Ainult nii oskan ma nimetada seda sotsiaaldemokraatide korraldatud komejanti, mis praegu toimub Rahvaliidu algatatud intressipuhkuse idee ümber.
Vaid kaks kuud tagasi, 20. novembril oli Riigikogus teisel lugemisel 2008. aasta riigieelarve muutmise seadus, millele Rahvaliidu fraktsioon esitas muudatusettepaneku: eraldada 150 miljonit krooni kodulaenu intressipuhkuse võimaldamiseks. Muudatusettepanekut toetas 27 saadikut ja vastu oli 37 – koalitsiooni teerull töötas taas vankumatult!
Kui nüüd meie head ideed enda omana tormiliselt kiitvad sotsid oleksid vajutanud rohelist nuppu, oleks seaduseelnõu vastu võetud ja intressipuhkuse taotlemine peredele juba reaalsus. Eriti kurb on see, et kui novembris oli veel olemas selge koht, kust selle ettepaneku katteks raha võtta, siis nüüd on asi juba keerulisem. Praegu saab kasutada argumenti, et tahaks küll, aga raha ei ole, ja seda ei mäleta enam keegi, et alles mõni kuu tagasi oleks hea tahtmise korral saanud idee suhteliselt valutult ellu viia. Jätkunuks vaid kindlameelsust ja reaalset tahet.
Ometi on mul hea meel, et meie idee elab edasi. Tegelikult ei ole ju vahet, kelle eestvõttel see lõpuks rakendatud saab, kuid mingisugune eneseväärikus oleks siiski ka poliitikas tervitatav. Lihtsalt napakalt naljakas on lugeda Rummi arvamuslugusid, kus ta väidab, et Eesti riik peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise tõttu ajutiselt eluasemelaenuga hätta jäänud, sest ka tema oli üks nendest, kes selle ettepaneku hääletusel vajutas punast nuppu.
Juba 2008. aasta suvel käis meie erakonna majandustoimkonna liige, ettevõtja Andres Ergma selle mõtte välja, ja just nimelt temale tuleks selle eest olla tänulik. Rahvaliit on arutanud seda mõtet erinevate finantsinstitutsioonidega ja 16. detsembril kutsusime kokku ümarlaua, kus lisaks Rahvaliidu inimestele osalesid Eesti Omanike Keskliit, SA Kredex, tööturuamet ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Sinna olid kutsutud kõik parlamendierakonnad ning kohal olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Keskerakonna, Eestimaa Roheliste ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad. Ainsana jäid tulemata Reformierakonna tegelased, kelle valijatel muidugi mingeid rahamuresid pole.
Praegu tuleb tõepoolest tunnustada inimesi, kes seda ideed toetavad, kuid ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et Riigikogus tembeldasid võimuerakonnad selle mõtte üdini populistlikuks ja ettekandja populistiks. Padupopulismiks võiks nimetada seda, kui keegi tahaks hakata inimeste eest laenu kinni maksma, kuid intressipuhkuse näol oleks sisuliselt tegu laenuga, mitte otsetoetusega. Eluasemelaenu intressipuhkus on mõeldud töökohakaotusest tingitud ajutiste makseraskuste leevendamiseks. Majanduslanguse tingimustes uue töökoha leidmise aeg pikeneb, seega on oluline, et sel ajal annab riik peredele intressi tasumiseks laenu, mis hiljem tuleb tagasi maksta. Nii hoiame inimesi SMS-laenu orjusse langemast ja väldime hilisemaid miljarditesse ulatuvaid sotsiaaltoetusi.
Rahvaliidu ettepaneku kohaselt saaksid toetust pered, kelle ülalpidamisel on vähemalt üks kuni 18-aastane laps või kuni 26-aastane õppiv noor. Eeltingimuseks on panga positiivne otsus maksepuhkuse võimaldamise kohta. Kredex tasub laenuvõtja eest pangale kuni 12 kuu intressimaksed ning pärast maksepuhkuse lõppu saab need summad tagasi koos sellelt arvestatud miinimumintressiga. Siinkohal on küll kohatu rääkida populismist, sest riigi kohus on aidata raskustesse sattunud peredel nende kodu alles hoida. Selline kohustus tuleneb otseselt Eesti põhiseadusest, sest perekond on riigi ja rahva püsimajäämise eeldus. Ja kui erakondadel on tõepoolest tahtmine seda kohust täita, siis tuleb seda ka sirge seljaga teha. Mitte hääletada ühel päeval nii, nagu partei käsib, ja järgmisel päeval rääkida, et küll tahaks teisiti teha.
KAJAR LEMBER, Rahvaliidu aseesimees
