Tänapäeva kooliprogramm on mahukas ja kui kõiki aineid 100-protsendiliselt tahta omandada, siis annab põhikoolilõpetaja vähemalt esimese kursuse tudengi teadmistekoguse kätte, seda ennekõike mahult.
Tean seda rääkida, sest mul õnnestus töötada möödunud õppeaastal asendusõpetajana ja asendades tunde pea kõigis ainetes, alates keeltest, lõpetades tööõpetusega. Olen haridustaustalt üsnagi universaalne ning üritasin kõikides ainetes liikuda edasi õppeprogrammi arvestavalt.
Pärast aastast tööd tunnen ennast palju haritumana kui varem, ja mõtlesin naljatamisi, et teeksin hea meelega ka lõpueksamid. Selguski, et see olekski olnud viimane korda seda teha, sest tuleva õppeaasta lõpus põhikooli noored eksamitest pääsevad. Kui muidugi riigikogu lihthäälteenamusega haridus- ja teadusministeeriumi ettepaneku poolt hääletab, ei ole õpilastel enam põhikooli lõpetamiseks vaja sooritada lõpueksameid.
„Põhikooli lõpetajate eesti keele teadmisi hinnatakse jätkuvalt eesti keele eksamiga, kuid see ei ole enam seaduse tasandil põhikooli lõpetamise tingimuseks. Samuti hakkavad kõik põhikoolilõpetajad tegema põhiseadust ja ühiskonna toimimise põhialuste teadmist hindavat testi,” teatas ministeerium.
Õpetajana tundus mulle, et noored elavad info ülekülluses, mitte ainult kooliprogrammi osas, vaid ka tundides oli vahel raske aru saada, millises meediaruumis noored viibivad. Tahes või tahtmata, kuri olles või sallides, kõlisevad või vibreerivad taskutes nutiseadmed. Raske on hinnangut anda, mis on õige, mis on vale, sest päris täpselt ei selgugi, mis teave õpilasele taskusse tuleb.
Üritasin ise nende süsteemidesse ka sisse pugeda, sest tahtsin sellesse anda ka oma õpetatava aine sisendi. Kohati see vist isegi õnnestus. Selleks pidi ennast tõeliselt mobiliseerima ning seostama õpitavat ainet päriseluga, vahel ka suurt näitlejameisterlikkust appi võttes. Õppeaasta lõpus kuulsingi, et just üheksandikud tänasid õppejuhti, et Sarapuu tundides said nad aru, miks nad üht või teist asja õpivad.
Ka eksamite ja testide eesmärk peab olema sama – nad peavad aitama õppijal leida õppeainete omavahelisi, aga ka elulisi seoseid. Kui tuubitakse teadmisi teadmiste pärast, pole ju õppimisel mingisugust mõtet. Kogu see õpikute ja programmide meistrite meeletu töö muutub samasuguseks tapeediks nagu on see erinevate internetiplatvormide müra.
Inimese loomus on juba selline, et kõike hinnatakse oma kasusaamise seisukohalt. Ka plaanitavad testid peaksid olema õpilasele ennekõike edasise arengu seisukohalt kasulikud. Ja tegelikult pole ju vahet, kas testi kutsutakse eksamiks või kuidagi teisiti, kool ja õpetajad peavad andma oma garantii, et õpilane on kas gümnaasiumiküps või jätkab haridusteed kutseõppes. Et ta saab aru, kuidas maailm toimib ja ka sellest, mis on inimese jaoks põhiline – põhiväärtused ning mis suunas edasi liikuda. Ka õpetajad ja koolipersonal tervikuna tahab ellu saata kõrge potentsiaaliga teadlikke kodanike.
Maailm on avastamist väärt, peab olema põhikooli põhisõnum.
INDREK SARAPUU, ajakirjanik
