Poliitiline kultuur on olemuselt aeglaselt muutuv nähtus. Ka Eesti poliitiline kultuur muutub vastavalt sellele, kuidas muutuvad ühiskonnas domineerivad ning poliitilist elu mõjutavad hoiakud, kombed, traditsioonid jne.
Kodanikuühiskonna roll
Üheks faktoriks on kodanikuühiskonna areng, millega suureneb kodanike kaasamine ja osalemine riigi ühiskondlikus ja poliitilises elus. Positiivseid näiteid võib tuua juba üsna hiljutisest minevikust: oktoobrikuised presidendivalimised, “roheliste” esiletõus, üha sagedamini toimuvad meeleavaldused, piketid jne. Seega võib väita, et poliitiline eliit peab edaspidi üha rohkem arvestama avaliku arvamusega. Eliit ei saa enam eeldada, et igaüks jääb “oma liistude juurde? ehk poliitikud teevad poliitikat, kultuuritegelased kultuuri ning massid tegelevad oma individuaalse heaolu parandamisega. Loodetavasti viib kodanikuühiskonna areng mingi aja pärast ka valimisaktiivsuse tõusuni.
Väärtushinnangute mõju
Muutuvad väärtushinnangud. Majandusliku edukuse kõrval muutuvad olulisteks nn pehmed sotsiaalsed väärtused. Üha rohkem inimesi hakkab lisaks isiklikule heaolule mõtlema ka sellele, kas ja kuidas saavad hakkama ühiskonna nõrgemad liikmed, kas kiire majanduskasv ei tule mitte meie tervise ja keskkonna arvelt, kas propageeritud õhuke riik ei muutu ohuks riigi sisejulgeolekule jne. Nende väärtuste esilekerkimist võib täheldada juba alanud valimiskampaanias. Selle põhjuseks ühiskonnast tulenev surve, mille teatud erakonnad on “üles korjanud” (?Õnn ei peitu rahas?). Teatud sissetulekute taseme juures on inimesed valmis pigem ohverdama paar protsenti tulumaksu riigi heaks kui leppima sellega, et lastele ei jätku enam koolides õpetajaid, kahaneb arstiabi kättesaadavus ning tuletõrje sõidab varsti ainult tasu eest kohale.
Naabermaade eeskuju
Poliitilist kultuuri iseloomustab see, milline käitumine on ühiskonnas aktsepteeritav ja milline mitte. Eriti puudutab see suhtumist poliitilisse ja majanduseliiti. Kindlasti on siinjuures oluline Euroopa Liidu mõju.
Teave teistes Euroopa riikides (eelkõige Põhjamaades) kehtivatest tavadest on üldsusele kättesaadav ning paratamatult võrreldakse Eesti sündmusi naaberriikides toimuvaga. Selle tulemusena on ootused eliidi käitumise suhtes muutunud. Ministrite tagasiastumist, mitte ainult omaenda väära käitumise tõttu, vaid ka probleemide korral oma valitsemisalas, oleme Eestis juba näinud. Majanduseliit ei ole veel mõistnud, millest tuleneb avalikkuse tauniv suhtumine mitmetesse skandaalidesse. Ärimehed peavad seda ikka veel kadeduseks, konkurentide ja ajakirjanduse vandenõuks vms.
Eesti ühiskonnas on alanud muutused, mis juba mõjutavad poliitilist kultuuri, ilma et peaks ellu viima mingeid kavakindlaid reforme. Eriti oluline on Euroopa Liidu liikmesriikide, eriti Põhjamaade mõju. Nendega tuntakse Eestis kõige suuremat kultuurilist lähedust, neist võetakse eeskuju (siinjuures pean silmas ühiskonda laiemalt, mitte niivõrd poliitilist eliiti). Võrdluses näiteks Prantsusmaa või Itaalia poliitilise kultuuri teatud aspektidega oleksid erinevused Eestiga ilmselt mõnevõrra väiksemad. Põhjamaade poliitilise kultuuri erinevate tahkude võrdlemine Eestis toimuvaga mõjutab suurel määral Eesti ühiskonna, sh. ka poliitilise kultuuri arengut.
Silja Lehtpuu,
TÜ Euroopa Kolledzi magistrand
