Kohtumised Rasmus Maasinguga on muutunud üheks osaks paljudest minu seiklustest Voore külas. Tema ema Evelyni ja isa Hannest teavad ning tunnevad selles piirkonnas paljud kui ettevõtlikke, andekaid ja kuldsete kätega inimesi. Poiss ise on küll alles 12-aastane, kuid oma elus on ta jõudnud juba paljude asjadega tõsiselt tegeleda. Ja alati ei ole need tegemised saadud alguse vanemate eeskujust.
Esiteks oled Sa kalamees?
Kala olen püüdnud juba arvan kolmandast eluaastast ja see tegevus meeldib mulle väga. Kalal hakkasin käima koos isaga ja tema käest olen saanud ka kõik alusteadmised ja tarkused, mida saagi kätte saamiseks vaja läheb.
Merel pole püüdmas veel käinud, küll aga Peipsi järvel ja mitmetel jõgedel. Kõige rohkem meeldib mulle käia Emajõest koha püüdmas. See ei ole nii, et viskad suvalises kohas õnge vette ja tuleb, vaid seal on kindlad kohad ja neid peab teadma.
Kalapüügi juures ei ole minu jaoks kõige tähtsam saagi kätte saamine, vaid kogu põnev tegevus ise. Alustades juba sellest, et teed ise landi kodus valmis. Samuti on meie peres nii, et kes püüab, see ka puhastab ja valmistab. Võin öelda, et kala fileerimise sain selgeks juba 6-aastaselt.
Kaladest olen kätte saanud palju erinevaid ja kõigi püüdmiseks on omad nipid, erinevad söödad ja teinekord läheb vaja ka parajalt jõudu. Eriti, kui tegemist on haugiga. Oleme isaga saanud kätte umbes kaheksakilose haugi ja tore oleks, kui ka kümnekilone kunagi otsa tuleks.
Kutseliseks kaluriks ma saada ei tahaks, kuid hobina jääb see kindlasti üheks esimestest.
Mis on siis praegu tähtsam hobi?
Arvan, et see on jahindus. Umbes aasta tagasi hakkas Voorel noortekas tegutsema loodus- ja jahindusring. Sealt osa võttes tutvusin juhendaja Tõnu Sepaga ja nii on alguse saanud minu suur huvi jahinduse vastu.
Minu peres jahimehi pole, kuid minu vanemad on mind alati kõige toetanud ja kaasa aidanud.
Väike huvi mul juba oli, aga nüüd on tulnud väga hea võimalus kogu asja õppida ja teadmisi koguda. Iga kord, kui ringis midagi ette võtame, siis õpin uut juurde. Ja seda ei tee me ainult teoorias, vaid ikka looduses. Mul on hea meel käia Tõnuga koos jahis ja oma kogutud teadmisi ka proovile panna.
Olen käinud nii põdra- kui ka koprajahis ja kui valida, siis eelistan ikka viimast. See on põnev ja aeganõudev ettevõtmine ja nõuab palju kannatust, ka parajalt füüsilist jõudu, kui on vaja kraavi lahti kaevata või kopratammi maha lõhkuda. Samamoodi põnev on kindlasti ka mägra-, kähriku- ja rebasejaht. Nemadki elavad urgudes ja vajavad edukaks jahiks palju pühendumist.
Olen kopraliha söönud ja proovisime oma vanaema Edaga mõned nädalad tagasi kopramaksast pasteeti teha.
Ja muidugi on selleks urujahiks vaja korralikke jahikoeri. Praegu on nendeks Tõnu koerad, kuid tulevikus tahan kindlasti ka endale oma jahikoera. Praegu elab meie peres kass Karla ja ma ei ole kindel, kas tema oleks nõus koera võtmisega. Muidugi ei tea, kui võtta kutsikas ja nad äkki hakkavad hästi läbi saama. See oleks päris tore. Hea koer on jahis väga tähtis.
Praegu peate koos sõpradega fotojahti?
Panime koos juhendaja Tõnu ja sõprade Tristani ning Andrega üles rajakaamera. See on olnud lahe tegemine ja viimaseks tulemuseks on olnud väga head pildid ilvesest, kes vaatab ligidalt ja otse meie kaamerasse. Ilves on loom, keda looduses tihti ei märkagi, kuigi ta võib ligidal olla. Jahiringis õppisimegi looduses lahtiste silmadega ringi käima ja loomade jäetud jälgi ja märke märkama.
Omaette tegemine on ka videote alla laadimine. Et meie kaamera on praegu mägraurgude juures, siis oleks tore ka teda kaameras näha ja olen mõelnud, et hirve nägemine oleks lahe. Aga seda ehk kunagi tulevikus ja kuskil mujal. Ja jahil käiminegi ei ole minu jaoks ainult selleks, et looma kätte saada, vaid kogu tegemine on põnev.
Toiduga ongi seotud Sinu uus tegemine – piparkoogid?
Mulle meeldib ennast kogu aeg tegevuses hoida, siis ei ole aega igavust tunda. Maal elades muidugi ei ole selleks võimalusigi. Alati on midagi teha, lisaks koolis käimisele, mis mulle ka meeldib, sest õppimine ja õpetajad on lahedad.
Et jõulud on tulemas ja need mulle meeldivad, siis lasingi isal poest õiged asjad osta ja tegin proovi teha piparkoogitainas otsast lõpuni ise. Õppisin ja vaatasin õpetust internetist ja kui ema koju tuli, siis oli taigen talle üllatuseks juba valmis. Kahjuks esimene tainas piparkookideks ahju ei jõudnudki, sest see sai toorena lihtsalt maitsmiseks ära söödud. Ja siis tegin juba uue portsu ja praeguseks on meie tuttavad ja sõbrad minu tehtud tainast oma kodudes piparkookideks teinud. Ja kiidetakse. Edasi tahaks proovida piparkoogimaitseaine ise kokku segada. Siiani olen kasutanud poest ostetut.
Piparkoogid käivad jõulude juurde ja meie peres on omad toredad kombed, mida alati koos teeme.
Üks nendest on kuuse toomine ja saega tegevus on ikka minu töö olnud. Sellel aastal püüdis minu väiksem vend Roland juba oma mängusaega mulle abiks olla.
Mulle meeldib olla suurema vennana eeskujuks ja tulevikus saame kindlasti kõike koos ette võtta ja seda siis nii kalal, jahis või piparkooke valmistades.
ULVI TAMM
