, mis annab tunda mitte ainult põllumajanduses, vaid kogu majanduselus. Mind kui põllumajandusettevõtjat teeb ärevaks ka palgaralli, mille on esile kutsunud ennekõike ehitussektor. Kui üks väljaõppimata ehitusmees julgeb tänapäeval küsida tunnitasuks 100 krooni, siis kuidas peab oma palkasid arvestades sellele reageerima haridustöötaja, meditsiinitöötaja, omavalitsusametnik ning ka põllumajandusspetsialist? Nende palgatase on oluliselt madalam. Oskustööliste väärtustamine on meil väga ühele poole kaldu. “
Mida uut toob Eesti põllumajandusellu aasta 2007.
“Üha aktuaalsemaks muutub piimakvoodiküsimus. 1. aprillist algab uus kvoodiaasta. Asi on selles, et meil on Euroopa Liiduga kokku lepitud oma tootmiskvoot ehk kogus, kui palju piima võime turule paisata. Tõenäoliselt vabariigi kvoot tuleval aastal täidetakse, mis toob kvoodi ületajatele kaasa sanktsioonid ehk trahvid. Põllumehed peavad ka kaaluma, kas vastava kvoodi juures on mõttekas tootmist laiendada, ehitada uut lauta jne. Järgmisel aastal selginevad need asjad üsnagi oluliselt.
Heaks uudiseks on mõistagi, et põllumehele avaneb uus toetuste pakett ja jälle hakkab raha liikuma, mida saadakse nii Eesti riigilt kui ka Euroopa Liidust. “
Teatavasti jagab raha endiselt PRIA, kas me saaksime läbi ka ilma selle ametkonnata?
“Loomulikult on PRIA vajalik asutus. Me ei pea bürokraatiat kartma ja vihkama. Nii Eesti kui ka kogu Euroopa Liidu maksumaksjad tahavad väga selgelt teada, kas nende raha jaotakse ja kasutakse eesmärgipäraselt ja kas selle saab sihtgrupp, kellele see mõeldud on. Alati on inimesi, kes püüavad endale raha pettuse teel saada.”
Kuidas suhtub põllumees Eesti maksupoliitikasse?
“Meidki rõõmustab, et üksikisiku tulumaksu määr väheneb järgmisel aastal 22 protsendile. Nii jääb tööinimese taskusse natuke rohkem raha. Kui aga kasum peaks maksustatama tulumaksuga, siis küll ei tea, mis kõik juhtuda võib. Ettevõte peab olema kasumlik, et olla atraktiivne ka pankadele.”
Kas Eesti põllumajandus vajaks rohkem liberaalsemat, ettevõtjakeskset suhtumist või enam riigipoolset sekkumist sellesse valdkonda?
“Minu arvates on seda liberaalsust liigagi palju olnud, sest ega me oma turgu pole tahtnud kuigi hästi kaitsta. Sellises olukorras, kus tegutseme ühisel Euroopa turul, on väga oluline ka konkurentsivõime ja olles realist, tuleb tunnistada, et kõige konkurentsivõimelisem on suurtootmine, kuigi Eestis on ja jääb oma koht ka talupidamisele kui elulaadile. Väiketootmist idealiseerida pole aga mõtet.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab ühiskond tähelepanu pöörama sellele, kui loodushoidlik ja keskkonnateadlik on põllumees. Eesti on põllumajanduses rakendavate keskkonnanõuete suhtes lati päris kõrgele tõstnud, mis on loomulikult positiivne. Riik peab aga leppima sellega, et põllumeest tuleb jätkuvalt toetada, et ta neid nõudeid täita saab. ”
JAAN LUKAS
