Üritades veidi igapäevapoliitikast irduda ja proovides toimuvat kõrvalt vaadata, tundub see tõepoolest üha tragikoomilisem. Traagiline on tõsiasi, et pealesunnitud parteistumine või parteivahetus põhjustab kümnete vallajuhtide ja riigiametnike jaoks ju tegelikkuses häbi, vääritustunnet ja konflikti oma minaga. Nendele, kes suudavad survele vastu seista, tähendab see aga suure tõenäosusega töökohakaotust. Koomiline on toimuva juures agarate sunniviisil parteistajate enda entusiasm “oma asja? ajamisel, kes ei mõista, et sellise meetodiga tegutseda on samaväärne kui tassida vett sõelal. Hea küll, mõistkem (see on midagi muud kui aktsepteering!) Villu Reiljani lühiajalist paanilist võitlust oma partei eksistentsi nimel, mille eeldus on tema arvates Arnold Rüütli valimine presidendiks, kuid isegi tema peaks ju mõistma, et sellise metoodika kasutamine on võrreldav püksi tegemisega. Alguses on soe, aga pärast….On ju selge, et inimestel on siiski südametunnistus olemas ning nad ei vaiki igavesti ning samuti ei vannu nad hinges lõpuni ka kõige ahvatlevamate kingitustega külalistele truudust.
Poliitilise kultuuri(tuse) probleem
Olles pikemat aega erakonna peasekretär olnud, ei taha ma jätta endast kuidagi võltspaatoslikku muljet, justkui Eesti poliitikas poleks varem erakondadesse meelitamist toimunud ja justkui teised parteid pole tegelenud tugevate tegijate meelitamisega oma ridadesse. Loomulikult on poliitikas oma konkurentsikeskkond ja edutegurid, kuid küsimus on meetodites ja kultuurilises nivoos, millega asja ajada. Nähtamatu joon, mis aga eristab inimeste kutsumisel üheselt kultuurseid vahendeid ebakultuursetest, jookseb sealt, kus ühed arvavad, et minu, sinu ja teiste maksumaksjate raha on nagu suur abstraktne suitsuvorst, millega võib vallajuhte oma ridadesse meelitada nii, nagu omal ajal kuuldavasti täitevkomiteest autoostuluba või suvila suuremaks ehitamise luba välja meelitati. Jõuame tõdemuseni, et sundpolitiseerimise probleem on paratamatu osa terviklikust poliitilisest kultuuritusest. See on samavõrdne teise Eestis lokkava kultuurituse ? liikluskultuuritusega. Kui ikka mastaapne hulk kahtlasi tegelasi ületab kiirust ja sõidab punase tulega foori alt läbi, siis on see sügavalt juurdunud rullnoklus. Samasugune rullnoklus ja jõmmimentaliteet vaatab meile vastu poliitikas. On aga ka päris selge paraku, et nii nagu liiklusjõmluse peatamiseks ei ole sanktsioonidest palju kasu, ei aita need palju kaasa ka poliitikas. Nii seisab Res Publica valitsuse poolt sisse viidud sundpolitiseerimise kriminaliseerimise säte täna seaduses pigem ajaloolise tõsiasja kui praktilist väärtust omava nähtusena.
Kodanikujulgus kui ainus relv
Nii nagu Peeter Oja tõi liikluskultuurituse teema varakevadel ?okiteraapiat kasutades avalikkuse fookusesse, nii ei näe ma ka poliitilise kultuuri parandamisel väga palju muid relvi peale julgete kodanike julguse rääkida asjadest õigete nimedega. Sel nädalal andis selleks eeskuju teenekas riigiametnik Ülle Aaskivi, kes parlamendi ees esinedes ütles südamelt midagi, mille osas temaga ühtis valdav enamus Eesti rahvast. Mööngem, et see nõuab tõelist kodanikujulgust ja ei ole lihtne. Sest tänane võimunomenklatuur annab signaale inimeste ahistamisest nende veendumuste pärast juba pea iga päev. Kui mõtleme piinlikule saagale Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsleri ja keskerakondlasest ministri vahel ning Kodakondsus-ja Migratsiooniameti ametnikule, kes julges avaldada Sirbis küllalt neutraalselt ja sealjuures intellektuaalselt arvamust presidendivalimiste kohta. Kõike ülaltoodut arvesse võttes tahaks julgustada omavalitsusjuhte üle Eesti, kellest nüüd paljud pärast lõppenud KeRA poolt korraldatud parlamendi mõnitusvooru satuvad kahtlemata poliitilise surve alla, säilitama kainet meelt ja selget mõistust. Liikluses näiteks ei lõpe pidev kiiruseületamine ja punase tule alt läbipõrutamine reeglina hästi.
Ott Lumi,
Isamaa ja Res Publica Liidu kaaspeasekretär
