Pärast Juhan Partsi valitsuse kukkumist asuti Keskerakonna, Rahvaliidu ja Reformierakonna vahel uut võimuliitu kokku panema. Teadlikult jäeti toona koalitsioonilepingust välja presidendivalimistega seonduv. Seda põhjusel, et kõigil osapooltel olid erinevad seisukohad. Seetõttu lepiti kokku, et igal erakonnal on õigus jääda oma arvamuse ja oma kandidaadi juurde. Nii sündiski ja peab ütlema, et igapäevast riigi valitsemist see küsimus päris pikka aega ei seganud. Kõigil oli teada, et Reiljani-partei soovis Arnold Rüütli jätkamist. Keskmehed ja -naised aga otsisid hoolega uut presidenti, sama tegid ka “oravad”. Ainult et ringi vaadati erinevate kandidaatide seas. Juhtuski siis nii, et kõik parlamendierakonnad hakkasid üksteise võidu presidendikandidaate esitama. Kuigi avaliku arvamuse seisukohalt oli Edgar Savisaar üks soositumaid kandidaate, Keskerakond teda välja ei käinud. See oli teistele erakondadele kaheselt mõistetav märk: kas keskpartei ei võta neid valimisi tõsiselt või kardab, et ülejäänud erakonnad teevad Savisaarele n-ö kambaka ja arvavad ta kiiresti nimekirjast välja. Umbes nagu juhtus Peeter Tulvistega.
Tänaseks on siis juhtunud kaks võrdväärset üllatust. Kõigepealt, et Eesti paremerakonnad ja sotsiaaldemokraadid on hetkeks oma poliitilised erimeelsused maha matnud ja asunud üheskoos Toomas Hendrik Ilvese selja taha. Ja teiseks on Keskerakond sõlminud Rahvaliiduga kirjaliku koostööleppe ning üheskoos nähakse riigipeana taas Arnold Rüütlit. Viimane uudis oli seda üllatavam, et alles suvehakul rääkisid mitmed keskpartei juhtpoliitikud Toompeal päris avalikult, et saagu Kadriorgu ükskõik kes, aga mitte Rüütel. Mis või kes võib selle meelemuutuse taga olla?
Eesti riigivalitsemine on niimoodi üles ehitatud, et presidendi suvast ei sõltu, kes saab meil järgmiseks peaministriks. President peab küll ametlikult esimesena selle isiku nime välja käima, kuid päris valitsusjuhiks saamine nõuab hoopis parlamendis vähemalt 51 saadiku poolthäält. Ja kui Riigikogus toetust ei tule, peab president nimetama uue peaministri kandidaadi. Seega, kui Edgar Savisaar tahab saada meil järgmiseks peaministriks, peaks tema erakond selle nimel kuni Riigikogu valimisteni jätkuvalt ise tööd tegema. Mitte aga mehkeldama Rahvaliiduga, kellega on neil suhteliselt sarnane valijakontingent. Või nagu üks USA senaator ütles: et saada valimisvõit, tuleb enda poole meelitada mitte naaberpartei poliitikud, vaid nende valijad.
Kellele on president kõige olulisem?
Kui aga mõelda veidi laiemalt kui ühed Riigikogu valimised, võib KERA koostöölepe olla Keskerakonna poolt aluseks millelegi hoopis laiemale. Täpsemalt võib see endaga edasiselt kaasa tuua kahe partei ühinemise. Arvestades, et Rahvaliit omab arvukale liikmeskonnale vaatamata nõrgemaid kohapealseid struktuure ja pole harjunud kõrgemalt poolt tuleva distsipliini ja vahetu juhtimisega, võiks seda ka nimetada ühe erakonna allaneelamiseks teise poolt. Muuseas, siis oleks Edgar Savisaarele ka viie aasta pärast tee valimiskogu kaudu presidendiameti juurde igati sillutatud, sest Rüütel ju ise enam kolmandat hooaega kandideerida ei saaks.
Reiljani partei liidrid muidugi nii kaugele ette ei vaata. Neile on poliitiliselt oluline, et presidenti seostataks eelkõige järgmise aasta märtsis toimuva Riigikogu valimise ajaks Rahvaliiduga. Otsekui mõnda tunnuslauset. Tundub, et Rahvaliit ongi eelkõige hallipäise riigipea kaudu jätnud seni kõige tugevama jälje Eesti poliitilisele maastikule. Juurde võime veel lisada Weroli ja Teraviljasalvega seotud skandaalid ning teadmise, et Euroopa põllumajandustoetuste ja meie keskkonnarahade jagamisel on neil ka veel käsi kõvasti sees.
Võib arvata, et kui järgmise Riigikogu valimise järel mahuks uude koalitsiooni näiteks Rahvaliit üksi ja ilma Keskerakonnata, oleksid nad ka selleks valmis. Kasvõi koostööleppe katkestamise hinnaga.
Vaekauss on vist kaldu
Aga kõik mõtted ei pruugi täide minna, mis erakonnajuhtidel meeles mõlguvad. Seda teades ongi arusaadav, miks Keskerakond ja Rahvaliit keelasid Riigikogus oma fraktsioonide liikmeil valimissedelite väljavõtmise. Enam pole saladus, et kahe fraktsiooni peale oli siis kokku 5-6 rahvasaadikut, kes oleksid võinud anda ka oma poolthääle Riigikogus üles seatud presidendikandidaatidele. Mitte kui oma erakonna reeturid, vaid kui südametunnistuse ja iseseisva mõtlemisoskusega rahvaasemikud. Nii ütles mulle üks rahvaliidu fraktsiooni liige, et ta soovib, et meie praegune president jääks auväärsena rahva mällu, mitte ei muutuks valimiskogu sundhääletuse tagajärjel järgneva viie aasta jooksul jõuetuks zombiks. Tean ka keskerakondlasi, kes ei pidanud õigeks, et algul kritiseeriti erakonnas hoolega Rüütlit ja otsiti talle asendajat ning siis käskis äkki Savisaar hakata kõigil praegust riigipead toetama. Niisugust äkilist meelemuutust olevat raske toetada.
Igal juhul on 23. septembril valimiskogus oodata põnevat heitlust, kus presidendi salajasest valimisest ei saa kõrvale jääda enam ükski. Kui võidab Rüütel, võib kindel olla, et Rahvaliidu kui presidendipartei renomee hakkab pikemas perspektiivis langema. Võidu võtab sellest aga eelkõige siis Savisaar. Kui Ilvese toetajad suudavad oma vägesid kindlamini koondada, on meil oodata uut presidenti. Siis kaotab KERA leping mõtte ja kõik on nagu varem. Ainult et Rahvaliit on Keskerakonnale teene võlgu. Ja seegi variant peaks Edgar Savisaarele sobima.
Väino Linde
Riigikogu õiguskomisjoni esimees,
Eesti Reformierakond
