Juhtusin teisel advendipühapäeval Tallinna Raekoja platsist mööduma. Piibli järgi tuleb Kristus sel ajal maa peale kõigi rahvaste üle kohut mõistma.
Teisel advendil tuleb süüdata kaks küünalt, sel platsil oli aga igasuguseid valgusallikaid, suurte küünalde elavat tuld, vilkuvaid ilutulestikke söögikohtade ja meenekaupluste uste kõrval, rääkimata tuledega kaunistatud kuusest. Maiustustelettidel ei olnud fantaasiast puudu, oli seal värve ja vorme. Esiplaanil oli ka ehetepaviljon, teisal suur väljapanek peakatetest, peegelgi olemas, mine ja proovi ja vali endale sobiv kübar! Kuskil kuumutati plaadil ja segati mingeid hõrke snäkke, tänu keskaegsele ümbrusele oli saada vanal ajal parimaks peetud palasid… Hilishommikule vaatamata oli selle ilu- ja kaubarohkuse nautimiseks rahvast vähevõitu. Ilm oli hallimast hallim ja ülalt kostitati hõredate vihmapiiskadega.
Rohkem uudistajaid oli platsi ees, mis oli kaetud heinaga ning ümbritsetud taradega – neis latrites võis näha kolme põhjapõtra, üks eraldi, teine endast pisut väiksema järeltulijaga. Nad lesisid tujutult või olid lihtsalt rahulikud? Mida sa ikka teed, kui kõht täis ja ilm ei innusta kepsutama. Eks nad ikka tunnetasid, et pole just oma kodus, vaid võõrsil.
Marju Kõivupuu üheminutiloengust sain teada punase nina ja uhkete sarvedega põhjapõdra Rudolfi kohta, mida Vooremaa lugejad vast ennegi teadsid. Nimelt ilmus 1939.aastal. Robert May raamatus lugu pealkirjaga “Punase ninaga põhjapõder Rudolf” ja nime põhjapõdrale andis autori tütar. Põhjapõder on ainus hirvlane, kellel kasvavad sarved ka emastel loomadel. Teadlased on aga leidnud, et isastel jõulude ajal sarvi polegi, need on sügisel paaritumisperioodil maha võideldud. Emased põhjapõdrad ajavad oma sarved maha kevadel ja tagasi kasvavad need talveks, et nad saaksid teiste emastega poegade toitmise pärast võidelda. Kuluvad siis õrnemale soolegi sarved ära?
Põhjapõtrade talvekarv on pikk, eriti kaela juures, ja karvade sees on õhk, mis teatavasti annab sooja ja kergust. Ei teadnudki, et enne vahtplasti täideti päästerõngaid põhjapõdrakarvadega!
Kaua aega tagasi tõin isegi ühe talvenaha Lapimaalt kaasa, lõpuks pidin selle loovutama … koidele.
Põhjapõdrad on küllalt pika kere ja lühikeste jalgadega loomad, keda peame klassikalisteks jõuluvana “saanitaksodeks”. Praegustes ilmaoludes oleks muidugi õigem nad vankri ette rakendada. Nende nägemiseks ei pea sugugi Tallinna või veel kaugemalegi minema, piisab, kui põikate sisse Elistvere loomaparki. Ühel sealsel isasloomal olevat sarvel kaalunud 6,5 kilo. Päris jõuline peab see indiviid olema, kes niisugust raskust peas kannab.
Üks mu tuttav kandis kunagi pea peal hiigelsuurt kõrvitsat. Tasub küll huvituda jõuluvana maskottloomast. Kui põhjapõtra koos jõuluvanaga näha ei õnnestu, tasub Elistveres ära käia.
EHA NÕMM
