No põlluks oma haritavat maalapikest nimetades ma liialdan – see kujutab endast neljateist vagu ja kõige enam on need 30 meetri pikkused. Sügisel on seal sellepärast hea, et kui saak koristatud, ei ole oluline enam seal üht põhiaktsiooni, rohimist, teha. Lillepeenraid, mille ainus ülesanne on olla ilus, neid tuleb ju külmadeni rohida? Sibula vaod on kattumas võõrkakra ühtlase, vatise rohelusega ja las neil olla hea. Aedoa vaod oma kõrge lopsakusega – see on ainus kultuur, mis iialgi ei ikaldu. Olgu kuiv või vihmane suvi, uba kasvab ikka, vähemalt mul on niisugune kogemus.
Varsti saavad needki vaod lagedaks ‒ toredad on need viljad, mille valmimisaeg on lühem. Augusti lõpul ennustati juba öökülma, aga mul õues paprikad ja tomatid alles õitsesid! Ja jahedaga ei kasva kabatšokid enam ning viinamarjad ei pruugi söömisküpseks saada. Vähemalt kardan seda…
Punapeete ei saa ma juba aastaid kasvatatud, isegi kui pealsed kasvavad ilusad, siis alla tulevad nii pisikesed peedid, et pudenevad korvisilmast välja. Püüan varem seemned mulda saada, aga see ka ei aita. Kahtlustan juba, kas nende aretustöö suunaks ei ole võetud maa-aluse osa mõõtude vähendamine. See oli naljaks öeldud, küllap jätab minu hoolitsus soovida, näiteks väetamine. Herned on juba päris krõbisevaks üleni muutunud, tuleb ära poetada, kui veel midagi hiirtest järele on jäänud… Aga hiirtega kokkupuuted on viimasel ajal olematud, kas on abiks siinkandis näha olnud raudkullid või on nende pieteeditase tõusnud. Et tunnustavad eraomandit. Eks kassegi leidu, ja neid on erinevaid. Keegi pidi mõneks päevaks kodunt ära olema, jättis kõutsi naabri hoolde. No ei näe see naaber toda kassi kõigi nende päevade jooksul, on mures, et saab süüdistuse kassi kadumise pärast, et hoolimatu või nii. Aga nii kui peremehed saabusid, oli kass platsis. Ööloom, oli tõenäoselt elatanud end hiirtest, päeval kuskil redutanud. Teine tuttav leiab, et tema küll ei saa aru, et kass on ööloom – tema kassike magab täpselt sama pika une tema voodi kõrval kui ta isegi. Tean vegetaarlasi, kes loomseid produkte ei söö, aga neil mure ‒ pakkusid, et keegi võtaks kassipoja pidamisele. Sööb putru, kartulit, leiba… Kas kõik harjutamise asi. Olen lugenud, et kassid on siiski loomtoidulisemad kui koerad…
Jaanipäeva paiku külvasin musta rõigast, neist paistab midagi tulema, vähemalt õitsema pole puhkenud, siis on lootust. Peale selle külvasin uudiskultuure, mille suhtes olin lohakas ega sildistanud. Arvasin, et kui mullast välja kasvavad, küll siis ära määran või saan kelleltki nõu. Kahjuks ei saanud ma nende tuvastamisega hakkama, paar uut taime tunduvad olema ristõielised, sest nüüd on neil õitest kõdrad kasvanud. Küll püüdsin nuputada, et millist taime osa ‒ lehte, vart, õit, juurt või vilja – sobiks söögiks kasutada, aga iseenda tarkusega (käisime vaatamas “Säärast mulki”) ei mõelnudki välja. Mida siit õppida ‒ kui katsetad, pead olema korralik ja teada olevad andmed säilitama. Mitmel pool uhkeldavad pruuniks tõmbuvad tillid, võtan alati nende seemet, las valmivad. Kuigi isekülv on tagatud, aga kuskile ikka külvan ka. Peale peiulillede, hostade, astilbede, hortensiate, mets-seaherne õitsevad kõige kirkamalt daaliad, mille niigi säraval punasel õisikul viibis korraga kaks värvikat päevaliblikat ‒ päeva-paabusilm ja admiral. Neid korraga ühel õiel pildistada ei õnnestunud, sest minu sammude peale läksid lendu. Pärast panin kaamera hääletu peale ja võtsin kummikud jalast, siis sain pildistada vaid admirali… Sinised mesiohakad on paksult mesilasi täis, nende pealt saab näha, et kõik mesilinnud pole siiski surma saanud.
Nad ööbivadki neil, et hommikul, kui külmarammestus möödub, kohe jätkata eelmise päeva tööd… Aga minu ainsa kõrge ja harunenud päevalillega juhtus küll midagi ootamatut ja kurba, sest ühel hetkel oli ta kõvasti kreenis ja toetus teistele taimedele. Viimase tormi töö. Tuul võib ju puudki juurtega maast välja sikutada ja ümber ajada, päevalilledega pole mul seda seni juhtunud, kuigi kunagi kasvas neid terve vaotäis. Pikkuse ja lopsakuse ühishind.
Aasal pani mind imestama, et sel suvel ei märganud ma, millal seal naistepunad õitsesid, ometi pidid nad seda tegema. Igal suvel olen neid õisi korjanud, ka omaenda traditsioonides tuleb ette erroreid. Ega keegi teine ei oska ka seda selgitada… Metsas just äsja käisin, esimest korda, kui mitte arvestada reisil olles Uulu majutusasutuse tagusest männikust korjatud paari pohlapeotäit. Küll seal punetas neist! Minu lähimas võsas, kus rajad üha enam kasvavad puittaimede vitsu täis, leidub ka troopikametsa mõõtu haavahiiglasi, on kunagine seenterikkus kadunud. Ometi on puud kõrgemaks kasvanud, neile on ju seeni vaja, kuhu nad jäid? Või lihtsalt ei suvatse viljakehi kasvatada? No männiriisikaid sain, tavapärasest paigast, aga osa oli liigsetest vihmasadudest kas lödid või hallitanud…
EHA NÕMM
