Täna alustab tööd Riigikogu uus koosseis. Parlamenti valitud „rahva teenritest” teevad väärikad rahvaesindajad riigimehelikkus, ausus, eetilisus, pühendumine ja muudki mõneti paatoslikult kõlavad omadused. Kindlasti on aga poliitikutöös väga teretulnud omaduseks huumorimeel.
Huumoril ja demokraatial on tegelikult üks ja sama algkodu. Nimelt Vana-Kreekas tunti huumorimeditsiini, mis põhines arvamusel, et on olemas vedelik, mis hoiab kõiki teisi kehavedelikke tasakaalus. Sellist käsitlust võib võtta ka sümboolselt. Nimelt inimene, kellel piisav huumorimeel, oskab paremini hoida tasakaalus oma psüühikat. Nii ennast kui ka kaasinimesi asjatute pingete eest kaitsta, olukordi reaalselt ja kaine mõistusega hinnata.
Tööl Riigikogus, valitsuses ja teistes valitsusasutustes, kui seda vastutustundeliselt ja kogu hingega teha, tekib paratamatult närvipinget, mis võib kergesti viia väsimuse, masenduse ja tüdimuseni. Hea huumorimeel võimaldab seda negatiivset aga vältida.
Taasiseseisvunud Eestis on rahvas Riigikogusse valinud mitmeidki humoriste, satiirikuid ja koomilise andega näitlejaid. Eesti Kongressi ja Riigikogu VII ja VIII koosseisu kuulus Priit Aimla.
Kahel korral valiti Riigikogusse dirigent ja muusik Tarmo Leinatamm, keda mäletatakse hästi kui Kreisiraadio koomikut.
Tugevad mõistavad nalja
Tugeva annuse tervislikku huumorit on Eesti poliitikaellu toonud naljalembeline arst Viktor Vassiljev. Äsja töö lõpetanud Riigikogu koosseisu kuulus ka koomikuandega näitleja Madis Milling, kes Valdurina tuntuks saanud Maie ja Valduri lugudes ning mänginud mitmes Vana-Baskini Teatri etenduses.
Praeguses Riigikogus esindab Jõgeva- ja Tartumaad ka Raivo Tamm (näitlejana Raivo E. Tamm), kes on üks hiljutisi Oskar Lutsu huumoripreemia laureaate. Kindlasti võtab ta kaitseliitlasena riigitööd sõjameheliku tõsidusega, kuid usutavasti jääb püsima ka naljasoon.
Ehk võiks uus töönädal Riigikogus alata sellega, et järgemööda räägib iga liige ühe anekdoodi. Kõlab küll absurdselt, kuid arvestades aprilli kui naljakuud, on see mõttesähvatus ehk lubatud.
Mõnedki Eesti poliitikud on huumori kohta ka klassikaks saanud mõtteid välja öelnud.
„Inimene on tõesti looduse kroon. Loomad oskavad naerda üksnes rõõmust, inimene ka vihast ja kurjusest.”
Sellise tsitaadi leiab lehelt www.tsitaat.com ja üllatus, üllatus, ütlejaks on Mart Helme, üks võtmeisikutest tänases Eesti poliitikas.
Küllap talub arenenud huumorimeelega poliitik paremini kohtumisi rahvaga, ei lase ennast välja viia ebameeldivast küsimusest või repliigist.
Tugevad isiksused poliitikas on alati nalja hinnata osanud. President Lennart Meri kutsus oma ametiaja viimasele Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtule näitleja Egon Nuteri, kes kehastas riigipead mitmes Vanalinna Stuudio estraadietenduses („Prügikast”) ja teisteski sketšides.
Tallinnna linnapea ja Eesti Keskerakonna toonane esimees Edgar Savisaar kutsus lõunasöögile teda saates „Su nägu kõlab tuttavalt” parodeerinud Lauri Liivi.
Anekdoote igal ajastul
Üldist huumori- ja satiiripilti rikastab seegi, mida naljakat loovad poliitikast ja poliitikutest kutselised satiirikud ja humoristid ning ka rahvasuu. Häid näiteid leiab ajaloost. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil olid poliitilised naljad vägagi teravad, kohati musta huumori valdkonda kuuluvad. Viimase näiteks võib tuua küsimust „Miks kutsuti Poska nii ruttu maa pealt ära?”
Ja vastus oli, et taevariik tunnistas Eesti Vabariiki de jure ja de facto ning Poskast sai Eesti Vabariigi saadik suure Jumala trooni juures.
Anekdootidesse on jõudnud ka selle aja Riigikogu. Siinkohal neist üks nali.
„Siis kui Lattik (poliitika, hariduse ja usutegelane Jaan Lattik – toim) oli Riigikogus ja ajas kristliku erakonna poliitikat, tahtsid sotsid teda nöögata ja üks neist küsis Lattikult: „Mis ütleb üheteistkümnes käsk?” Lattik vastanud kohe: „Sina, sots, pea suu kinni!”
Karmust naljakunsti tõi ka 1934. aasta riigipööre. Küsimusele, miks ajaleht Vaba Maa suleti, anti vastus, et pealkiri ei vastanud enam tänapäeva nõuetele.
Kui koolimaja seinal olid kolm pilti – Kristus ristil, Päts ja Laidoner – ja kooliõpetaja küsis, kes need on, vastanud õpilane: „Keskel on Kristus ning teised kaks on röövlid.”
Samas toonis anekdoot on kõlanud ka Nõukogude okupatsiooni perioodil, kus vaimsete hälvetega õpilaste koolis õppiv Juku ütles NLKP Keskkomitee poliitbüroo liikmete fotosid nähes, et piltidel on kooli esimene lend.
Tulles tagasi tänapäeva, on tunne, et inimesed vajaksid professionaalselt tehtud poliitilisest huumorist ja satiirist inspireeritud teleseriaali. Ehk tasuks taaselustada kunagi Eesti Televisioonis ja Kanal 2 eetris olnud „Pehmed ja karvased”.
Kahtlemata saaks uued vahvad nukud, mis meenutaksid isa ja poega Mart ja Martin Helmet. Siim Kallase sarnane nukk tuleks vaid üles äratada. Tema kõrvale tasuks aga luua noorema põlvkonna naispoliitik Kaja.
Poliitikat ja nalja on kokku viinud küllap ka kõik Oskar Lutsu huumoripreemia laureaadid. Siinkohal on paslik meenutada, et järjekordne Lutsu naljaauhind antakse kätte 7. aprillil Urmas Lennukile ja küllap on veel võimalik panustada ka preemiasumma suurusesse.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
