Lubadus oli lootustandev, sest erakonda kuulus ka mitu tugevat tervishoiujuhti ja lisaks said uuspoliitikud ka sotsiaalministri portfelli. Asi lõppes aga mäletatavasti sellega, et minister ja haigekassa nõukogu tollane esimees Pomerants oli sunnitud ravi- ja operatsioonijärjekordi hoopiski pikendama. Liigeste endoproteesimise järjekorrad pikenesid aasta võrra, samuti nina-kurgu operatsioonid jne. Raha võeti juurde ka stabiliseerimisvahenditest. Samuti otsustati mitte rakendada patsientidele ühest kohast teise ravile sõitmiseks transpordikulude kompenseerimist. Arstid nõudsid palka ja ähvardasid korduvalt streikidega. Valitsusel ei jäänud töörahu tagamiseks lõpuks muud üle kui palgatõusule alla kirjutada, tegelikku rahalist katet Partsi valitsus selleks aga ei leidnudki. Kooskõlastusringil oli aga eelnõu, mis oleks haige rahakotti oluliselt kergendama hakanud, sest oli otsustatud, et esimesi haiguspäevi patsiendile enam haigekassa kinni ei maksa ja et ka järgmiste päevade töövõimetuse kompenseerimise protsent on madalam. Ja et ka haiget last põetava ema hüvitised vähenevad. Tervishoius oli tõsine kriis. Uuele valitsusele pärandati ligi 350 miljoniline eelarveauk.
Miks ma sellest kõigest täna, üle aasta hiljem, räägin? Sellepärast, et Riigikogu Res Publica fraktsiooni liige Ela Tomson on just sellesama aastaga tervishoiu rahastamisest rääkides mälu kaotanud. Tuues näiteks liigeseproteeside 4-aastased järjekorrad 2005. aastal, puudutab artikli autori just omaenda ministri poolt pikendatud tähtaega. Ent Riigikogu liige, kes antud teemal sõna võtab, võiks siiski teada, et uue ministri eestvõtmisel haigekassa nõukogu sel aastal ravijärjekordi ikkagi vähendas. Laste nina, kurgu operatsioone 2 aastalt 8 kuule, liigeseproteese ja silmakae operatsioone poole aasta võrra jne. Seda pole küll palju ja ma ei taha kohe kindlasti öelda, nagu oleks meil tervishoiuga kõik korras. Olen sellel teemal ka korduvalt sõna võtnud ja süsteemi avalikult kritiseerinud, aga lugejat faktidega teadlikult eksitada ja mängida valija halvale mälule pole ka eetiline. Toon mõned näited veel, kuidas praegune valitsus on püüdnud olukorda tervishoius pisutki siluda. Kui eelmine valitsus jättis tervishoiu rahastamise eelnenud paari aasta tasemele, siis selleks aastaks on tervishoidu juurde pandud koos lisaeelarvega pea 19%. See on suur rahahulk. Spetsiaalselt ravijärjekordade lühendamiseks 3 aasta jooksul eraldas haigekassa veel eraldi 400 miljonit. Lisaks on ministri määrusega paika pandud, et riigi poolt makstav kindlustus töötutele, ajateenistujatele, emapalga saajatele jt kindlustamata inimeste kategooriatele kahekordistus, mis tähendab, et tervishoidu tuli raha juurde.
Meid päästaks riiklik tervishoid
Kuid olen ka korduvalt rõhutanud, et kuigi meie tervishoid on teiste Euroopa riikidega võrreldes alarahastatud, on probleemi olemus hoopiski sügavam. Laari valitsuse ajal muudeti haiglad eraõiguslikeks ? aktsiaseltsideks ja sihtasutusteks. Oleme Euroopas ainukesed, kus eranditult kõik haiglad on eraõiguslikud. Ja ühe aktsiaseltsi eesmärk peabki ju olema kasumi tootmine. Kuid avalik-õigusliku raha, maksumaksja raha kinkimine ärifirmale pole siiski eetiline. Täna me keskendume riikliku süsteemi sees kasumi tootmisele, samas peaks meie ülim eesmärk olema ikkagi parem ravimine? Näiteks, kui silmaarsti vastuvõtule on kahekuune järjekord, siis kas on eetiline, et suure raha eest saab sama arsti juurde kohe? Kui haigla saab niiviisi minu tervisega riskides kasumit teenida, siis tal ei tekigi ju mingit tahtmist ravijärjekordi lühendada. Suletud ring! Aga mis saab siis, kui ühel päeval otsustatakse aktsiad müüki panna? Siis läheb nagu ravimifirmadega, mis kuuluvad praegu 3? 4 võimsale rahvusvahelisele korporatsioonile. Kahjuks ei ole see patsiendi huvides.
Meile sobiks sama süsteem nagu põhjamaades ? Soomes, Rootsis, Taanis, aga ka näiteks Kanadas. Nendes maades on riiklik tervishoiusüsteem. Haiglad kuuluvad omavalitsusliitudele, ravijärjekordade pikkused on seadusega paika pandud, riik annab raha, haigla eelarve kujuneb omavalitsuste ja haiglapiirkonna läbirääkimistel. Soome näitest kirjutas meie haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov. Kui patsient on oma piirkonna haiglas oodanud operatsiooni juba üle poole aasta, võib ta omal soovil valida haigla, kus see teenus talle osutatakse, ent mis peamine, maksma peab selle eest oma piirkonna haigla. Motivatsioon missugune, et oma patsienti kinni hoida. Haigla ikka patsiendile, mitte aga vastupidi.
Samuti tuleb tõsta riigi osalust tervishoius. Meil on see aastatega vähenenud ja inimeste omaosalus tõusnud, mis on praegu üks suuremaid Euroopas. Praegu olemegi Euroopas ainukesed, kus tervishoiu rahastamine on pandud töövõtja peale. Riik peaks panustama haiglate kapitalikuludesse ? hoonete renoveerimisse, säilitamisse, remontidesse, uute ehitamisse. Praegu arvatakse kõik see maha otseselt ravimiseks ette nähtud rahast. Raha ei saagi ju jätkuda. See ettepanek on valitsusele ka välja pakutud ? kompenseerida eelarvest 127 miljoni osas haiglate jooksva amortisatsiooni kulutusi. Ja ka tööandja, kes on Eestis madalalt maksustatud, peaks vastutama vähemalt kolme ravipäeva kompenseerimise eest. See tingiks ka suurema huvi panustada töökeskkonda. Lätis näiteks hüvitab tööandja töötajale kuni 2 nädalat, Poolas 22, Hispaanias 4-15 , Soomes 9 päeva jne. Selle raha eest saaks sel juhul raviteenust osutada. Alustama peaks aga siiski raviasutuste omandivormist, sest äriettevõtteid riigi rahaga nuumata pole ka mõtet.
Nii et, hea kolleeg, kirumine, siunamine ja teise silmas palgi nägemine ei too kasu. Riigikogu liikmelt oodatakse ikka konkreetseid ettepanekuid.
Marika Tuus,
Riigikogu liige, Keskerakond
