Põleng, mis paneb mõtlema rahvusliku kultuuripärandi hoidmisele

  1. 15. aprill 2019 võidakse tulevasse Eesti ajalooraamatusse kirjutada päevana, mil peaministrikandidaat Kaja Kallas ei saanud Riigikogu koosseisu enamuselt volitusi valitsuse moodustamiseks. Küllap hakatakse seda daatumit aga nii Eestis, Euroopas kui ka kogu maailmas ennekõike mäletama seoses Pariisi Jumalaema kiriku põlemisega – tragöödiaga kultuuri ja kristliku religiooni vastu.

Häving, millele tuletõrjujad küll suutsid lõpuks piiri panna, jätab kristlaste hinge eriti tugeva jälje põhjusel, et toimus ülestõusmispühade eelse vaikse nädala alguses. Sündmuse üle kurvastavad aga miljardid inimesed kogu maailmas. Kindlasti on nende hulgas neidki, kes kirikus jumalateenistusel kordagi käinud pole.

UNESCO maailmakultuuri pärandisse kuuluvat Pariisi Jumalaema kirikut (Notre-Dame de Paris) on nimelt peetud maailma arhitektuuri üheks sümboliks, suurteoseks inimloomingus. Kirikut on nimetatud igavikulisuse sümboliks, mõistuse templiks ja selles tajutud kaheksasaja viiekümne aastase ajaloo järjepidevust, vastupidavust sõdadele ja revolutsioonidele.

Rasked hetked õpetavad

Kahtlemata on Pariisi Jumalaema kirikule tohutult tuntust toonud romaan „Jumalaema kirik Pariisis”, mille kirjutamist alustas Victor Hugo 1829. aastal. Muide, ka toona oli selle pühakoja saatus kaalul, arutati võimalusi üsnagi unustusse jäänud kiriku senisest asukohast mujale viimiseks või ümberehitamiseks. Hugo ülistas ja väärtustas oma raamatus gooti arhitektuuri ja andis nii olulise panuse ka uus-gootika kujunemisele.

Halvad uudised panevad sageli tegutsema kultuuri väärtustavad head inimesed. Prantsusmaa president Emmanuel Macron kuulutas, et Pariisi Jumalaema kirik taastatakse. Kohe algas ülemaailmne annetuskampaania. Teisipäeva õhtuks oli kiriku taastamiseks annetatud üle 700 miljoni euro. Kindlasti tuleb rohkesti annetusraha ka Eestist.

Ka Eestimaa tunneb ju tulekahjusid, milles hävinud arhitektuuripärleid koos suure hulga teaduse ja kultuurivaraga.

  1. veebruaril 1956. aastal põles Tartus Riiamäel toonane Eesti Põllumajanduse Akadeemia peahoone. 21. detsembril 1965 Tartu Ülikooli peahoone. 28. septembril 1978 põles Vanemuise väike maja ja 1982. aasta sügisel Tallinnas Niguliste kirik.

Terve rida tulekahjusid on toimunud Eesti Vabaõhumuuseumis, kus näiteks 1969. aastal hävis haldushoone, 1984 Sassi-Jaani rehielamu, 1987 Kolga talu ja 1991 Hiiumaalt toodud rändav püügimaja. Mitme tulekahju põhjuseks Vabaõhumuuseumis on peetud süütamist. Ametlikku kinnitust pole need oletused siiski leidnud.

Tänases Jõgeva vallas põles 1986. aastal Kuremaa loss. Kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate algul süüdati mitmeid põllumajandushooneid, mis hävitas suure osa rahvuslikust põllumajanduskultuurist.

Suuremale või väiksemale linnale, alevikule, külale oleks kodukandikiriku, kultuuri- või koolimaja hävimine tulekahjus sama masendav löök kui Pariisi Jumalaema kiriku tulekahju Prantsusmaale ja kogu maailmale. Ainult uudis ei pruugi jõuda globaalsesse massikommunikatsiooni. Kogukonda võib sellest aga jääda mälestus sajanditeks.

Tarvis on hoolivust

Tulekahju vältimiseks on võimalik mõndagi ära teha.

„Nii nagu praegu kahtlustakse Jumalaema kiriku põlengu põhjusena renoveerimistöid, on ka Eestis ajaloolisi või väärtuslikke hooneid süttinud hooletu remonditöö tõttu,” avaldas 16. aprilli Postimehes arvamust Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu. Ta toob ka näite, kus 2003. aastal tekkis Eesti Draamateatris tulekahju metallilõikurist lendu läinud sädeme tõttu.

Mõtlema paneb ka Tammearu väljaütlemine, et Pariisi Jumalaema kiriku tulekahju kustutas 500 tuletõrjujat, mis tema sõnul on sama suur arv kui Eestis ööpäevas valves olevaid kutselisi ja vabatahtlikke6 tuletõrjujaid kokku.

Võimalik, et tundub aabitsatõdedega targutamisega, kuid hoone kaitstus tule vastu sõltub ohutusnõuetele järgimisest selle ehitamisel ja ka hiljem. See eeldab hoolivust ja peremehetunnet.

Kunagist Tartu Ülikooli tulekahju uurinud toonane uurija ja tänane õigusteadlane professor Ando Leps on ajakirjas Kultuur ja Elu selle sündmusega seonduvalt kirjutanud, et Tartu Ülikooli rektor Johan Kõpp alustas iga tööpäeva ülikooli olulisemate objektide ülevaatamisega.

JAAN LUKAS, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus