“Kui seda lund ees ei oleks!” õhkavad autoroolis olijad klassikut parafraseerides, kui ligi paarimeetrine vall teeristil vaatevälja olematuks ahendab. Ka veetorusid kägistav ja automootoreid köhima ajav pakane ei jäänud tänavu tulemata.
Unistus valgetest jõuludest täitus sada ja üks protsenti, võisid tõdeda need, kes pühadelaupäeval kalmudele küünlaid süütama sumpasid. Aastatagune kogemus oli kasuks tulnud, sestap nägi kalmistuväravast sisenejate käes lisaks kuusekestele-pärjakestele ja küünlapakkidele ka harju ja koguni lumelabidaid. Sellele vaatamata tuli ette juhuseid, kus kallite kalmu lumevaiba alt ei leitudki või lõppes enne küünlatooja rühkimisjaks. Nii olid mõnel pool jõuluõhtul tulesäras ka kalmuaedade müüripealsed, kuhu süüdati need küünlad, mis õigele platsile ei jõudnud. Imekaunis lahendus seegi.
Jalge alt kokku kühveldatud lumi kippus kohati elumajade esimese korruse aknaid varjutama, sahkadega tekitatud mäed saavutasid hiigelmõõtmed. Lastel lõbu ja lusti laialt!
Talvekuu
9. jaanuari sula tõi õuedesse arvukalt lumememmesid ja kindlusi, koopaid ja kõiksugu tuntud ja tundmatute loomade skulptuure.
“Tere!” kostis kord sinises hämaruses … kusagilt justkui jalge alt peenike hääleke, kui rõdule pesu riputasin (???). Ei olnudki tegemist lumeinimese ega kodukäijaga, hoopis pisikesed piigad olid endale maja kõrvale kuuskede alla hiiglaslikku lumekuhja mängukodu rajanud!
Härmapäevi on meil juba detsembrist saati üsna tublisti ette tulnud ja vanarahvas väidab, et see suvist äikest ennustab. Päikesega olid lood märksa napimad veel jaanuariski. Aga kui ta kuu lõpupäevadel pärast pikemaid sulailmu jääkristallides ja härmas puud-põõsad mõneks tunnikski särama lõi, tundis inimloom end kõrge ja eresinise taeva all kui kõrvust tõstetuna.
Lumeluuki ei unustanud taevataat kohati millegipärast isegi pakasega kinni tõmmata, seda kraami puistati iga ilmaga, vahe oli vaid helveste suuruses.
“Bauhofis polnud ei Fiscars’i lumelabidat ega –roopi, ostsin hoopis lindude söögimaja,” raporteeris perepea, kui tuisk jaanuaris kaks päeva kestnud oli, ikka ja jälle lumelisa ja sellele järgnevat sula ennustati. Mis teha, järelikult tuli maakoju katuseid päästma minna käepäraste vahenditega ehk vineerist lumelabida ja improviseeritud roobiga — raske küll, aga see-eest oma ja odav! Sest juba mõnda aega kukkus iga kaunis räitsakas taevast otse südamele, tekitades sinna vähehaaval kopsaka murekoorma.
Et sel talvel ka lompides pladistada ja kiilasjääl kakerdada oleme saanud, hakkas kohati pea meetrine kasukas ilma külmenedes ka inimest kandma ja jaanuari lõpus polnud lumeretk enam nii ränk kui esimene käik uue aasta esimestel päevadel.
Jaanuaris ei kandnud aga lumekoorik veel sõralisi, nii ei olnudki kitsejälgi hoonete ümbruses märgata, sest varju andvate metsatukkade ja eluhoonete vahele jääb igas suunas paar kilomeetrit lagedat põldu. Küll oli aga reinuvader ennast majapidamises vabalt tundnud: tema jälgi oli nii maja akende all ja keldri ukse ees kui aidatrepil.
Isehakanud koduloomad kährikud on praegu aga ilmselt saja-aastase enelaheki all sügavas unes.
Peaaegu-kodulinnud ehk varblased ja mitut seltsi tihased käitusid suhteliselt vaoshoitult. Toidutoojate saabudes anti sellekohane sõnum nokast nokka edasi ja jäädi heki varjus omavahel vaikselt juteldes ootama, millal tühi terakauss taas täidetakse ja harvad külalised tuldud teed lähevad.
Küünlakuu
Paari esimese nädala leebed ilmad ja päikesepaiste viisid mõtted lähenevale kevadele. Vanarahvaski on märganud, et veebruaris jookseb talve teine silm juba hoolega vett. Majapidamises taas ringi uitama hakanud ämblikud õhutasid lootust, et ehk ongi suurema kütmisega selleks hooajaks asi ühel pool. Ka Jõgeva jääpurikafestivali külastanud Rapla Liisu lubas ilma pehmenemist ja vaid mõnesentimeetrist lumelisa. Kuid võta näpust — sõbrapäevast võttis külmakatel taas tuurid üles ja siis me alles saime näha, mis veebruaril varuks!
Õnneks ei ole soe tuba halvanud inimeste empaatiavõimet: ostukorvides on ikka muu kauba kõrval näha linnutoidupakke ja unustatud pole ka metsaelanikke. Kusjuures eriti metsanotsud kaotavad suures kitsikuses igasuguse tagasihoidlikkuse ja lasevad end heategijatel vaat et sügada. “Tegelikult ei suuda ma selle nähtuse üle eriti rõõmustada,” tunnistas hiljuti üks kartulikasvataja…
Aga ennustamine on tegelikult üks tore meelelahutus, eriti siis, kui selle paikapidavus tõesti vaid taevastest jõududest sõltub. Seda, kui madalale elavhõbe kraadiklaasis talve jooksul langeb, ennustatakse mitmel pool lausa organiseeritult. Tänavu võiks ju korraldada ka ennustusvõistluse, millal maa lumevaibast täielikult vabaneb. Tean peret, kus praegu näiteks selle peale irvamisi kihla veetakse, millal sulab lagedale sügisel õue ununenud koerakauss.
Ühe suguvõsa kroonikaraamatus on kirjas, et ligemale kolmesaja aasta eest oli krõbe talv siitkandist nii visa taanduma, et veel juulikuus heinamaal jääd leidus…
Jääb vaid loota, et meil seekord nii kehvasti ei lähe.
i
KAIE NÕLVAK
